Issand aitab meil ehitada Tema kuningriiki
Ülemaailmne pühalik koosolek noortele täiskasvanutele
12. jaanuar 2020. a.
Suur tänu koorile selle kauni muusika eest. See on meie lemmiklaul. Suur tänu, et te nii kaunilt laulate. Kallid vennad ja õed! Ma rõõmustan selle võimaluse üle teile täna kõneleda. Olen viimasel ajal mõelnud palju nendele asjadele, mis on elu jooksul minu usku tugevdanud. Üks asi, mida olen teada saanud, on see, et meie Taevane Isa tõepoolest aitab meid, eriti kui püüame teha kõik, mis saame, et pidada Tema käske ja ehitada Tema kuningriiki siin maa peal.
Prohvet Nefi näitas sellist usku kogu oma elu jooksul. Kuigi ta koges palju kannatusi ja vastuseisu, püsis ta alati kindlana ning tänas alati Jumalat Tema õnnistuste eest. Kui nad olid kaheksa aastat üksildases kõrbes uidanud, ütles ta järgmist:
„Kui ‥ inimlapsed peavad kinni Jumala käskudest, kosutab ta neid ja tugevdab neid ja varustab neid vahenditega, millega nad saavad korda saata seda, mida ta neil käskinud on; mispärast, ta varustas meid vahenditega sel ajal, mil me viibisime kõnnumaal.”1
Ma tean, et see põhimõte on õige. Lubage mul jagada üht lugu Kiriku ajaloost. 1830. aastate lõpus kogunes enamik Kiriku liikmeid Missouri osariiki, kus nad lootsid rajada Siioni. Kuid 1839. aastal sundisid rahvajõugud neid sellest osariigist lahkuma. Nende kodud lõhuti, kariloomad ja majapidamistarbed varastati ning nad ise rändasid kirdesse Illinoisi osariiki, kus nad asustasid soise maa Mississippi jõe kallastel. Nad kuivendasid soo ja rajasid kauni linna, millele andsid nimeks Nauvoo. Kuid negatiivsed arvamused Kiriku vastu püsisid ning prohvet Joseph Smith ja tema vend Hyrum tapeti märtritena vaid viis aastat hiljem. Nende tempel oli vaevalt valminud, kui neid 1846. aasta veebruaris taas välja aeti ning nad südatalvel üle Mississippi jõe põgenesid. Nende hulgas oli mees nimega Benjamin F. Johnson, minu vanavanavanaisa, koos oma väikeste lastega. Ta kirjeldas seda aega oma autobiograafias:
„Siin me nüüd olime, alustades teekonda südatalvel, ilma rahata, teadmata, kui kaugele peame minema või kui kaua see aega võtab ‥ , kaasas vaid paari nädala jagu toitu ja halb tervis, mis on viimase aasta jooksul või kauemgi veel olnud äärmiselt ebakindel. Olen sageli kannatanud terava, lõikava kõhuvalu käes, mis ajuti paneb mind higistama igast poorist. ‥ See koos teiste seedimisprobleemidega on muutnud mind kõlbmatuks sellisteks rasketeks töödeks. Ainuüksi veoloomade eest hoolitsemine ja teised laagritööd tundusid mulle rasketena. ‥
Pärast mõnepäevast laagrielu hakkasid mõned inimesed kurtma raskuste ja viletsa toidu pärast, kuid president Brigham Young möirgas nende peale kui lõvi ja ütles, et kõik, kes ei suuda leppida keedetud ubade ja maisi söömisega, peaksid usaldama Jumalat ja olema tänulikud selle eest, mida neile anti, või asuma kohe tagasiteele, sest pühade laager on nende jaoks üks vilets paik. See tuli mulle kui Issanda sõna, kuid mida pidin ma tegema? Kaua aega ei saanud ma süüa maisileiba või ube, sest just selline toit tekitas seda talumatut kõhuvalu. Kuidas võisin ma siis edasi minna, sest pea kõik, mis meil toiduks oli, olid mais ja oad? Tundsin, et see oli minu jaoks elu ja surma küsimus.”
Ma teen siinkohal loos pausi, et öelda, et vaid mõned aastad varem oli tema 22-aastane õde surnud sarnaste kõhuprobleemide kätte, seega ta arvatavasti ei liialdanud oma kartusi kirjeldades. Järgmisena ütles ta:
„Ma arutasin seda asja oma perega. Ütlesin neile, et olin seal, et Issandat usaldada, ning kui Ta ei olnud meiega, siis ei olnud Ta kindlasti ka meie taga ning ma ei peaks tagasi minema. Olin valmis sööma seda toitu, mis meil oli, ja selle eest tänulik olema. Ja kui Issand meie eest nüüd ei hoolitse, siis mida varem me kõik sureme, seda parem, sest me ei suuda sellel rännakul enda eest ise hoolitseda ega oma elu kaitsta.”
Kuu aega hiljem kirjutas ta oma päevikusse:
„Ube ja maisi, mida ma varem süüa ei suutnud, sõin ma nüüd naudinguga, ja sellest ajast peale ei tundnud ma meie rännaku ajal nende varasemaid kõrvalmõjusid. Olin öelnud Issandale, mida Tema teenija oli öelnud, et Tema abiga suudan teha kõik, mis mult nõutakse, ja kui Tema tahe on, et elaksin, et olla Tema teenija, siis peab Ta muutma minu toidu minu kõhu oludele sobivaks, mida ma tean, et Ta tegi.”
Minu esivanemate usk ja prohvetite eeskuju on mind elus tugevdanud ja aidanud mul usaldada Issandat isegi rasketel aegadel. Ma mäletan aega meie abielu algusaastatel, kui meil oli rahaga eriti kitsas käes. Vanem Christoffersoni kolme magistrantuuriaasta jooksul saime kaks väikest last. Olime otsustanud, et pärast pere loomist mina kodust väljaspool tööl ei käi, seega püüdsin kodus teha, mis suutsin, et teenida veidi raha, et aidata meid ülal pidada. Minu abikaasal oli samuti paar poole kohaga tööd ja suvine töökoht, mis moodustas suure osa meie sissetulekust. Kuid meil polnud ikkagi piisavalt. Meil oli kodus ütlus, et kui see polnud toit, üür või bensiin meie vanale autole, siis polnud meil seda osta vaja.
Ühel pühapäeval, vaid paar kuud enne seda, kui vanem Christofferson kooli lõpetas, esitas meie piiskop meile ehitusfondi plaani, et meie vananevat kogudusehoonet renoveerida. See nõudis, et iga pere maksaks teatud summa, et tasuda hoone renoveerimise eest. Meil ei ole enam ehitusfondimakset, kuid neil päevil aitasid kogudused ja vaiad maksta osaliselt koguduse hoonete ehitamise ja renoveerimise eest, lisaks kümnisele, mida me samuti maksime.
Nagu ka teised koguduse liikmed, kohtusime piiskopiga, et arutada, mida võiksime vastavalt oma sissetulekule annetada. Meie pakutud summa ei olnud suur, kuid meil oli väga vähe raha järel. Osa koolilõpetajaid, kes olid meie olukorras ja peatselt lahkumas, arvasid, et on ebaõiglane, et nad peavad ehitusfondi annetama, sest nad ei elanud renoveerimise lõppedes enam samas paigas. Meie aga otsustasime ehitusfondi annetada, kuigi me ei teadnud, kuidas kooliaasta lõpuni omadega toime tuleme. Nüüd võite arvata, et võisime lihtsalt krediitkaardi välja võtta ja oma igakuised kulud sellele panna ning aja jooksul tagasi maksta. Kuid meie aeg oli teistsugune. Neil päevil ei antud sulle krediitkaarti, kui sul polnud tõendust põhitöökohast ja sinu sissetulek ei vastanud teatud normile. Seega ei saanud me krediitkaarti taotleda. See võib tunduda karm, kuid kui tänapäeval oleksid krediitkaardi saamise reeglid veidi rangemad, siis päästaks see palju inimesi võla kütkeist, mida nad praegu kogevad.
Vaid paar nädalat pärast seda sõitsime ühel õhtul mööda vaikset teed ja peatusime stoppmärgi ees. Kohe kuulsime endi taga pidurdamise heli ja meie autole sõideti tagant sisse. Vanem Christofferson läks asja uurima ja mina jäin autosse. Mõne aja pärast tuli ta autosse tagasi ja küsisin, mis juhtus. Ta rääkis, et ainult meie kaitseraud oli viga saanud. Meile otsa sõitnud mees oli reisiv müügimees ja elas teises linnas. Mees teadis, et tema pidurid on kulunud, kuid ei olnud uskunud, et need on nii viletsad. Tal oli autot töö tegemiseks vaja ning ta soovis meiega kahjutasu suhtes eraviisiliselt kokku leppida, et tema autokindlustus ei kallineks ja et ta ei peaks trahvi maksma. Sest keegi polnud ju viga saanud. Arvan, et ka tema eelarve ei olnud väga suur. Mees lubas, et kui toome talle remondi maksumuse kirjaliku pakkumise tema motelli linnapiiril, siis maksab ta meile ise.
Ma pole eile sündinud. Mõtlesin, et minu kallis abikaasa, keda olin täielikult usaldanud, on sedapuhku päris naiivne. Kas ta tõesti arvas, et see mees oma lubaduse ka täidab? Mis saab siis, kui see mees lihtsalt linnast minema sõidab? Igatahes hankis vanem Christofferson paranduse hinnapakkumise, läks sinna motelli ning leidis sealt eest selle mehe. Mees kirjutas vastavale summale tšeki, ja arvake mis? Pank võttis tšeki vastu!
Lugu lõppes järgmiselt. Saadud summa oli umbes sama suur kui ehitusfondi makstud raha. Me võisime auto parandusega oodata, kuni hakkasime regulaarset sissetulekut saama, ja vahepeal tulime ots otsaga kokku, mille puhul meil olid varem kahtlused olnud. See oli meile tunnistuseks, et Issand teeb, nagu Nefi ütles: „Varustab [meid] vahenditega, millega [me] saavad korda saata seda, mida ta neil käskinud on.”2 Olen õppinud, et usk tähendab sageli astumist pimedusse, kuid seda tehes tean, et Issand valgustab teed meie ees. Olen tänulik armastava Teavase Isa eest, kes meie üle valvab ja meist hoolib. Ma tean, et see on Tema Kirik ja et meie Päästja elab. Ma tänan Issandat õnnistuste eest, mida evangeelium meie ellu toob. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.