Usalda Jumalat
SI iga-aastane ülekanne jaanuar 2024
Reede, 26. jaanuar 2024. a.
On õnnistus, et saan teile kõneleda – teile, kes te teete nii palju, et juhtida nooremaid põlvkondi Kristuse juurde. Teie töö on õpetamise ja usku pööramise töö. Teie kaaslane on Püha Vaim. Teie tasu on kirjeldamatu. Päästja sõnadega: „Kui suur saab olema teie rõõm ‥ minu Isa kuningriigis!”1
Ma hindan seda, mida oleme kuulnud haridusvolinikult vanem Clark G. Gilbertilt ning seminaride ja instituutide direktorilt vend Chad H. Webbilt. Imetlen neid mõlemat ja naudin koos nendega teenimist. Toetan neid arukaid juhiseid ja nõuandeid, mida me neilt just kuulsime. Nad teavad, millest räägivad. Olen põnevil nii seminari kui ka instituudi kasvu üle, millest vend Webb meid teavitas. Õnnitlused ja tänud kõigile, kes on sellele kaasa aidanud.
Loodan, et mäletate vanem Gilberti sõnu president Russell M. Nelsoni ja teiste apostlite ja prohvetite prohvetlike rõhuasetuste uurimise ja võimendamise kohta. Tema toodud näited selle kohta, kuidas seda tehakse ja tõhustatakse, on eriti kasulikud. Võimalik, et saate paljusid neist järgi teha ja leida inspiratsiooni muudeks rakendusteks teie olukorras. See on oluline algatus Kiriku haridussüsteemi vallas ja hakkab kandma olulist vilja.
Olen eriti põnevil – isegi väga huvitatud –, mida vend Webb on teatanud seminari temaatiliste tundide kohta. Ta rõhutas, et jätkame oma järjestikuste pühakirjade lähenemisviisi kasutamist seminari õppekava alusena, kuid lisame enamikule nädalatele erinevaid õppetunde, mis käsitlevad selliseid teemasid nagu misjonid, tempel, hariduslik ettevalmistus, pühakirjauurimise oskused, emotsionaalne vastupidavus, eluoskused, viimse aja prohvetite õpetused jne. Mulle tundub see kui pirukale täiendavate puuviljade ja värske vürtsi lisamine. See saab olema väga maitsev. Koos teiega soovin ma sellest lähenemisviisist õppida ja mul on hea meel, et saame pakkuda midagi lisaks neile, kes teevad seminaris osalemiseks pingutusi ja toovad ohvreid. Igatahes nautige pirukat!
Tahaksin rääkida murest, mis näib meie nooremaid põlvkondi vaevavat rohkem kui kunagi varem. Pean silmas väga tõelisi ärevuse ja depressiooni tundeid ning kibedaid vilju, mida need tunded võivad esile kutsuda, sealhulgas äärmisel juhul ravimite kuritarvitamine, enesevigastamine ja isegi enesetapp. Natuke statistikat.
Üle maailma kasvas aastatel 2004–2021 teismeliste kliinilise depressiooni juhtude arv naiste seas 16,1%-lt 29,2%-le ja meeste seas 5%-lt 11,5%-le.2 12–17-aastastest noorukitest oli 21% kogenud suurt depressiooni vähemalt korra elus ja 15% viimase aasta jooksul.3 Need arvud ei võta arvesse mittekliinilise depressiooni ja ärevuse väiksemat, kuid olulist väljakutset, mis mõjutab palju suuremat arvu noori.4 WebMD andmetel kannatab ligi 60% ärevuse all vaevlejatest ka depressiooni all ja vastupidi.5
Kiriku pikiuuringud liikmetest noorte kohta näitasid, et 2018. aastal oli üle maailma 29% hädas kliinilisel tasemel ärevusega. Muidugi on see riigiti erinev ja ei pruugi esindada kõiki noori igas riigis, kuid kliinilise ärevuse näitaja oli näiteks USA-s 28%, Tšiilis 32%, Prantsusmaal ja Belgias 16%, Lõuna-Aafrikas 46%, Taiwanis 18%, Uus-Meremaal 32%.6
Loomulikult võivad depressiooni ja ärevuse tekkele kaasa aidata või sellega seotud olla paljud tegurid. Mõnel juhul võivad seda mõjutada geneetilised tegurid. Samuti võivad rolli mängida mitmed välised tegurid, näiteks raskused (sealhulgas traumad ja hooletusse jätmine), kokkupuude stressiga, kasvatusstiil, seksuaalne sättumus, eakaaslaste ja sotsiaalsete rühmade mõju, koolitegurid ja temperament.
Üks suhteliselt uus ärevuse ja depressiooni suurenenud levimusega seotud tegur on sotsiaalmeedia kasutamine. See on pälvinud USA tervishoiuameti tähelepanu ja hoiatusi. Ameerika Ühendriikides on hinnanguliselt 95% teismelistest seotud sotsiaalmeediaga, kusjuures peaaegu kaks kolmandikku kasutab sotsiaalmeediat iga päev. Uuringud on näidanud, et need teismelised veedavad sotsiaalmeedias keskmiselt kolm ja pool tundi päevas ning teatavad, et sel on negatiivne mõju nende enesehinnangule. On teatud võrgus osalemise mustrid, mis ennustavad negatiivseid tagajärgi, näiteks küberkiusamine, sekstimine ja doomskrolling. („Doomskrolling”, muide, nende jaoks, kes nagu mina pole sellest kunagi kuulnud, viitab pika aja veetmisele telefonis või arvutis negatiivsete uudiste lugemisele keskendudes. Ilmselt on see harjumus mõne jaoks sundkäitumine ja kuidagi süngelt lohutav.) Sotsiaalmeedia passiivne kasutamine – see tähendab aja veetmine sihitult sotsiaalmeedia sisu vaadates – suurendab alaväärsustunnet ja negatiivset võrdlust, samas kui aktiivne või sihipärane sotsiaalmeedia kasutamine, nagu postitamine, kommenteerimine ja suhtlemine, ei tekita samu negatiivseid seoseid.
Uuringud on samuti näidanud, et on olemas teatud kaitsefaktorid, mis võivad aidata ärevust ja depressiooni ära hoida. Nende hulka kuuluvad füüsiline aktiivsus, kiindumus, järjepidevus ja enesekontroll.
Mina isiklikult usun, et suur osa heidutusest ja ärevusest tuleneb sellest, et ei suudeta mõista või meeles pidada Jumala plaani ega usaldada Tema väge, kui probleemid on ilmnenud. Ilma veendumuseta Jumala tegelikkuses, Tema armastuses ja Tema õnneplaanis Tema laste heaks võivad noored oma tulevikku näha sünge ja haprana. Me ei oota, et seminaride ja instituutide juhendajad hakkaksid nõustajateks või vaimse tervise spetsialistideks. Pigem pakume vastukaalu ühiskonna teguritele, mis avaldavad üha suuremat mõju ärevuse ja depressiooni suurenemisele. Oleme lootuse kandjad. Oleme lootuse hääl. Lootuse, mille juured on usus ja usalduses Jumala vastu.
Meie Taevase Isa lunastusplaani mõistmine – eriti selle plaani võtmeelemendi, Jeesuse Kristuse lepituse mõistmine – toob ülima kindlustunde. See loob ja säilitab vaimset ja emotsionaalset vastupidavust – teades meie olemasolu põhjuseid ja eesmärki surelikus elus. Me õpetame käsu ja eeskujuga, kellelt nad võivad otsida päästmist ja tuge. Elagu nende südames Päästja sõnad: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!”7 Meie lepingud seovad meid Temaga ja koos Temaga võidame ka meie maailma ära.
Me saame aidata õpilastel ja teistel rajada nende isikliku aluse meie Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, nii et „kui kurat saadab välja oma vägevad tuuled, jah, oma nooled keeristuules, jah, kui kogu tema rahe ja tema vägev torm peksavad teid, ei ole sel mingit võimu teie üle, et tõmmata teid alla lõputusse hädasse ja viletsusse”.8 President Russell M. Nelson väljendas seda järgmiselt: „Issand on kuulutanud, et vaatamata nüüdisaegsetele enneolematutele väljakutsetele ei pea need, kes rajavad oma aluse Jeesusele Kristusele ja on õppinud toetuma Tema väele, selle ajastu ainulaadsetele muredele alistuma.”9
Meil on tänavuse Mormoni Raamatu õppekavaga seoses võrreldamatu võimalus. Ükski teine pühakirjaraamat ei kirjelda lunastusplaani nii selgelt. Ükski teine köide ei õpeta veenvamalt Jeesuse Kristuse lepituse tegelikkust ja tähendust. Ühelgi teisel pühakirjakaanoni osal ei ole Mormoni Raamatu usku pööravat väge, mis annab tunnistust sellest, et Jeesus on Kristus ja et Ta on ära võitnud nii füüsilise kui ka vaimse surma. Mormoni Raamat on lihtne selgitus evangeeliumi tõest ja rõõmust, mida evangeeliumi käskude järgimine toob. See ülestähendus on täis näiteid ära võitmisest. Mormoni Raamat on Jumala sõna ja Jumala sõna jõud10 seisneb selles, et see tekitab usku Päästjasse – selline usk tõrjub välja kahtlused, depressiooni ja ärevuse, mis muidu võiksid meid heidutada, ning jätab nende asemele jõu ja kindlustunde.
Mõelge mõnele näitele.
Sarnase lubaduse andis kuningas Benjamin: „Ja pealegi ma soovin, et te mõtleksite nende õnnistatud ja rõõmsa olukorra peale, kes peavad kinni Jumala käskudest. Sest vaata, nad on õnnistatud kõiges, nii ajalikes kui ka vaimsetes asjades, ja kui nad peavad ustavalt vastu kuni lõpuni, võetakse nad vastu taevasse, et nad seeläbi elaksid koos Jumalaga lõputus õnnes. Oo, pidage meeles, pidage meeles, et need asjad on õiged; sest seda on rääkinud Issand Jumal!”11
Pidage meeles Nefi kinnitavat avaldust, kui ta seisis oma isa surma ajal silmitsi tagakiusamise ja depressiooniga:
„Ometi, vaatamata Issanda suurele headusele, et ta näitas mulle oma suuri ja imepäraseid töid, hüüab mu süda: Oo, milline armetu inimene ma olen! Jah, mu süda on kurb ‥ minu süütegude pärast.
Minu ümber on kiusatused ja patud, mis mind nii kergesti tõkestavad.
Ja kui ma ihkan rõõmustada, oigab mu süda mu pattude pärast; ometi ma tean, kelle peale ma olen lootnud. ‥
Oo, siis, kui ma olen näinud nii suuri asju, kui Issand oma suures alandumises inimlaste heaks on tulnud inimeste juurde nii suure halastusega, miks peab minu süda nutma ja minu hing viibima kurbuse orus ning minu liha hääbuma ja minu jõud raugema minu kannatuste pärast? ‥
Oo Issand, ma olen usaldanud sind ja ma usaldan sind igavesti.”12
Alma rääkis rõõmust, mis tuleb uuesti sündimisest ja seejärel Jumalale lootmisest.
„Ja nüüd, kolm päeva ja kolm ööd piinas mind koguni neetud hinge valu.
„Ja sündis, et kui ma olin nõnda vaevast piinatud, kui mind vaevas mälestus oma paljudest pattudest, vaata, mulle tuli meelde ka see, et ma olin kuulnud oma isa rahvale prohvetlikult kuulutamas ühe Jeesuse Kristuse, Jumala Poja tulemisest, et lepitada maailma patud.
Nüüd, kui mu meel klammerdus selle mõtte külge, hüüdsin ma oma südames: Oo Jeesus, sa Jumala Poeg, halasta minu peale, kes ma olen kibeduse sapis ning kelle ümber on igavikulised surmaahelad!
Ja nüüd, vaata, kui ma seda mõtlesin, ma ei mäletanud enam oma valu; jah, mälestus mu pattudest ei vaevanud mind enam.
Ja oo, millist rõõmu ja millist imepärast valgust ma nägin; jah, mu hing täitus rõõmuga, mis oli sama ääretu, kui oli olnud mu valu! ‥
Jah, ja sellest ajast kuni praeguseni välja olen ma lakkamatult vaeva näinud, et ma võiksin tuua hingi meeleparandusele, et ma võiksin tuua neid maitsma seda äärmiselt suurt rõõmu, mida maitsesin mina, et ka nemad võiksid olla Jumalast sündinud ja täituda Püha Vaimuga. ‥
Ja mind on toetatud igasugustes kannatustes ja raskustes; jah, ja kõiksugu kannatustes; jah, Jumal on vabastanud mind vanglast ja ahelaist ning surmast; jah, ja temale ma panen oma lootuse ja ta ikka veel vabastab mind.”13
Kellel oleks võinud olla rohkem põhjust ärevuseks ja sügavaks depressiooniks kui Mormonil, kes kurvastas: „Alatine pahelisuse ja jäleduste vaatepilt on olnud mul silme ees juba sellest ajast, kui ma olen olnud küllalt vana, et mõista inimeste teid.”14 Kuid vaatamata eluaegsele sõjale ja traumadele võis ta öelda Moronile: „Mu poeg, ole ustav Kristuses; ja ärgu need asjad, mida ma olen kirjutanud, kurvastagu sind, et sind surmani maha rõhuda; vaid Kristus tõstku sind üles ja tema kannatused ja surm ja tema ihu näitamine meie isadele ja tema halastus ja pikameelsus ja lootus tema hiilgusele ja igavesele elule puhaku sinu meeles igavesti.”15
Alma kirjeldas Päästja enda eeskuju mõistetamatute kannatustega toimetulekust ja sellest, kuidas me võime meeleheite asemel pöörduda Tema poole leevenduse ja tervenemise saamiseks.
„Ja tema läheb, kannatades kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda seepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused.
Ja ta võtab enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma ahelad, mis seovad tema rahvast; ja ta võtab enda peale nende nõrkused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende nõrkustele.
Jumala Poeg kannatab lihas, et ta võiks võtta enda peale oma rahva patud, et ta võiks ära kustutada nende üleastumised vastavalt oma vabastamisväele; ja nüüd, vaata, see on see tunnistus, mis on minus.
Nüüd, ma ütlen teile, et te peate parandama meelt ja sündima uuesti, sest Vaim ütleb, et kui te ei sünni uuesti, ei saa te pärida taevariiki; seepärast tulge ja saage ristitud meeleparanduseks, et te saaksite puhtaks pestud oma pattudest, et teil oleks usku Jumala Tallesse, kes võtab ära maailma patud, kes on vägev päästma ja puhastama kõigest ebaõigsusest.”16
Mormoni Raamatus õpime Issanda Kristuse lepituse kaudu uuesti sündimise ja pühaks saamise tõelist tähendust ja protsessi.17 Kui suudame oma noored ja noored täiskasvanud vaimse taassünni juurde suunata, siis depressioon kaob. Nad saavad hakkama igasuguse ärevusega nende elus (näiteks kogu maailmas üle kantava kõne ettekandmisega). Isegi surm ise ei suuda rikkuda nende rahu, kui nad on Vaimust sündinud ja õppinud Jumalat usaldama.
Vanem Neal A. Maxwell rääkis kord inimeste raskest olukorrast, tõsiasjast, et kõik lõpeb surmaga. Kord saabub lõpp kõigile meie saavutustele, omandile ja suhetele. Kui meil pole midagi enamat, siis nagu ütleb jutlustaja Koguja raamatus: „kõik on tühi töö ja vaimu närimine.”18 Surm on tõsiasi ja me oleme sunnitud tunnistama, et ilma surma ära võitva väeta poleks meie elul mingit kestvat eesmärki. Õnneks teame, et surm on ära võidetud, elul on eesmärk ja tähendus ning kõik pole tühi töö. Oma lepitusega on Jeesus Kristus ära võitnud inimkonda vaevava surma ja nagu vanem Maxwell märkis, on „ainult isiklikud vaevad: meie individuaalsed patud, eksimused ja ebaõnnestumised. Meid võidakse päästa ka nendest, kui järgime Tema õpetusi, kes päästis meid üldisest väljasuremisest”.19
Kõige selle juures soovitame vaadata suuremat pilti, mis sisaldub president Nelsoni hiljutises sõnumis „Mõtelge selestiliselt”. Peame aitama kasvaval põlvkonnal tõrjuda paljudes kultuurides üha ilmsemalt levinud suhtumist „Söö, joo ja ole rõõmus, sest homme me sureme”. Selline alla andev ellusuhtumine eirab suurt lunastuse ja õnne plaani ning keskendub ainult vahetutele naudingutele. See toob kaasa jätkusuutmatuid mustreid ja eluviise. See on otsene tee kurnava ärevuse ja laastava depressiooni juurde. President Nelson käsitles seda küsimust oma eelmise aasta oktoobris peetud üldkonverentsi kõnes. Ta on soovitanud:
„Surelikkus on meistriklass, kuidas õppida valima kõige suurema igavikulise tähtsusega asju. Liiga paljud inimesed elavad, nagu oleks see elu kõik, mis meile on antud. Kuid teie tänased valikud määravad kolm asja: kus te elate kogu igaviku, millise kehaga te üles tõusete ja kellega koos te igavesti elate. Mõtelge selestiliselt.”20
Hiljuti avaldatud raamatus pealkirjaga „Heart of the Matter” kirjeldas president Nelson seda mõtet, viidates ühele hirmutavale isiklikule kogemusele. Ta ütles:
„Olen oma elus mitu korda surmaga silmitsi seisnud. Ükskord oli see Mosambiigis Maputos 2009. aasta mai lõpus. Einestades sealses misjonikodus Aafrika kagupiirkonna piirkonnajuhataja vanem William W. Parmley ja tema abikaasa Shanna ning Mosambiigi Maputo misjonijuhataja Blair J. Packardi ja tema abikaasa Cindyga, tungisid tuppa sisse kolm automaatrelvadega relvastatud meest.
„Järgnenud lähivõitluses pani üks röövel mulle relva pea vastu ja teatas, et nad tulid mind tapma ja mu abikaasat röövima, ning vajutas seejärel päästikule. Relv tegi klõpsu, kuid ei lasku ei tulnud. See ajas röövli raevu ning ta lõi mind jalaga näkku ja ma kukkusin põrandale. Olin kindel, et minu lõpp on käes. Mäletan, et mõtlesin, et lahkun sellest elust ja lähen järgmisse. See saab olema väga huvitav kogemus.
Samal ajal surus teine röövel Wendyle püstoli selga, hakkas tema tooli kõigutama, püüdes teda sellelt püsti tõmmata, öeldes: „Sa tuled meiega! Sa tuled meiega!”
Tänu mitmele imelisele sündmustele ja suures osas tänu õde Cindy Packardi kangelaslikule tegevusele meie elu säästeti. Ent nagu ka varasematel hirmutavatel hetkedel, mõistsin, kui habras on elu ja kui suhteliselt vähe on siin maailmas asju, millel on igavikuline tähendus. Kui need röövlid meie elu ähvardasid, ei mõelnud ma autasudele, hariduskraadidele või kiituskirjadele. Mõtlesin oma perekonnale ja lepingutele, mille olin Issandaga sõlminud.
Ma kardan, et liiga paljud meist elavad oma elu nii, nagu oleks see elu kõik, mis meil on, ja et elu ei jätku pärast surma ning et see, mida me selles elus teeme, ei mõjuta tulevikku. See ei ole tõsi.
On hädavajalik, et maailma säravad asjad ehk inimeste austus ja kiitus meid ei segaks ega tõmbaks meid kõrvale lepingurajalt. Neil sündmustel ei ole järgmises maailmas mingit tähtsust. Oluline on see, kas oleme Jumalaga lepingud sõlminud ja neist kinni pidanud.”21
Minu palve on, et saaksime aidata kõigil, kes on meie mõjusfääris, sõlmida lepingud Jumalaga ja neist kinni pidada. Aidake neil suurendada usku ja usaldust Jumala vastu ning leida lootust. Aidake neil meelt parandada ja püsida Päästja lunastavas armus ning leida rahu. Aidake neil uuesti sündida „Kristuse lasteks, tema poegadeks ja tema tütardeks”,22 ning leida rõõmu. Ja võtke vastu Jumala kiitus: „See on hea, sa hea ja ustav sulane!”23
Ma annan teile oma tugeva ja kindla tunnistuse Jeesuse Kristuse ülestõusmisest. Tema ülestõusmine tõestab selle tõesust, mida me õpetame Jeesuse Kristuse evangeeliumis, ja kinnitab, et Tal on kõik vägi taevas ja maa peal ning et Ta suudab täita ja täidab oma tõotused. Ta elab! Te olete Tema alamkarjased ja ma õnnistan teid Tema armastuse ja suurema võimekusega õpetada ja hoolitseda Tema tallede eest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.