Öised unenäod
Esimese Presidentkonna jõululäkitus aastal 2020
Pühapäev, 6. detsember 2020
Varakevadise öö hakul oli kõik just nii rahulik nagu looduses ikka. Tähed ilmusid kristallselgesse taevasse algul kümnete, siis sadade ja lõpuks tuhandete kaupa. Väljal leidsid karjased päevaleitsakust ja tublist tööst rammestununa leevendust. Ainus ebatavaline, kuid märkimisväärselt kaunis element selles karjaseidüllis oli laut küla lähedal mäenõlval, kus kaks inimest sõimes lebava vastsündinu kohal kummardusid, seltsiks vaid mõned koduloomad, kes selle vaatepildi imet tunnistasid.
Need kolm, kes ei leidnud rahvast pungil Petlemmas ei sõpru ega võõrustajat, olid esiteks ilus neitsist ema Maarja (kes oli ilmselt varases või keskmises teismeeas, kui tolleaegsed tavad paika pidasid), kelle südikus ja silmatorkav usk on niisama jahmatav kui kõik muu, millest on eales pühakirjades kirjutatud. Teiseks, tema abikaasa Joosep, kes oli vanem kui ta noorik, kuid tõenäoliselt kõige väärilisem mees maa peal, et kasvatada üles lapsukest, kes polnud Joosepi lihane poeg, vaid kellest sai aja jooksul Joosepi vaimne isa. Kolmas, viimane ja kõikidest kõige ilusam, oli Jeesuslaps, kes lebas mähituna puhtaimatel heintel, mida ärevil isa suutis kokku tassida.
Üks iroonia, mida see vaikne, vaoshoitud stseen pakkus, oli asjaolu, et kunagi polnud sündinud ühtegi last, kelle kohta juba nii palju teati ja oli juba nii palju kirjutatud ning kellega seoses juba nii palju loodeti. Tõepoolest, teadmistele sellest, kes ja mis Ta oli, pandi taevariigis alus enne, kui üldse keegi sündis! Vaimude maailmas oli Ta Isa Esmasündinu1, seal kinnitati, et Temast saab maailma Päästja,2 „maailma algusest [ette määratud] tapetud Tall”3. Hiljem, kuigi ikka veel enne Tema sündi, saab Temast Vana Testamendi suur Jehoova, kes aitab Noal veeuputuse ajal oma pere päästa4, ning kes jälgib, kuidas Joosep päästab oma pere näljaajal5. Tema oli määravaim Jehoova, kelle nimed olid muu hulgas „Imeline, Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst”6. Tema oli suures halastusplaanis A ja O7, kes viib lõpuks „rõõmusõnumit alandlikele, paranda[b] neid, kel murtud süda, kuuluta[b] vabastust vangidele ja ava[b] pimedate silmi”8.
Et seda korda saata, sõtkus Ta lunastuse surutõrt sootuks ja täiesti üksi, ilma ühegi sureliku kaaslaseta, kes Teda aidata tahaks, ja ilma ühegi taevase kaaslaseta, kes Teda aidata saaks. Kõigi surelikkuse patu- ja murekoormate all tõi Ta kogu inimperekonnale, Aadamast kuni maailma lõpuni, võrratu päästmise anni. Tema rännaku jooksul oli ta meie hingede Karjane ja Hooldaja,9 meie tunnistuse suur ülempreester,10 vabalt voolav kõige õigemeelsuse allikas11. Kõiki neid surelikke kohustusi ja nõudmisi tuli veel täita. Kuid mitte täna öösel. Mitte sel ööl. Siin oli Ta vaid lapsuke jumaldava ema käte vahel, hella ja tugeva isa pilgu all.
Peagi saabusid need karjased, kes sümboliseerisid kõige labasemaid ilmlikke tegevusi ning vaeseimaid inimesi ja nende vaevanägemisi. Hiljem tulid kuningad, targad hommikumaalt, kes sümboliseerisid ülimaid ilmlikke saavutusi ning rikkaimaid inimesi ja nende vaevanägemisi. Üle kõige – sõna otseses mõttes kõige üle – saabusid inglid, kes laulsid: „Au olgu Jumalale kõrges”12 ning ülistasid tõeliselt rohkearvulises taevases väes seda lapsukest, kes oli lõpuks maa peale tulnud. Inglid olid tegelikult juba sajandeid selle sõime juurde viivat teed tähistanud. Kõige viimane oli Maarjale ilmunud ingel, kes kuulutas talle hunnitult, mida Maarja oli tegema valitud ja kelleks ta oli välja valitud.13 Ka Joosepile ilmus ingel ning andis talle julgust abielluda selle noore naisega, kes imekombel juba last ootas, ja millisele käsule ta koheselt ja ustavalt kuuletuda otsustas.14 Pärast sündi käskis üks ingel sel noorpaaril põgeneda Heroodese plaanitud süütute (nende tillukeste lapsukeste, Uue Testamendi esimeste ristiusumärtrite) vere valamise eest ning seesama ingel teatas paarile, millal nad võisid Egiptusest tagasi tulla, et naasta kõrvalisse Naatsaretti, selle asemel, et Petlemma või Jeruusalemma elama asuda.15 Inglid teadsid ilmselgelt palju enam, kui surelikud maa peal, selle sünni tähendusest ja selle lapsukese missioonist võtta enese peale meie haigused ja kanda meie valusid, lasta end haavata meie üleastumiste pärast, lüüa meie süütegude tõttu, et teha selgeks, et karistus on tema peal, et meil oleks rahu, ning et tema vermete läbi meile tervis tuleb.16
Minu jaoks on tähendusrikas, et kõik see sündis öösel – ajal, mil lihased lõõgastuvad ja väsimus puhata saab, ajal, mil öeldakse palveid, oodatakse ilmutusi ja jumalikud olendid on tõenäoliselt kõige lähemal. Ja üks kord aastas on öö see aeg, mil lapsed suudavad nende sees pulbitseva rõõmu tõttu vaevu silmi sulgeda, teades, et homme on jõulud. Jah, kuitahes raske meie päev ka olnud pole, saavad öised unenäod kõik heaks pöörata. Nagu vanem Parley P. Pratt kord kirjutas:
„Jumal on avaldanud unenägude kaudu palju olulisi juhiseid. ‥ [Sel ajal] on närvid lõdvaks lastud ja kogu surelik inimkond lebab rahulikus [unes ja] ‥ vaimsed elundid ‥ läbivad jumalusega, ‥ inglitega ja täiuslikuks tehtud õiglaste inimeste vaimudega.”17
Ja nii sündis sel imetabaselt aukartust ärataval ööl, mil tõepoolest, „kõik me soovid, ootused [said] sel ööl [Petlemma unenägudes] täi[detud]”18.
Tol ööl, kui Juudamaa taevastes
võlutäheke särama lõi,
pime mees end unes liigahtas,
nähes und, et ta näha võib.
Tol ööl, kui kuulsid karjased
inglivägede laulukoori,
kurt uneloitsus end keerates
nägi und, et temagi kuulis.
Tol ööl, kui karjalaudas
ema lapsega sõnatult magas,
pööras sant oma moondunud jäsemeid,
nähes und, et ta käis omal jalal.
Tol ööl, kui vastsündinu kohale
hellalt kummardas Maarja helge,
üks jäle pidalitõbine
unes naeratas, sest oli terve.
Tol ööl, kui Ema rinnal
väike Kuningas kaitstult lebas,
nägi lõbunaine rõõmsat und,
unes naeratas, sest oli puhas.
Tol ööl, kui lebas sõime sees
Pühitsetu, kes tuli, et päästa,
mees surmaunes end liigahtas,
nähes und, et polegi hauda.19
Jätan teile omapoolse jõulukingitusena need Petlemma unelmad. Ja teen seda selle lapsukese nimel, kes kõik need unelmad tõeks muudab, nimelt Jeesuse Kristuse nimel, aamen.