„Ärge kahelge, vaid uskuge”
Ülemaailmne pühalik koosolek noortele täiskasvanutele • pühapäev, 13. jaanuar 2019 • Brigham Youngi Ülikooli Hawaii haru
Vanem Dale G. Renlund: Tänan, et te täna meiega olete! Me teame, et teil oli teisi asju teha. Me palvetame, et Jumal õnnistaks teid selle ohverduse eest. Ma tänan teid Issanda ja Tema Kiriku nimel teie usu ja ustavuse eest!
Õde Ruth L. Renlund: On tore siin olla. Koor laulis imeliselt ja aitas kaasa sellel koosolekul tuntavale Vaimule. Oleme tänulikud teiste eest, kes istuvad poodiumil, ja tunnustame nende rolli teie ja meie elus. Me imetleme nende eeskuju ja järjepidevat jüngripõlve.
Tunneme õhutust arutada teemat, mis on meil mitu kuud meeles mõlkunud, milleks on usk ja kahtlus. Eelmise aasta juunis jagasime Seminaride ja Usuinstituudi õpetajate iga-aastase koolituse ülekandel üht tähendamissõna. Täna soovime jagada sama tähendamissõna ka teiega.
Vanem Dale G. Renlund: Kujutage ette, et ookeanil seilates on teie paat ümber läinud. Teil on seljas päästevest ja te olete ujunud tundide kaupa suunas, kus arvate olevat lähima kalda, kuid te ei ole selles päris kindel. Teid vaevab tõsine veepuudus, nii et iga kord, kui hakkate ujuma, käib teil pea ringi ja tunnete väsimust. Teie hinnangul on kaldani veel 30 kilomeetri jagu maad. Teil on surmahirm, kuna te ei suuda nii kaugele ujuda. Kauguses kuulete tasast mootorimürinat. Hääl näikse tulevat teie poole, teis tärkab lootus saada päästetud. Te näete eemalt lähenevat väikest kalapaati.
Õde Ruth L. Renlund: „Tänu taevale,” mõtlete endamisi, „kapten märkas mind!” Paat peatub ja räsitud olemisega lahke kalur aitab teid pardale. Te vinnate end paadiistmele ja hingate kergendatult. Kalur annab teile plaskuga vett ja kreekereid. Te sööte innukalt. Vesi ja kreekerid annavad teile küllalt toitaineid, et taastuda. Te tunnete kergendust ja olete õnnelik. Olete teel koju.
Kui olete toibunud ja tunnete end paremini, hakkate pöörama tähelepanu asjadele, mis enne kahe silma vahele jäid. Vesi plaskus on veidi seisnud maitsega, see pole Evian või Perrier, mida parema meelega jooksite. Kreekerid maitsesid küll hästi, kuid oleksite tegelikult tahtnud delikatessliha ja magustoiduks šokolaadi-croissant’i. Panete ka tähele, et lahkel kaluril on seljas kulunud saapad ja sinised teksad. Tema mütsi higipael on plekiline ja näib, et ta on kõva kuulmisega.
Vanem Dale G. Renlund: Märkate ka, et paat on päevinäinud ja vööri paremal pool on näha mõlke. Paiguti on värv lahti kulunud ja kohe-kohe maha koorumas. Te märkate, et kui kalur vahepeal tüüri lõdvemalt hoiab, kaldub paat paremale. Teil hakkab tekkima kahtlus, et paat ja selle kapten ei pruugi osutuda päästeks, mida vajate. Te uurite kalurilt mõlkide ja tüüri kohta. Ta vastab, et pole selliste asjade pärast muretsema pidanud, sest on selle paadiga päevast päeva juba kümneid aastaid samades kalastuspaikades käinud. Paat on ta alati turvaliselt ja ustavalt sihtkohta viinud.
Olete hämmastunud! Kuidas nii, et mõlgid ja kõrvaletüürimine teda ei häiri? Ja miks ei võiks tal olla midagi meelepärasemat, mida hamba alla pista? Mida enam te paadi ja kaluri peale mõtlete, seda murelikumaks muutute. Hakkate kahtlema, kas oli üldse hea mõte pardale ronida. Muutute üha ärevamaks. Lõpuks nõuate, et kalur paadi peataks ja teid vette tagasi laseks. Kuigi olete ikka veel 20 kilomeetri jagu kaldast eemal, ei talu te mõtet sõita edasi selle paadiga. Kurvalt peatab kalur paadi ja aitab teid vette tagasi. Olete taas omapäi.
Õde Ruth L. Renlund: See lugu on tähendamissõna, milles paat sümboliseerib Kirikut ja kalur neid, kes Kirikus teenivad.1 Kiriku ainus eesmärk on aidata Taevasel Isal ja Jeesusel Kristusel teha nende tööd, tuues Taevase Isa lastele igavese elu.2 See annab meile lepinguraja, viisi naasta meie Taevase Isa juurde. Inimesed, kes Kirikus teenivad, kuigi nad pole täiuslikud, on olulised, et aidata ja innustada meid lepinguteel.
Mida õpetavad paat ja kalur meile Kiriku kohta? Kas Kiriku mõlgid ja maha koorunud värv kahandavad selle võimet pakkuda volitatud päästvaid ja ülendavaid talitusi, mis aitavad meil saada selliseks, nagu on Taevane Isa? Kui kalur peab kursil püsimiseks hoidma tüürist kahe käega, mõjutab see siis tema ja paadi võimet meid turvaliselt ja kindlalt sihtkohta viia? Kas te peate olema pühitsetud nägija nagu minu abikaasa, et teada, et paati jäämise asemel vette tagasiminek on riskantne? Kuid kui kaotame silmist põhieesmärgi, siis keskendume väikestele mõlkidele ja maha kooruvale värvile.
Igal liikmel on vaja isiklikku tunnistust taastatud Kiriku õigsuse kohta. Ilma tõelise pöördumiseta, muu hulgas muutunud südameta, võite hakata keskenduma metafoorsetele kreekeritele ja maha koorunud värvile.
President Russell M. Nelson kuulutas 2018. a kevadisel üldkonverentsil: „Te ei pea pead vaevama, mis on tõsi [vt Mn 10:5]. Te ei pea pead vaevama, keda on turvaline usaldada. Võite saada isikliku ilmutuse kaudu omaenda tunnistuse, et Mormoni Raamat on Jumala sõna, et Joseph Smith on prohvet ja et see on Issanda Kirik. Vaatamata sellele, mida teised võivad öelda või teha, ei saa keegi iial võtta teilt südamesse ja meelde kantud tunnistust sellest, mis on tõsi.”3 See tunnistus on nüüd olulisem kui kunagi varem.
Vanem Dale G. Renlund Minu tunnistus sai alguse ajal, mil elasin Rootsis Göteborgis. Olin 11-aastane. Misjoni juhataja kutsus kõiki noori üles lugema Mormoni Raamatut. Ma võtsin selle üleskutse vastu ja hakkasin seda lugema. Kui olin lugemisega poole peal, ütles üks misjonijuhataja nõuandjatest, et peaksime loetu üle palvetama. Mul on väga selgelt meeles õhtu, mil seda tegin. Ma põlvitasin voodi kõrvale ja ütlesin väga lihtsa palve, et teada, kas Mormoni Raamat on õige.
Ma ei kuulnud mingit häält, kuid näis, nagu oleks Jumal mulle öelnud: „Ma olen sulle kogu aeg öelnud, et see on õige.” See kogemus muutis mind, see muutis mu elu. Sellest sai alguse usk, teekond lepingurajal ja püüe teha rohkem ja olla parem. Göteborgis õppisin ka, kuidas meelt parandada. Göteborgis tulin ma teadmisele oma Lunastajast. Göteborgis hakkasin võtma eeskuju nendest, kes suurendasid oma kutset ja tegid kõvasti tööd, et ehitada Jumala kuningriiki. Göteborgist sai minu „Mormoni veed”.4
Õde Ruth L. Renlund: Kus tulite teie teadmisele oma Lunastajast? Mis tunne teil oli? Kui olete unustanud, siis innustame teid midagi tegema, et seda tunnet taas tunda. See teadmine ja need tunded on usu esimesed sammud.
Usk on valik, mille igaüks peab ise tegema. Usk ei ole soovunelm, et miski on tõsi, ja enese selles veenmine. Usk on kinnitus asjade olemasolust, mida me pole lihas näinud. Usk on samuti tegutsemispõhimõte.
„Selleks, et usk viiks inimese päästmiseni, peab selle keskmes olema Jeesus Kristus. ‥ Usku sütitab evangeeliumi kuulmine, mida õpetavad Jumala saadetud volitatud [õpetajad] [vtRm 10:14–17]. Imed ei tekita usku, vaid tugev usk kujuneb kuulekusest Jeesuse Kristuse evangeeliumile. Teiste sõnadega tuleb usk õigemeelsuse kaudu [vtAl 32:40–43].”5 Usk ei tule, kui nõuda Jumalalt tunnustähti, vaid Tema käskudele kuuletumise ja nende järgmise kaudu.
Vanem Dale G. Renlund: Jumal soovib, et meil oleks usku, et Ta saaks meid õnnistada.6 Usk on võti, mis avab ligipääsu Jumala armule. Enne usu kasvamist tuleb otsustada soovida uskuda ja seejärel usus tegutseda. Alma õpetas: „Aga vaata, kui te ärkate ja äratate oma võimed, koguni proovile panemaks minu sõnu, ja rakendate pisut usku, jah, kui te ei suuda koguni rohkemat, kui vaid soovida uskuda, siis laske sel soovil endas töötada kuni selleni välja, et te usute sellisel viisil, et te saate anda koha osale minu sõnadest.”7 Et usk võiks kasvada, tuleb otsustada soovida uskuda ja siis selle ajel tegutseda.
Õde Ruth L. Renlund: Inimese soov uskuda peab viima tegudeni. Mitmel viisil väljendame oma usku just jalgadega.
See põhimõte seisab kirjas ka Mormoni Raamatus olevas lubaduses, mida mu abikaasa 11-aastaselt järgis. „Ja kui te saate need asjad, tahan ma teid õhutada, et te küsiksite Jumalalt, Igaveselt Isalt, Kristuse nimel, kas need asjad ei ole mitte õiged; ja kui te küsite siira südamega, tõsise kavatsusega, uskudes Kristusesse, teeb ta teile selle kohta ilmsiks tõe Püha Vaimu väel.”8
Kui lähtuda küsimusest: „Kas need asjad võivad olla tõsi?”, siis viib see usu alguseni, mis kasvab, kui selle eest hoolitseda. „Kas need asjad ei ole mitte õiged?” on küsimus, mis oletab, et need on õiged. Kui ma näiteks küsin: „Kas me mitte ei sõida Honolulust saare põhjaossa?”, siis oletab see, et me sõidame. See küsimus, mida Moroni palus, et me Mormoni Raamatu kohta küsiksime, on motiveeritud usust ja toob seepärast suuremat usku.
Kui lähtuda küsimusest: „Kas need asjad ei ole mitte valed?”, siis viib see kahtluseni. Ja kahtlus ei vii kunagi usuni.
Vanem Dale G. Renlund: Kord, kui osalesin ühel vaiakonverentsil, palus vaiajuhataja mul külastada üht meest, keda nimetan Stepheniks. Stephen oli olnud ustav Kiriku liige. Ta oli teeninud misjonil ning abiellunud templis. Ta oli aastaid ustavalt teeninud, kuid tal olid tekkinud Kiriku suhtes kahtlused. Kui ma Stephenit külastasin, tõdes ta, et teda vaevab tõsiasi, et Joseph Smithi esimesest nägemusest oli neli eri versiooni. Tema meelest võis see viidata sellele, et Joseph Smith mõtles oma kogemuse välja.
Ma viisin Stepheni kokku ühe mehega, kes oli neid nelja versiooni aastakümneid varem uurinud. Stephen kohtus uurijaga. Järgmine kord, kui ma Stepheniga kohtusin, küsisin temalt: „Mida sa nüüd esimesest nägemusest arvad?”
Ta vastas: „Ma tunnen end paremini, sest mu küsimused said vastuse. See ei häiri mind enam. Nüüd tunnen ma muret polügaamia pärast, mida Nauvoos ja pärast 1890. aasta manifesti praktiseeriti. See vaevab mind kohe väga.”
Palusin Stephenil kohtuda inimesega, kes neid teemasid usaldusväärsetest algallikatest oli uurinud. Pärast seda vestlust võtsin Stepheniga taas ühendust ja küsisin, kuidas tal läks.
Ta vastas: „Nojah, see mind enam ei häiri. Ma mõistan, mis toimus, ja mu küsimused on lahendatud. Kuid nüüd vaevab mind, et mõnda aega ei antud Aafrika päritolu meestele preesterlust.”
Õde Ruth L. Renlund: Kahjuks oli Stephen otsustanud kahelda. Temale meeldis rohkem kahelda kui tõde teada9 ja oma kahtlustega kaevas ta üles kõik, mida oli usus istutanud.10 Aja möödudes, kui üks kahtlus sai vastuse, leidis ta kohe järgmise. Ükskõik kui väga keegi ei püüdnud tema küsimustele vastata, leidis ta uue teema, mille suhtes kahtlust väljendada. Ta keskendus mõlkidele paadikerel selle asemel, et kaaluda, kas paat võib viia teda Jeesuse Kristuse lepituse õnnistusteni. Stepheni käitumine sarnanes vaimses mõttes jonnipunnile. Teate seda lastenukku, mida võite palju tahes ümber lükata, aga tema tõuseb ikka uuesti püsti.
Kuigi rohkem intellektuaalseid teadmisi võib ajutiselt intellektuaalset muret lahendada, siis ei ole lisainfo täielik lahendus, sest nagu Paulus korintlastele kirjutas: „Aga maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast, et seda tuleb ära mõista vaimselt.” 11 Samuti on vaja usku Jeesusesse Kristusesse ja Vaimult saadud tunnistust.
Paljud, kellel on olnud küsimusi, kelle meelde on sisenenud kahtlused ja kellel on olnud raske leida vaimset tugipunkti, on sellele vaatamata jäänud ustavaks ja püsinud lepingurajal. Sageli, kui nad palvetasid, said nad sama vastuse, mille sai vanem Neil L. Andersen mitme aastakümne eest, kui ta küsis, kas on küllaldaselt valmistunud, et misjonile minna. Palvetades haaras teda tunne: „Sa ei tea kõike, kuid sa tead piisavalt!”12 Mõnikord – tegelikult sageli – on Issanda vastus: „Sa tead piisavalt, et püsida lepingurajal ja pidada kinni minu käskudest.”
Kui Nefilt küsiti, kas ta teadis Jumala alandumist, vastas Nefi: „Ma tean, et [Jumal] armastab oma lapsi; ometi ma ei tea kõikide asjade tähendust.”13 Ta teadis piisavalt. Selles elus ei tea me kunagi kõikide asjade tähendust, kuid teame piisavalt. Meie tulevik sõltub meie vähese usu rakendamisest, mis kasvab, kui usus tegutseme.
Vanem Dale G. Renlund: Kahtlused ei ole kunagi usu eelkäija, just nagu valguse loomine ei sõltu pimedusest. Peetrusele ei öeldud, kui ta vette astus ja sel kõndida püüdis: „Oh, Peetrus, kui sa vaid rohkem kahtleksid.” Ei, talle öeldi: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?”14
Usuloengutes Lectures on Faith selgitatakse vahet usu ja kahtluse vahel: „Seal, kus on kahtlus ja ebakindlus, seal usku ei ole ega saagi olla. Sest kahtlus ja usk ei saa ühes inimeses korraga olla. Nii ei saa need, kelle meeli vaevavad kahtlus ja hirm, omada vankumatut kindlust; ja kui pole vankumatut kindlust, siis on usk nõrk; ja kus usk on nõrk, seal ei saa need inimesed vastu vastasele, proovilepanekutele ja hädadele, mida neil tuleb kogeda, et saada Jumala pärijateks ja Jeesuse Kristuse kaaspärijateks; ja nende meel väsib ja vastasel on nende üle vägi, et neid hävitada.”15
Nii juhtus Stepheniga. Ta lasi kahtlustel ja ebakindlusel oma meeles võimust võtta. Aja möödudes ei olnud tal enam jõudu seista vastu katsumustele, mida Kiriku liikmena taluda tuleb. Tema meel roidus ja usk hajus.
Õde Ruth L. Renlund: Küsimused Kiriku ja selle õpetuse kohta on loomulikud ja evangeeliumi õppimise alus. Joseph Smith mõistis seda, kui luges kirjakohta: „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.”16
Aga see pühakirjakoht jätkub: „Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata.”17
Teisisõnu, küsige Jumalalt, kuid ärge kahelge, et Ta võib teile vastata. Salm jätkub: „Sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab. Niisugune inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt; ta on kaksipidise meelega mees, ebakindel kõigil oma teedel.”18
Selleks et saada sedasorti vastus, mida Joseph Smith otsis, et saada vastus, mida meie vajame, peame minema Jumala ette uskuva südamega, soovides, et Jumala tahe meile teatavaks tehtaks.
Vanem Dale G. Renlund: Meile meeldib vanem John A. Widtsoe, ühe varasema selle ajajärgu apostli öeldu. Ma parafraseerin tema väljaütlemist: kahtlus, millele ei püüta leida vastuseid usaldusväärsetest allikatest, on väärtusetu. Vankumatu kahtleja, kes on endaga rahul ega soostu sobival moel pingutama, et maksta jumaliku vastuse saamise hinda, langeb paratamatult uskmatusse ja pimedusse. Tema kahtlused kasvavad tema meele ja hinge hämarates salakambrites nagu mürgiseen. Lõpuks asendab ta, nagu pime mutt oma urus, arutlemise pilgetega ja vaevanägemise laiskusega ning temast saab tegevusetu õpetlane. Kahtlemine ei ole vale, välja arvatud siis, kui sellest saab eeesmärk omaette. Kahtlused, mis end ise toidavad ja kasvatavad ning kahtlusi juurde toodavad, on kurjast.19
Vanem Widtsoe sõnad kehtivad endiselt. Tegevusetu kahtlus ei vii teadmiseni Päästja Jeesuse Kristuse ja Tema lepituse olemasolust; see ei too endaga teadmist, et meil on hooliv ja armastav Taevane Isa, kes lõi meie jaoks päästmisplaani. Me võime saada teada, et see viimse aja töö on õige, kuid see eeldab, et valime usu, mitte kahtlused, ja pöördume vastuste saamiseks usaldusväärsete allikate poole.
Õde Ruth L. Renlund: Ka Alma kõneles sellest. Ta ütles: „Ja seepärast, see, kes teeb oma südame kõvaks, see saab väiksema osa sõnast, ja see, kes ei tee oma südant kõvaks, sellele antakse suurem osa sõnast, kuni talle antakse teada Jumala saladused, kuni ta teab neid täielikult. Ja need, kes teevad oma südame kõvaks, neile antakse väiksem osa sõnast, kuni nad ei tea tema saladustest midagi, ja siis võtab kurat nad vangi ning juhib oma tahtmist mööda alla hävitusse.”20
Kas küsiksite nõu rahaasjades kelleltki, kes on võlgades?
Vanem Dale G. Renlund: Kas küsiksite meditsiininõu kelmilt, kes teile võlurohtu müüa üritab?
Õde Ruth L. Renlund: Kelle nõu võtaksite kuulda, et oma tennisemängu parandada? Kas asjaarmastaja või endise maailma esireketi Roger Federeri nõu?
Vanem Dale G. Renlund: Mispärast usaldaksite siis oma igavikulise heaolu nendele, kes on ise vaimses ummikus, kuna on kahtlustega üles kiskunud kõik, mis nad kord usus istutasid21, või kes, nagu Jeremija ütles, „[Kristuse], elava vee allika, nad jätsid maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett!”.22 Need inimesed on jätnud maha elava vee allika ja tahavad, et te usaldaksite midagi, mis ei pea vett.
Õde Ruth L. Renlund: Vennad ja õed! Te võite ise teada, et elav Kristus on olemas.23 Blogisfäär ei suuda asendada pühakirjade uurimist ega elavate prohvetite ja apostlite sõnu. Hoidke oma usku, pöördudes küsimustele vastuste leidmiseks usaldusväärsete allikate poole.
Vanem Dale G. Renlund: Kui püüame otsustada, kas miski on õige või mitte, siis prohvet Mormon annab meile järgmise mustri, mida järgida:
Mispärast, kõik, mis on hea, tuleb Jumalalt; ja see, mis on halb, tuleb kuradilt. ‥
Aga vaata, see, mis on Jumalast, kutsub ja meelitab tegema pidevalt head; mispärast, kõik, mis kutsub ja meelitab tegema head ja armastama Jumalat ja teenima teda, on innustatud Jumalast.
‥ teile on antud otsustada, et te võiksite eristada head halvast; ja moodus otsustamiseks on selge, et te võiksite teada täiusliku teadmisega, nii nagu päevavalgus erineb pimedast ööst.
Sest vaata, Kristuse Vaim on antud igale inimesele, et ta võiks eristada head halvast; mispärast, ma näitan teile, kuidas otsustada; sest kõik, mis kutsub tegema head ja veenab uskuma Kristusesse, on saadetud Kristuse väe ja anni läbi; mispärast te võite teada täiusliku teadmisega, et see on Jumalast.
Aga kõik, mis veenab inimesi halba tegema ja mitte uskuma Kristusesse ja teda eitama ja mitte teenima Jumalat, siis te võite teada täiusliku teadmisega, et see on kuradist.”24
Nii lihtne see ongi. Kui valik kutsub teid tegema head ja uskuma Kristusesse, siis on see Jumalast. Kui valik meelitab teid tegema halba ja eitama Kristust, siis on see kuradist. Kui astute lepingurajale, võite teada, et see, mis teid sealt eemale juhib ja Kristust mitte uskuma veenab, on vale. See, mis veenab teid uskuma Jumalasse, Teda armastama ja Tema käske pidama, on Jumalast. Te jääte ilma vaimselt tähtsatest sündmustest, kui otsustate järjepidevalt kahtluste kasuks, mida puhuvad lõkkele vastused uskmatutest ja truudusetutest allikatest.25
Õde Ruth L. Renlund: Pöördudes tagasi meie tähendamissõna juurde – need, kes otsustasid jääda päevinäinud ja mõlkis paati, millelt värv maha koorus, on need, kes mõistavad, et see paat päästis nad uppumissurmast ja suudab nad turvaliselt kaldale toimetada. Teisisõnu astuvad nad lepingurajale ja püsivad sellel. Seejärel, kui nad peavad vastu lõpuni, kehtib neile lubadus igavesest elust. See on suurim and, mille Jumal võib anda. Selle protsessi käigus õpime tundma Jeesust Kristust, saame teada Tema olemasolu tõelisusest ja kogeme Tema armastust ja kaastundlikkust.
Õpetus ja Lepingud ütleb: „Mõnele on Püha Vaim andnud teada, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ja et ta löödi risti maailma pattude eest. Teistele on antud uskuda nende sõnadesse, et ka nemad võiksid saada igavese elu, kui nad püsivad ustavana.”26 Pange tähele, et kas te teate või usute, on teie tasu sama – igavene elu, kui nad püsivad ustavana.
Vanem Dale G. Renlund: Mind toetati Kiriku üldjuhina 2009. aasta aprillis. 2009. aasta oktoobris paluti mul üldkonverentsil kõneleda. Olin põnevil, et ka mu isa saab konverentsi kuulata. Ta oli kogu elu puusepa ja ehitajana töötanud ja 92-aastasena oli tal tõsiseid probleeme seljaga. Ta ei saanud konverentsikeskusesse kohale tulla. Niisiis seisis üks mu õdedest hea selle eest, et isa saaks vaadata ülekannet teleri vahendusel oma kodus Salt Lake Citys.
Pärast konverentsi läksin tema poole, et küsida, mida ta mu kõnest arvas. Ta oli väga sõnaaher mees ega pruukinud ülearu kiidusõnu.
Küsisin: „Isa, kas sa konverentsi nägid?”
Ta vastas: „Jaa.”
Küsisin: „Isa, kas sa minu kõnet nägid?”
Ta vastas: „Jaa.”
Küsisin: „Mis sa siis sellest arvasid?”
Ta vastas: „Polnud viga. Ma olin vaat et uhke.”
Kuid siis sain teada, et tol õhtul olid ta mõtted mujal, kuna ta soovis jagada minuga unenägu, mida oli möödunud ööl näinud. Ta ei olnud tavaliselt unenägude nägija. Tal polnud kunagi kõrgelennulisi mõtteid. Ma polnud tema suust kunagi ühtegi valet kuulnud. Ta oli olnud alati otsekoheselt ja jämedakoeliselt aus. Ta sõnas: „Ma nägin unes, et surin ära ja nägin Päästjat Jeesust Kristust. Ta võttis mind oma embusesse ja ütles, et mu patud on andeks antud. Ja Dale, see oli nii hea tunne.” See oli kõik, mida ta ütles ja vestlus sellega lõppeski. Ta suri kaks kuud hiljem, kui mina ja Ruth viibisime Madagaskaril.
Minu isa, kes oli liitunud Kirikuga 24-aastaselt Soomes Larsmos, oli elanud kooskõlas valguse ja teadmisega, mille ta oli saanud. Ta tegi kõik, mis tal eales teha paluti. Temast sai selle vaimuanni vääriline, et teada, et Jeesus on Kristus ja et Ta löödi risti maailma pattude ja tema pattude eest. Selle anni väärimine ei sõltu soost ega preesterluse ametist. See on lubatud tasu kõigile, kes valivad usu ja lepinguraja.27
Õde Ruth L. Renlund: Kuidas me siis arendame usku ja hoiame seda tugevana? See nõuab tööd. Kas olete kunagi olnud matemaatikatunnis – näiteks matemaatilise analüüsi klassis – ja vaadanud professorit ülesannet lahendamas? Kas tema teadmised kanduvad automaatselt teile üle, kuna nägite teda vastust leidmas? Kahjuks ei. Et seda teadmist omandada – sedasama teadmist, mis on professoril –, peate iseseisvalt nende ülesannete kallal pead murdma; peate uurima ja töötama harjutusülesannete kallal, kuni saate selgeks selle protsessi, valemid ja sümbolid.
Samamoodi nõuab tööd ka usu leidmine ja tugevdamine. Võime saad inspiratsiooni kelleltki, kellel on suur usk, kuid teiste usk ei kandu selle protsessi käigus meile üle. Me peame ise pühakirju ja prohvetite sõnu uurima. Me peame palvetama, tõeliselt töötama, et suhelda Taevase Isaga Jeesuse Kristuse nimel. On oluline iga nädal väärilisena sakramenti võtta ja pidada meeles, kui halastav on Jumal meie vastu olnud, andes oma Poja, kes meie patud lunastas. Need isiklikud, eraviisilised pühendumisteod ehitavad ja hoiavad usku.
Vanem Dale G. Renlund: Üks minu esimesi kohustusi Kaheteistkümne Kvoorumi liikmena oli minna ja teatada Kiriku ajaloo-osakonnale, et mina hakkan olema vanem Jeffrey R. Hollandi asemel nende osakonna nõuandja Kui seal kuuldi uudist, et nende armastatud nõuandja on välja vahetatud, oli seal, nagu võite ette kujutada, „nutt ja kaeblemine ning hammaste kiristamine”.28 Tekkis tõsine pabertaskurättide puudujääk.
Kiriku ajaloo-osakonna nõuandja töö käigus lugesin ma läbi „Joseph Smithi paberite” kõik köited.Olen lugenud läbi ka esimese köite ja teise köite esimese osa Kiriku uuest jutustavas vormis ajalooraamatust, mille pealkiri on „Pühad”. 29 See, et olen lugenud läbi kõik, mida Joseph Smith on kunagi kirjutanud või väidetavalt öelnud, on lihtsalt öeldes tugevdanud minu tunnistust tema rollist prohvetina, kelle Jumal valis, et taastada Tema töö siin maa peal.
Joseph Smith oli alati ustav oma tunnistusele. Ta oli järjepidev. Ta käitus alati kui inimene, kes oli näinud meie Taevast Isa ja Jeesust Kristust; Moronit; Ristija Johannest; Peetrust, Jakoobust ja Johannest; Moosest; Eelijast ja Eelijat. Ta käitus nii nagu keegi, kel on kuldplaadid ja kes tõlkis need iidsed tekstid Jumala anni ja väega. Ta käitus nagu see, kes saab ilmutusi Jeesuselt Kristuselt. Ta käitus selgelt nagu mees, kes on saanud preesterluse volituse ja püha apostliameti võtmed.
Ma tean vägevamal ja kindlamal viisil, kui mu viis meelt võiksid kinnitada ja väljendada, et Joseph Smith nägi, mida ta nägi, tõlkis Mormoni Raamatu Jumala anni ja väega ning sai preesterluse koos kaasnevate võtmetega, mis on vajalikud, et päästa inimkond. Ma tean, et see on tõsi. Ma tean, et need võtmed on ka täna maa peal ja et president Nelson on Joseph Smithi õiguspärane mantlipärija maa peal.
Võib osutuda, et see, mida meie peame mõlkideks ja maha kooruvaks värviks päevinäinud paadil, on igavikulises plaanis jumalikult heaks kiidetud ja jumalikult nii juhatatud. Issandal on kas oma roll nende mõlkide ja maha kooruva värvi tekkes või kasutab Ta neid enda eesmärkide saavutamisel ära. Ma tean ise, et Issand Jeesus Kristus juhib tänapäeval oma tööd maa peal. Tema teenijad tänapäeval tunnevad Teda hästi.
Õde Ruth L. Renlund: Lisan tänulikult oma tunnistuse. Tean, et Jeesus Kristus on meie Päästja. Kui rakendame usku, mitte kahtlust, Tema lepitusohvrisse ja Tema lepituse viljadesse, siis õnnistatakse meie elu igavesti. Olen tänulik, et Ta on taastanud oma Kiriku tänapäeval koos kõigi õnnistustega, mis on saadaval Jumala lastele maa peal.
Vanem Dale G. Renlund: Jeesus Kristus elab ja on maailma Päästja. Ma tunnistan Tema kaastundest, armastusest ja hoolest kõikide Jumala laste suhtes. Ma tunnistan Tema võrreldamatust lepitavast ohverdusest teie ja minu eest. Olles õppinud Päästjat tundma, olen hakanud mõistma Tema suurt soovi aidata parandada haavu ja tervendada murtud südameid.
Soovin, et Jumala rikkalikud õnnistused võiksid teile osaks saada. Ma palun, et te arendaksite usku Jeesusesse Kristusesse, „ärge kahelge, vaid uskuge”.30 Ma kutsun teid suurendama oma usku Kristusesse, uurides pühakirju ja elavate prohvetite sõnu, palvetades ja Taevase Isaga suheldes ning iga nädal teadlikult sakramendiks valmistudes ja sellest vääriliselt osa saades. Jumal õnnistab teid, kui osalete nendes isiklikes, eraviisilistes pühendumistegudes ja teisi teenite. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
© 2019 Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. Versioon 10/18 Originaali pealkiri: „Doubt Not, but Be Believing”. Estonian. PD60007608 124