Õigemeelsete soovide valimine
Ülemaailmne pühalik koosolek noortele täiskasvanutele
Pühapäev, 3. mai 2020. a.
Kallid õed ja vennad! Esiteks sooviksin tänada oma imelist abikaasat selle hea nõuande eest. Suur tänu sulle, Lynette!
On suur õnnistus ja võimalus olla täna õhtul koos teiega. Me elame tõepoolest ebatavalisel ajal ja ma usun tõesti, et teid on just nendeks aegadeks üles kasvatatud. Mõni aeg tagasi ütles juhataja M. Russell Ballard: „Ma usun, et see on parim noorte täiskasvanute põlvkond terves Kiriku ajaloos. Ma ausalt tunnen, et see on tõsi.”1 Te olete eriline põlvkond, kes on üles kasvatatud nendel rahututel aegadel toime tulema ja aitama valmistada ette maailma Jeesuse Kristuse teiseks tulemiseks. Ta tunneb teid isiklikult ja armastab teid.
Nüüdisaeg
Täna õhtul, kui me sellele koosolekule tulime räägiti meile, et meile oli saadetud kümneid tuhandeid säutse küsimustega Vaimu ja isikliku ilmutuse kohta. Ma loodan, et kui te täna õhtul mind ja minu abikaasat kuulate, siis suudame neile küsimustele vastata. Ma palvetan, et Püha Vaim, kes on meie õpetaja, vastab igaühele isiklikult kui ka kõigile koos.
Viimastel päevadel ja kuudel oleme maailmakogukonnana kogenud ebatavalisi kannatusi, ebakindlust, rahutust ja väljakutseid. Need on ajad, mida on juba ammu ette ennustatud, ja need kulmineeruvad meie Päästja hiilgava teise tulemisega. Jeesus ise kuulutas prohvetlikult nendest päevadest. Ta ütles: „Te kuulete ka sõdadest ja ka kuuldusi sõdadest; vaadake, et te ei ehmu, sest kõik, mida ma olen teile rääkinud, peab sündima. ‥ Vaata, ma räägin oma äravalitute pärast. Sest rahvas tõuseb rahva vastu ‥ paiguti on näljahädasid ja taude ning maavärinaid. ‥ Jaheneb paljude inimeste armastus. ‥ Minu sõnad ‥ lähevad kõik täide.”2 Tahaksin jagada selle kohta vaid ühte vaatenurka. See on õppetund meie Kiriku ajaloost.
Amanda Barnes Smith, tema abikaasa Warren ja nende viis last olid uued uskupöördunud, kui nad Missourisse reisisid. Nad liitusid pühadega Haun’s Millis vaid mõni päev enne seda, kui rahvajõuk tuli ja kõik seal paljud inimesed tappis. Amanda abikaasa ja 10-aastane poeg olid tapetute hulgas. Tema teine poeg oli raskelt haavatud. Amanda sai tugeva ilmutuse selle kohta, kuidas oma haavatud poega päästa. Suure ahastuse ajal kirjutas ta järgmised sõnad:
„Mida muud võisid naised selles täielikus meeleheites teha kui palvetada? Palve oli meie ainus tröösti allikas, Taevane Isa meie ainus abimees. Keegi peale Tema ei võinud meid päästja ja vabastada.
Ühel päeval saabus veskist jõugu liige kapteni korraldusega. [Vandudes möirgas ta]: „Kapten ütleb, et kui te naised ei lõpeta oma ‥ palvetamist, siis saadab ta siia väesalga ja tapab ‥ igaühe teist.”
Ja ta oleks võinud sama hästi seda teha, kui keelata meil, vaestel naistel, meie suure häda tunnil palvetamast.
Meie palved vaikisid hirmust. Me ei julgenud enam majas häälega palvetada. Ma võisin palvetada voodis või vaikides, kuid ma ei suutnud niimoodi edasi elada. Jumalatut vaikust oli raskem taluda kui öist tapatalgut.
Ma ei suutnud seda enam kannatada. Ma igatsesin kuulda taas kord enda häält oma Taevast Isa anumas.
Ma hiilisin maisipõllule ja roomasin maisivihu sisse. See oli mulle tol hetkel kui Issanda tempel. Ma palvetasin häälega ja väga tulihingeliselt.
Kui ma maisi seest välja tulin, rääkis mulle üks hääl. See oli selgeim hääl, mida eales kuulnud olen. See ei olnud vaikne tugev mulje vaimult, vaid hääl, mis kordas [meie] kirikulaulu salmi:
„Kes Jeesuses leidnud on endale toe,
sel üksildus rindu ei iial enam poe,
sest põrgujõud võitu ta üle ei saa.
Ei eales, ei iial ei hülga teda ma.”3
Sellest hetkest peale kadus mu hirm. Tundsin, et miski ei või mulle viga teha.”4
Praegune aeg võib tekitada rahutust, kuid teadke, et see, mida õppis Amanda Barnes Smith, on tõsi ka teie suhtes. Pole tähtis, mis sündmused teie ümber aset leiavad, ükskõik millist katsumust teil kanda tuleb, Jumal on tüüri juures. Ta ei hülga teid ja te ei pea kartma, kui olete ustavad ja tõstate oma hääle Tema poole. Just sellest soovin täna õhtul teile kõnelda.
Minu abikaasa prillid
Nagu ma ütlesin, on mul hea meel, et minu abikaasa on täna õhtul siin koos minuga. Ta on minu jaoks kõige tähtsam. Me kohtusime aastaid tagasi keskkoolis. Pärast keskkooli lõpetamist läks tema õppima Ricks Kolledžisse Rexburgis Idahos ja mina BYU-sse Provos Utah’s. Meie esimesel ülikooliaastal otsustasin ühel nädalavahetusel Rexburgi sõita, et teda külastada. Ta õpetas mulle hindamatu õppetunni.
Tal polnud autot ja ta polnud juba mõnda aega autot juhtinud. Kui me tema korterist lahkusime, palus ta, et võiks minu autot juhtida. Vastasin jaatavalt. Peagi sõitsime tema elukoha lähedal alla ühest künkast. Poole tee peal küsis ta: „Kas selle tänava lõpus on stopp-märk?” Stopp-märk oli täiesti nähtav ja ma vastasin otsekohe, et jah, seal on stopp-märk. Ta sõnas: „Olgu, ma arvasingi nii. Ma lihtsalt ei näe seda.” Ma küsisin: „Mispärast sa seda ei näe?” Tema selgitas: „Mul pole prille ees ja ma ei näe hästi ilma prillideta.” Selle peale ütlesin midagi sellist nagu: „Ja mispärast sa siis oma prille ei kanna?” „Sest mulle ei meeldi, kuidas ma nendega välja näen, aga ma unustasin, et ei suuda ilma nendeta kõike näha.” Ütlesin, et ta peaks laskma minul juhtida. Saadud õppetund oli lihtne: kui sa selgelt ei näe, siis oled alati ohus.
Nüüd küsin ma teilt: „Kuidas teie oma elus edasi liigute?” Kas juhite oma elu, vajalikud prillid ees, et selgelt näha elu tõsiasju? Muistse Laodikea linna pühadel ei olnud mingeid silmapaistvaid või ilmseid patte, kuid Issand heitis neile ette, et nad on leiged oma tegudes. Uhked oma maiste saavutuste ja teadmiste üle, muutusid nad üha enam enesega rahulolevaks ega toetunud Jumalale. Kuigi see linn oli tuntud silmaravi poolest, käskis Issand neil „võida silmi [silmasalviga], et [nad] näeksid”.5 Tundub, et meie kõigi jaoks on praegusel ajal kriitiline küsimus: „Kas ma näen oma elu Jumala tõdede, käskude ja lepingute vaatevinklist või oma silmade läbi? Kas ma kuuletun iga päev Tema häälele, mida kuulen palve ja Vaimult saadud isikliku ilmutuse kaudu, või kuulan ma iseenese või selle maailma tarkade häält, kes karjuvad, et Jumala teed ja isegi Tema prohvetid on kohatud, igavad, tarbetud, arusaamatud või maailma kohaselt isegi petlikud ja viha õhutavad?”
Joseph Smith ütles kord: „Kurat kasutab oma suurimaid jõupingutusi pühade lõksupüüdmiseks. ‥ Ta muudab asju nii, et ühed irvitaksid nende üle, kes teevad Jumala tahtmist.” Ilma Jumala abita ja ilmutuseta ei või te näha „asju nii, nagu need tõepoolest on, ja ‥ nagu need tõepoolest saavad olema”.6 Vastasel on kindel soov panna teid irvitama nende üle, kes teevad Jumala tahtmist. Ta püüab hoida teid nägemast ja mõistmast reaalsust, et hoida teid nägemast, et olete Jumala suuresti armastatud poeg või tütar. Tema soov on maailma õigustada; panna teid Jumalat hülgama või Temasse leigelt suhtuma; ta soovib eriti, et määratleksite ennast ja oma eluteed mõne poliitilise, kultuurilise või muu maise eesmärgiga või oleksite selle suhtes lihtsalt ükskõikne.
Olen endalt sageli küsinud: „Miks uskus Nefi, aga mitte Laaman või Lemuel?” Kõik kolm venda sündisid samadele headele vanematele. Ühel õhtul kuulsin vastust oma küsimusele. Olin Bangkokis Tais täitmas ülesannet koos juhataja M. Russell Ballardiga, kui ta jagas kirjakohta:
„Ja sündis, et mina, Nefi, ‥ [soovisin] tunda Jumala saladusi, mispärast, ma hüüdsin Issanda poole; ja vaata, ta kõneles minuga ja pehmendas minu südant, nii et ma uskusin kõiki sõnu, mis minu isa oli rääkinud; mispärast, mina ei hakanud talle vastu nagu minu vennad.”7
See oli vastus minu küsimusele. Jumal ilmutab end meile vastavalt meie soovidele. Rohkem kui midagi muud soovis Nefi teada Jumala tõdesid ja saladusi ning teda õnnistati Jumala läheduse, rõõmu, väe ja tõega. Laaman ja Lemuel soovisid maailma asju ja said vastava tasu. Kui te soovite olla koos Jumalaga, siis peate ühendama oma soovid Tema tahtega.
Kus ja millele te panete oma südame soovid, määrab selle, kuidas teil aidatakse elus edasi liikuda ja edeneda. Seetõttu kutsun teid täna õhtul otsustama raamida oma elu kõikehõlmava sooviga pöörduda usku ja tugevdada teisi. Ehk mäletate, et seda palus Päästja oma ülemapostlilt Peetruselt, kui Ta ütles: „Siimon, Siimon, ‥ saatan on väga püüdnud sõeluda teid nagu nisu! Aga mina olen sinu eest palunud, et su usk ära ei lõpeks, ja kui sa pärast pöördud, siis kinnita oma vendi!”8
Soov usku pöörduda ja teisi tugevdada
Ma ei unusta kunagi seda, kui Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi vanemliige vestles minu ja minu abikaasaga meie valmisolekust misjonijuhatajana teenida. Meie elus oli palju toimumas. Vestluse toimumise ajal oli meil keeruline olukord perekonnas, tegelesime ülemaailmsete humanitaarabipüüdlustega, mis nõudsid suure osa meie tähelepanust ja ressurssidest, ning töötasin samuti ülemaailmse investeerimisettevõtte juhtivvanempartnerina ja rääkimata veel kõigist kutsetest Kirkus, milles me teenisime. Arvasin, et teeme juba nii palju, kui suudame. Kui me tol päeval koos selle armastatud apostliga istusime ja mõtisklesime kõige selle üle, mis meie elus toimus, ütlesime naisega viisakalt, et see pole ilmselt misjonil teenimiseks parim aeg. Ilma ühegi kõhkluseta pöördus see kaheteistkümne liige minu naise poole ja ütles: „Lynette, sinust saab suurepärane misjonär ja kaaslane oma mehele.” Siis pöördus ta minu poole ja ütles: „Sa tõepoolest ei mõista. Issand kutsub sind, et su elu päästa. Sa elad oma elu kas lepingu või mugavuse järgi. Teenimise jaoks pole kunagi mugavat aega. See on usu küsimus. Te kas usute, et Issand õnnistab teie elu vajalike õnnistustega, kui järgite Tema prioriteete, või te ei usu seda.”
Ma istusin seal vaikselt, hämmingus. Mulle oli just öeldud, et Issand püüdis minu elu päästa. Ma elasin tol ajal hästi, kuid minu elu ei olnud tasakaalus. Tol pärastlõunal, kui me Lynette’iga apostli kontorist lahkusime, läksime koju, et palvemeelselt mõtiskleda, kuidas me oma elu elame. Me tegime kiiresti valiku, et teenime ning elame oma elu lepingu järgi ja teeme kõik, mida Issand meilt nõuab. Lepingujärgne elu on tasakaalukam elu, mida elatakse Jumala prioriteetide, mitte meie enda eesmärkide järgi. Meie elu on sellest ajast peale täielikult muutunud. Meid on täielikult õnnistatud Tema armastuse ja õpetusega. Tean kindlalt seda, et ka teie võite saada sama õnnistuse osaliseks, kui püsite ustavalt Tema lepingurajal. Jumal soovib teie elu päästa.
Mida tähendab olla usku pöördunud, elada lepingu, mitte mugavuse järgi? Jeesus ütles: „Vaadake minu poole igas oma mõttes.”9 Nagu üks tark õpetaja mulle kord ütles: „Jeesus ei öelnud: „Mõtelge minu peale aeg-ajalt ja minu Vaim on koos teiega.” Ta ütles: „Kui te peate mind alati meeles, on minu Vaim teiega.””10 See tähendab, et kui Teda meeles peate, on taevavägi alati koos teiega, et aidata teid iga päev kõigi väikeste või hirmuäratavate väljakutsetega, millega silmitsi seisate, hoolimata sellest, kui tugev võim sel teie üle on. See hõlmab hirmu, sõltuvust, ebakindlust või mistahes näiliselt ületamatut takistust teie elus. Nii et mõtelge kohe praegu, mis võiks olla kõige olulisem, mida peate tegema, et Teda täielikumalt meeles pidada ja selle nimel tegutseda.
Minu lapsepõlve parim sõber tutvustas mulle minu abikaasat. Keskkoolis ristisin sõbra Kiriku liikmeks, kuid tal oli alati raske täielikult evangeeliumi järgi elamisele pühenduda – ta õigustas ennast alati, öeldes, et ei tee kunagi midagi väga halba – mis oli tõsi. Siis ühel õhtul jõi ta peol liiga palju ja kukkus kogemata kaljult alla ning suri. Ta oli sama vana kui paljud teist. Seda tragöödiat ei oleks tohtinud juhtuda ja seda poleks juhtunud, kui minu sõber oleks elanud lepingu, mitte mugavuse järgi.
Kuhu tõmbate oma elus piiri Jumala käskude suhtes? Võib-olla näevad mõned teist oma elu nii, nagu enamik meist näeb maanteel kiirusepiirangute järgimist. Kas keegi kaalub kunagi tegeliku postitatud kiirusepiiranguga sõita? Ei. Selle asemel soovime teada, mitu kilomeetrit üle kiirusepiirangu võime sõita ilma trahvi saamata. Nii elas oma elu minu parim sõber. Evangeeliumi järgi elades ei tohiks me kunagi mõelda, kui suurt osa maailmast võime omaks võtta enne üle piiri astumist. Me peame maailma lihtsalt hülgama.
Ainult siis, kui võtate enda peale Jumala lepingud, on teil silmad, mis võimaldavad teil selgelt näha läbi selle maailma segaduse. Piibel õpetab: „Sest see on Jumala armastus, et me peame tema käske.”11 Inimesed, kes elavad lepingu järgi, ei ela muidugi täiuslikult, kuid täiustavad oma elu igapäevase meeleparanduse kaudu. Selline täiustamine avab nende jaoks Jumala rikkalikumad õnnistused ja taeva väed. Kas on täna õhtul kuulajate seas kedagi, kes nendel tormilistel aegadel ei vaja Jumala juhatust ja väge?
Aastate eest rääkis üks minu äripartner, kes oli haige olnud, et juhataja Boyd K. Packer oli teda kodus külastanud, et talle õnnistust anda. Ta rääkis: „Kui ma teda auto juurde saatsin, ütles juhataja Packer: „Ära Ketsemanist liiga kiiresti tagasi tule. Õpi ära sealsed õppetunnid.”” Minu sõber küsis siis minult: „Mida see sinu arust tähendab?” Enne kui ma vastata jõudsin, lisas ta: „Ma usun, et see tähendab, et peame tegema Jumala tahet ja see on kõik, mida mina teha soovin.”
Kui mu töökaaslane need sõnad lausus, teadsin, et tal on õigus. Meie elu ülim proovilepanek on see, kas me allume Jumala tahtele või tegutseme vastavalt enda soovidele. Vanem Neal A. Maxwell õpetas kaua aega tagasi: „Oma tahte alistamine on tegelikult ainus unikaalselt isiklik asi, mis meil on Jumala altarile panna.”12
Mida tähendab olla valmis tegema Jumala tahet? Meie Päästja kogemusest Ketsemani aias võime minu arvates osaliselt õppida, et Jumala tahtele allumine tähendab, et teie ja mina peame olema valmis kannatama kõike ja lõpuni vastu pidama selles, mida Jumal meilt nõuab, isegi kui see, mida me palutakse läbi elada, ei tule meie enda süü tõttu. See võib hõlmata füüsilisi puudeid või kalduvusi, valesüüdistusi, kohtumõistmist või eksiteel sõprade, juhtide või isegi pereliikmete korduvaid solvanguid.
Ketsemani aias palus Taevane Isa meie Päästjal juua kibeda patu ja kannatuste karikast, mida Tema ise polnud korda saatnud. Selle protsessi käigus hakkas Jeesus tundma „suurt õudsust” Teda ees ootava pärast. Tema hing oli „väga kurb surmani” ja Ta „palus, et see tund, kui on võimalik, läheks temast mööda”, öeldes Isale: „Sinul on kõik võimalik; võta see karikas minult ära!” Kuid siis ta lisas sõnad: „Siiski mitte, mida mina tahan, vaid mida sina tahad!”13 Meie päevil Joseph Smithile antud ilmutuses ütles Issand, et see kogemus pani Teda „soovima, et ma võiksin pääseda kibeda karika joomisest – ometi, au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks”.14
Võtta osa ja viia lõpuni Isa ettevalmistused meie heaks, hoolimata sellest, kui kibedad need on, on osa Isa plaanist tuua meile igavene rõõm. Kas arvate või usute, et Taevane Isa kaitseb teid valu ja kannatuste eest, mis on vajalikud selleks, et saaksite rohkem Tema sarnaseks? President John Taylor rääkis, et prohvet Joseph Smith ütles talle: „Teil tuleb läbida kõikvõimalikke katsumusi. ‥ Jumal katsub teid ja võtab teist kinni ning väänab teie südamekeeli.” Jeesuse Kristuse jüngriks olemine tähendab, et peame saama „alistuvaks, tasaseks, alandlikuks, kannatlikuks, täis armastust, tahtlikuks alluda kõigile asjadele, mida Issand näeb sobivaks [meile] määrata.”15
Meie armas prohvet, president Russell M. Nelson ütles hiljuti: „Ees on ootamas rasked ajad. Tulevikus ei ole alati lihtne ega populaarne olla ustav viimse aja püha. Igaüks meist pannakse proovile. ‥ Issanda ustavatele järgijatele saab osaks tagakiusamine.16 Just seesama tagakiusamine kas paiskab teid vagurasse nõrkusesse või motiveerib teid olema oma igapäevaelus veelgi eeskujulikum ja julgem.. See, kuidas me saame elus hakkama katsumustega, kuulub meie usu suurendamise juurde.”17
Apostel Paulus küsis: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või häda, või mõõk?”18 Tänapäeva keeles võiksime seda öelda järgmiselt: „Kas ma lasen raskustel abielupartneri leidmisel või soovil elada vabaabielus või mingil sündmusel Kiriku ajaloos või mõne juhi või õpetaja ekslikel tegudel või oma ilmalikel soovidel, töökoha kaotamisel või katsumusterohkel haigusel või rusuval murel takistada mul usinalt Päästjat järgimast ja täielikult Tema kirikus osalemast?”
Kõik teie valud, kannatused ja nõrkused on osa sellest, mida vanem Maxwell nimetas „[Jeesuse Kristuse] lepituse kohutavaks aritmeetikaks”,19 aritmeetika, mida tema sõnul võib arvutada ainult korrutades „koleduse ‥ lõpmatusega.”20 Teie elukatsumustest tulenevad ebameeldivused või katsumused, ei lasku kunagi madalamale Tema omadest. Seepärast on taeva küsimus teile, kas teie käite Päästja jalajälgedes ja ütlete koos Temaga: „Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad!”21
Teine viis seda öelda võib olla küsides: „Kas ma usaldan Jumalat ja samuti tema plaani seoses minu eluga?”
Kui seisate silmitsi väljakutsete ja katsumustega, siis teadke, et Jumalal on kõik vägi teid toetada – isegi siis, kui teid ümbritsevad asjaolud ei muutu. Ta lubab isegi keset hinge räsivaid kannatusi: „Ma kergendan samuti koormaid, mis on asetatud teie õlgadele, kuni selleni välja, et te ei tunne neid oma seljal, ‥ et te võiksite kindlalt teada, et mina, Issand Jumal, toetan oma rahvast nende kannatustes.”22 Ärge kunagi kahelge, kas Issand suudab avada iga vajaliku ukse, kinnitada teid usuküsimustes ning aidata teil leida töö, saada hariduse ja jõu, et elada õigemeelselt, või kõike muud, mida teil oma täieliku potentsiaali saavutamiseks vaja võib minna. Issand on lubanud, et Ta kannab hoolt.23 Kas võib keegi teine või miski muu anda teile sama lubaduse? Usaldage Teda, et Ta juhendab ja toetab teid, kui te alandlikult Tema tahtele allute.
Aastate eest tegi president Henry B. Eyring järgmise tähelepaneku: „Kui usule pole meie südames alust pandud, pole jõudu ka vastu pidada.”24 Usk on tegutsemise põhimõte ja usk on valik. Usku ei mõõdeta sellega, kui paljudel koosolekutel me käime või millistest rituaalidest kinni peame. Usk ei ole isegi tunnustamine, et Jumal ja Jeesus Kristus elavad. Teie usku näitab see, kui väga te usaldate Jumalat ja teie Päästjat Jeesust Kristust ja nendele toetute. Me kõik peame vastu või kaotame jõu vastavalt sellele, kui suur on meie isiklik usaldus nende vastu.
Et suurendada usku nende vastu, peate kõrvaldama oma elust ennastõigustava käitumise. Te peate ise oma elu eest vastutama ja mitte laskma teistel teie tegevuste ja valikute üle otsustada. Teie vaatenurgad, hoiakud, reaktsioonid, tunded, mõtted ja veendumused on kõik teie kontrolli all. Solvumine ja ärapöördumine ei ole Jumalast. Tema hääl kutsub meid alati „Järgne mulle!”. Jumal on valmis vastama igale küsimusele, trööstima igas katsumuses ja lunastama igaühte ja kõiki. Pole ühtegi viga ega katsumust, millele Tema kaudu tervendust ei tuleks. Veebiotsingud selle maailma ligi pooleteisel miljardil saidil ei saa teile öelda, kas see Kirik on õige või kas Jeesus Kristus elab – ainult Jumal saab seda teile avaldada. Ja lõpptulemus on see: Jumal ei ütle teile ühte tõde ja mulle teist. Me saame kõik samad vastused, kui küsime ja otsime Teda siiralt, usus ja tõelise kavatsusega. Osaliselt teete seda, kui kõrvaldate kõik oma ennastõigustavad lood.
Aastaid tagasi Aafrikas lähetusel olles kuulsin lugu mehest, kes vedas oma veoautos kahte kaelkirjakut; üks kaelkirjak oli tunduvalt pikem kui teine. Teel sõitis ta maanteesilla alt läbi, kuid sild polnud pikema kaelkirjaku jaoks piisavalt kõrge. Kui veoauto silla alt läbi sõitis, lõi pikem kaelkirjak oma pea ära ja suri silmapilkselt. Hiljem küsiti veokijuhilt, miks ta polnud hoolsam, et kaelkirjaku surma vältida. Ta ütles: „See pole minu süü. Nad ehitasid liiga madala silla.”
Selle mehe eneseõigustus võib tunduda naeruväärsena, kuid kas pole ka teie kunagi olnud sama ebaratsionaalne oma halbade valikute õigustamisel? Ärge süüdistage madalaid sildu asjade käigus. Pigem püüdke saavutada oma täielik potentsiaal, et saada osa igast vajalikust taevasest väest, õnnistusest ja imest, mida püsiv usk ja usaldus Tema vastu endaga kaasa toovad. Issand ütles Joseph Smithile: „Kui sageli oled sa ‥ järele andnud inimeste keelitustele. ‥ Sa poleks tohtinud karta inimesi rohkem kui Jumalat. Ehkki inimesed peavad Jumala nõuandeid tühiseks ning põlgavad tema sõnu – siiski oleksid sina pidanud olema ustav; ja tema oleks sirutanud välja oma käsivarre ja toetanud sind vastase kõigi tuliste noolte vastu seismisel, ja ta oleks olnud sinuga igal raskel hetkel.”25
Nüüd tahaksin minna kaugemale eneseanalüüsist ja jätta teile oma tunnistuse, et osa lepingu järgi elamisest ja Jumala tahtele allumisest on ka valmisolek endast kaugemale vaadata ja teha, nagu Issand ütles Peetrusele: „Tugevda oma vendi.” President Nelson ütles hiljuti: „Me peame tugevdama ‥ usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja usku Tema Kirikusse. Me peame ehitama Kirikut ja Jumala kuningriiki maa peal.”26 Ta on samuti tunnistanud, et „mitte miski muu, mis maa peal praegu aset leiab, pole nii tähtis kui [Iisraeli kokkukogumine]. Mitte millelgi muul pole kaalukamaid tagajärgi. Absoluutselt mitte millelgi. Iisraeli kogumine peaks tähendama teie jaoks kõike. See ongi see missioon, mille jaoks teid maa peale saadeti.”27 Samamoodi küsis Päästja Peetruselt „Kas ma olen sulle armas?” ja ütles siis „Sööda mu lambaid!”.28
Johannese evangeeliumis loeme, kuidas Maarja ja Marta saatsid Issanda järele, kui nende vend Laatsarus raskelt haigeks jäi. Tema jüngrid anusid, et Ta ei läheks, sest juudid tahtsid Teda tappa, kuid Jeesus läks ikkagi Laatsaruse haua juurde. Seal Päästja nuttis ja kurvastas koos oma sõpradega. Ja käskis seejärel Jumala väega Laatsarusel surnuist tõusta, öeldes: „Laatsarus, tule välja!” Järgnevalt ütleb pühakiri: „Ja surnu tuli välja jalust ja käsist mähkmetega mähitud. ‥ [Ja] Jeesus ütle[s] neile: „Päästke ta lahti ja laske ta minna!””29
Mu kallid sõbrad! Miski ei ole elustavam kui jagada Kristuse ja Tema evangeeliumi valgust. Miski muu kui Kristuse evangeelium ei saa tuua rahvastele rahu, päästa maailma vaesuse käest ega tuua teistele püsivat õnne. Mis tahes muudel põhimõtetel tegutsevad organisatsioonid ei saavuta seda. Ainult evangeelium võib eemaldada surilinad teid ümbritsevatelt inimestelt. Kutsuge teisi Tema valguse juurde. Kui te seda teete, lubab Jumal, et toote „pääste oma hingele”,30 teie patud antakse teile andeks31 ja Ta saadab oma „inglid teie ümber, et teid toetada”.32
Lootus
Ma olen küllaltki teadlik asjaolust, et hoolimata teie, minu või kellegi teise headest kavatsustest võite tunda määratut survet kohanduda maailma arvamusega ja mitte Issanda käskudega. Peetrus ütles Jeesusele täieliku veendumusega: „Kui ka kõik sinust taganevad, ei tagane mina mitte ilmaski! ‥ Kui ma sinuga peaksin ka surema, ei salga ma sind mitte!”33 Kuid peatselt pärast seda eitas Peetrus Päästjat kolm korda. Mida võite sellest õppida?
Ma usun, et osaliselt soovib Issand, et te teaksite, et Ta mõistab, et Tema tahtele allumine, lepingu järgi elamine või täielikult usku pöördumine on protsess, mitte üks sündmus. Jeesus andis oma elu, et me ei mõõdaks oma elu vastavalt nõrkustele või puudustele, vaid võiksime iga päev meelt parandada, et meie usk võiks meeleparanduse kaudu kõikumatuks kasvada. Võiksite oma südamesse kirjutada järgneva vanem Jeffrey R. Hollandi inspireeriva juhatuse 2016. aasta kevadiselt üldkonverentsilt.
„Me leiame veidi lohutust tõsiasjast, et kui Jumal peaks tasustama vaid täiuslikult ustavaid, poleks tasusaajate nimekirjas kuigi palju inimesi. Pidage siis homme ja kõigil järgnevatel päevadel meeles, et Issand õnnistab neid, kes tahavad paremaks saada, kes on nõus, et käsud on vajalikud, ja üritavad neist kinni pidada, kes peavad kalliks kristlikke voorusi ja püüavad neid vastavalt oma võimetele endale saada. Kui te peaksite nendes püüdlustes komistama, siis seda teevad kõik. Päästja on siin selleks, et aidata teil edasi minna. Kui peaksite kukkuma, paluge Temalt jõudu.”34
Lynette ja mina istusime koos vanem Hollandiga Johannesburgis, kui üks noor misjonilt naasnud õde püsti tõusis ja tunnistas: „Ma ei tulnud nii kaugele üksnes selleks, et nii kaugele tulla.” Palun pidage meeles, et „ükskõik, millise väljakutsega te praegu ka silmitsi seisate ‥, [jätkate] edasi pürgimist. Muudkui üritage. Muudkui usaldage. Muudkui uskuge. Muudkui kasvage. ‥ Taevas ergutab teid täna, homme ja igavesti.”35 Te olete Jumala peopesal ja Tema suudab teid päästa mis tahes põletusahjust.
Vanem Holland rääkis ka täiendavast õrnast halastusest ja Issanda kinnitusest, mida võiksite sügaval oma südames hoida.
„Vaimu ei piira viirus ega riigipiirid ega meditsiinilised prognoosid. ‥ [On] taevaseid kingitusi, mida ei piira probleemid maal ega haigused õhus. ‥ Tema, kes lõi selle imelise maailma, milles me elame, võib öelda kõigile selles leiduvatele elemendile: „Nii kaugele ja mitte kaugemale”. Seda ütleb Ta sellele hädale, millega me silmitsi seisame. Tema majesteetlikkuse läheduses peavad isegi elementaarosakese-suurused loodud kummardama – isegi kui ainult piltlikult – ja igaüks omal moel „tunnistama”, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, kõigi suur Lunastaja. Oma Isa juhtimisel vastutab Päästja selle maailma saatuse eest. Oleme väga kindlates ja armastavates kätes.”36
Kokkuvõte
Tahaksin lõpetada sellega, millega alustasin. Ma usun, et olete parim noorte täiskasvanute põlvkond selle Kiriku ajaloos. Samuti olete põlvkond, kes seisab silmitsi kõige suuremate väljakutsetega. Kui te mõtisklete nende teid ümbritsevate väljakutsete üle, siis pidage meeles, et Jumal on öelnud: „Sest mina, Issand, mõistan kõikide inimeste üle kohut vastavalt nende tegudele, vastavalt nende südame soovidele.”37 Vaim aitab teil oma soove täiustada, kuid ainult teie saate valida oma soove ja ainult teie olete selle valiku eest Jumala ees vastutav. Ta on samuti kuulutanud, et „vastavalt sinu soovidele ‥ tehakse sulle”.38 See tähendab, et „oleks hea, kui [te] soovite oma soovide tagajärgi!”39
Lõpetuseks jagan isiklikku kogemust ja tunnistust oma elust. Aastate eest ülikoolis käies õppisin ma üksinda kodus lõpueksamiteks. Päev oli soe ja kui ma oma kirjatööd üle vaatasin, hakkas üks sääsk minu nina ees pinisema. Sääse järjekindlus hakkas mulle tõsiselt närvidele käima. Lõpuks sai mul sellest villand. Ma tõstsin käed, lõin need plaksuga kokku ja tapsin sääse. Ma ei suuda tänaseni selgitada, mis järgnevalt juhtus: vaatasin peopesas surnud sääske ja tundsin suurt kaastunnet. Ütlesin endamisi: „See sääsk ei pidanud surema. Ta suri ainuüksi minu pahameele ja kärsituse tõttu.” Seejärel ma põlvitasin ja palusin, et Jumal mulle andestaks ja lubaks sel sääsel taas elada. Kui ma olin palve lõpetanud, lendas sääsk minu peopesalt.
Olen endalt aastaid küsinud, miks Jumal seda minu heaks tegi? Olen saanud palju vastuseid, kuid mitte ükski pole olnud tähtsam kui see: Ta soovis, et ma mõistaksin oma sisemuses, et tal on kõik vägi tõsta mind või keda tahes, isegi kõige vähemat. Ta tahtis, et ma teaksin, et Tal on täielik kaastunne meie nõrkuste vastu ja Ta on ära lugenud kõik juuksekarvad meie peas. Kui ta isegi sääse tagasi tõi, siis ei hülga ta kunagi teid – vaatamata sellele, kus te olete.
Ärge olge nagu laodikealased ega laske enesega rahulolul enda üle valitseda. See on minu tunnistus teile. Kui heidate kõrvale enese-õigustamise ja uhkuse, kui uurite ja kuulate Tema, mitte enda häält, kui tegutsete Tema viisidel, näete asju nii, nagu nad tegelikult on. Kui soovite tõsiselt pingutada, et usku pöörduda, elades lepingu ja mitte mugavuse järgi ning alludes Jumala tahtele, tugevdades samal ajal teisi, siis leiate kõik õnnistused ja imed, mida vajate eduks selles elus, ning teil on võimalus naasta koju oma Taevase Isa juurde ja tunda igavest rõõmu.
Jeesus Kristus on meie Päästja. Ta elab. See on Tema kirik ja see on kirik, mille Päästja oma teisel tulekul vastu võtab. Meie Taevane Isa ei ole eemalolev Isa. Tema plaan on ainus õnneplaan. Püha Vaimu kaudu saate teada tõde kõige kohta ja kõik, mida peate tegema. Minu palve on, et teil oleks julgust parandada meelt kõigist ülekohtustest soovidest ja asendada need jumalike soovidega elada lepingu järgi ning alluda ja taluda Tema puhastavat kätt oma elus. Tunnistan teile teie nooruspõlves, nagu Alma tunnistas oma pojale Heelamanile: „Ma tean, et kes iganes paneb oma lootuse Jumalale, saab abi oma katsumustes ja oma hädades ja oma kannatustes ja ta tõstetakse üles viimsel päeval.”40
Ma palvetan, et Jumal teid õnnistaks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.