Nägemus ja tasakaal
Ülemaailmne pühalik koosolek noortele täiskasvanutele • 2. mai 2021. a • Teerajajate keskus
Vanem Gary E. Stevenson: Mu kallid noored õed ja vennad! Meil on Lesaga hea meel tervitada teid sellel ülemaailmsel pühalikul koosolekul noortele täiskasvanutele. Alustuseks toome teile president Russell M. Nelsoni ja Esimese Presidentkonna siirad ja soojad tervitused. Nad armastavad teid ja meie armastame teid ning koos me austame ja toetame neid.
Õde Lesa Stevenson: Me liitume teiega meie viimse aja pühade ajaloo väga unikaalsest ja erilisest kohast. Ja ma mõtlen tõepoolest „kohta”.
Vanem Stevenson: Me viibime äsja pühitsetud teerajajate keskuses, „See on see koht” mälestusmärgi juures Heritage’i pargis Salt Lake Citys Utah’s. Paigas, mis tähistab seda president Brigham Youngi laialt levinud kuulutust: „See on see koht”,1 kui ta 175 aastat tagasi esimese teerajajate rühmaga siia jõudis.
Õde Stevenson: Need algusaegade viimse aja pühad olid väsinud ja räsitud, põgenedes ägeda tagakiusamise eest, et asuda siia tühermaa orgu. Kujutage ette, milline pilt neile Soolajärve orust avanes. Avar tühermaa oma saleharjapõõsastega kinnitas, et siia elama asumine ei saa lihtne olema.
Vanem Stevenson: Kuid neid õnnistati mõistetamatu taevase nägemusega, mida toetas Vana Testamendi Jesaja prohvetlik kuulutus, et Issand „tõstab lipu kaugele rahvale”.2 Need ustavad pühad saaksid taas tunda rahu ja eesmärki ning tunda suuremat evangeeliuminägemust, mis oleks palju kõrgem kui mäetipud, millest nad Soolajärve orgu jõudmiseks üle ronisid.
Õde Stevenson: Need teerajajad ja kõik, kes neile järgnesid, tegid ajalugu, rajades selle koha tühermaale. Jumal õnnistas neid, kui nad tegid algust Iisraeli kokkukogumisega.
Vanem Stevenson: Ka tänapäeval võib leida sama teerajajate vaimu ja nägemust viimse aja pühade seas kõikjal maailmas.
Vaid mõni nädal tagasi pühitses Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuht M. Russell Ballard selle uue teerajajate keskuse.
Üksikisikud ja pered võivad tulla siia ja näha algusaegade viimse aja pühade monumentaalseid saavutusi vaatamata nende suurtele raskustele. Šansid ei olnud nende poolt. Teerajajad hüüdsid nii päeval kui ka öösel Issanda poole, kui nad toitu kasvatasid; mägedest vee saamiseks trasse rajasid; kodusid, ulualuseid, koole ja kogudusehooneid ning isegi templit ehitasid.
Õde Stevenson: Kõigile nende saavutustele mõtlemine käib peaaegu üle jõu. Jumalik nägemus, mille Issand oma elavatele prohvetitele andis, õnnistas tema väljavalitud laste elu Tema eesmärgi saavutamisel.
Vanem Stevenson: Nagu näete, vaid mõne meetri kaugusel sellest kohast, kus ma siin teerajajate keskuses seisan, avaneb vaade „See on see koht” monumendile. Ja selle taga avaneb meile särav pilt linnast, mida nad tol ammusel ajal ehitama hakkasid. Ja sellest kaugemal avaneb meile avar vaade, võiks isegi öelda, et nägemus päikeseloojangust läänepoolsel silmapiiril. See avar vaade koos arusaamisega minevikust suurendab meie vaatenurka ja arusaamist teerajajate nägemusest. See võib olla ka metafoor, mis aitab süvendada meie isiklikku evangeeliuminägemust ja meid suunata, kui seisame silmitsi elus tehtud otsuste ja väljakutsetega. Vaid mõne päeva jooksul pärast prohveti kuulutust „See on see koht”3, hakkas nägemus templist, Kiriku peakorterist ja paigast, mis sai lipuks rahvastele, kuju võtma.
Seega kasutame täna õhtul minevikku, meie teerajajatest esivanemate nägemust, et saaksime selgust oma tulevikunägemuses. Winston Churchilli inspireerivad sõnad tunduvad eriti sobilikud meie tänase vestluse jaoks: „Mida kaugemale minevikku suudate vaadata, seda kaugemale tulevikku näete.”4
Õde Stevenson: Pole küsimustki, et maailmas valitseb ebakindlus. Mis ootab meid ees pärast üle aasta kestnud enneolematu pandeemiat? Igaüks meist vajab tulevikku vaadates sama jumalikku nägemust ja taevalikku juhatust, mida kogesid need algusaegade pühad.
Vanem Stevenson: Te ei pruugi olla kindlad, kuhu suunas minna. Võibolla hoiate kindlalt kinni unistustest teenida misjonil, omandada haridus, alustada karjääri. Või mõtlete armumisele, abiellumisele ja pere loomisele ning soovite, et teie ja teie lähedased võiksid saada osa kõigist templiõnnistustest. Või olete ehk juba loonud oma igavese pere ja seisate nüüd silmitsi väikeste laste kasvatamise väljakutsetega.
Meie lõppeesmärk on sama: edeneda lepinguteel, valmistudes ustavalt ülenduseks. Evangeeliumi vaatenurk annab teile ja minule nägemuse, et seda teed selgelt näha.
Õde Stevenson: Lepinguteel püsimisest rääkides on president Russell M. Nelson öelnud: „Võti on sõlmida pühasid lepinguid ja nendest kinni pidada. Me valime elada ja edeneda Issanda lepinguteel ja sellele jääda. See ei ole keeruline rada. See on õige tee tõelise õnneni siin elus ja igavese eluni tulevases.”5
Vanem Stevenson: Meie loodame jagada teiega mõnda oma isiklikku kogemust, mis võib pakkuda suuniseid, kui püüate kõigi oma elu kohustustega toime tulla, et see aitaks teil minna edasi nägemuse ja tasakaaluga.
Laul „Tulge, kõik pühad” – Bonnerite pere esituses.
„Tulge kõik pühad vaeva kartmata
rõõmuga rändama!
Kuigi võib tee peal raskust kohata,
arm kõik aeg meiega.
Meile parem see, kui end sunnime
ja asjata ei muretse.
Kui teeme nii, siis kõik on hea!
Kõik on hea! Kõik on hea!
Milleks me leina hinges kanname,
raskustest kurdame?
Võitlusest ise eemal’ hoiame,
tasu vaid loodame?
Võitlus indu nüüd ja vaprust täis
ei Taevaisa jäta meid.
Ja nõnda laul meil kõlab pea!
Kõik on hea! Kõik on hea!
Kui selle paiga Läänes leiame,
Jumala tõotusmaa,
solvangut, hirmu seal ei kohta me,
õnnistust pälvime.
Õhu muusikast siis täidame
ja kiidulaulu laulame
me Jumalale puhkea’al.
Kõik on hea! Kõik on hea!
Peaksime rännul enne surema.
Õnnepäev! Kõik on hea!
Vanem Stevenson: „Kõik on hea! Kõik on hea!”6 on tegelikult algusaegade teerajajate imeline nägemuse avaldus. Nende nägemus „Kõik on hea!” keset nende katsumusi ja kannatusi oli võimalik ainult tänu evangeeliumi vaatenurgale.
Me võime veeta tunni, rääkides nägemusest, mida mõned kirjeldavad kui „teistele nähtamatute asjade nägemise kunsti”.7 See viib küsimuseni, mille te kõik endalt mingil hetkel küsite: „Millisena näen ma oma elu järgnevate aastate jooksul? Kus ma olen olnud? Ja kuhu ma lähen?”
Õde Stevenson: Mõnikord peame lihtsalt mõistma, et evangeeliumi vaatenurga ja Püha Vaimu anniga on meil parem ettekujutus sellest, mis on võimalik. Nii on asjalood teie praegustes haridus- või ametipüüdlustes, kuigi te arvatavasti alles otsite õiget teed.
Vanem Stevenson: Leidsin ennast sellessamas kohas oma karjääri alguses. Alustasin oma tööelu koos lapsepõlvesõbraga, kellega koos asutasime ülikooliõpilastena äri Aasiast kingikaupu importides. Järgmise 30 aasta jooksul muutus meie ettevõtmine täielikult ja kasvas märkimisväärselt. Küsimus, mida meile sageli esitati, oli: „Kas see oli teie nägemus, kui äri alustasite?” Lühike vastus on, et mitte täielikult.
Nägemus on midagi, mida peab regulaarselt kohandama. Väikse messingist kingitarvete maaletoojana alustamine ja seejärel suureks spordikaupade pakkujaks kasvamine nõudis palju õnne ja vahepealset nägemuse kohandamist. Vana hülgamine ja uue plaani loomine, uuesti leiutamine ja kohanemine on tugevus, mitte nõrkus.
Õde Stevenson: Kuid siinkohal juhime tähelepanu märkimisväärsele eelisele, mida jagame oma nägemuse leidmisel. Kuna teil on teadmine evangeeliumist, nagu oli ka teerajajatel, on teid õnnistatud evangeeliumi vaatenurgaga. Teie eelis on näha oma teekonda surelikkuses vaatenurgast, mis on sõna otseses mõttes taevalik.
Vanem Stevenson: Igavene või evangeeliumi vaatenurk annab meile selguse, mida teistel ei ole – ka ajalikes haridus- ja eluküsimustes. Me püüame seda demonstreerida pigem piltide kui sõnadega.
Palun vaadake seda pilti. Mida te näete? Kas te teate, mida see pilt kujutab?
Kas see uus vaatenurk toob teile selgust? Kas näete nüüd kõike, mis näha on? Mida te arvate? Heidame pilgu järjestusele selle avanedes. Vaadake tähelepanelikult.
Vanem Stevenson: Selle lihtsa harjutuse abil näete – sõna otseses mõttes – kaugemale sellest, mis parasjagu teie ees on. Näete seda paremini, mida kaugemale eemale lähete.
Tark ja tuttav ütlus Õpetussõnade raamatus kõlab nii: „Kui nägemus puudub, muutub rahvas üleannetuks.”8
Seda õiget põhimõtet kirjeldas meie päevil juhataja M. Russell Ballard, kes ütles: „Selles maailmas saavutavad kõige enam edu need, kel on oma elu kohta nägemus.”9 See on sulatõsi!
Meie vaimne nägemus, mis tuleb meie evangeeliumi vaatenurgast, annab ülevaate kõigist elu prioriteetidest. See võimaldab meil need prioriteedid joondada ja õigesti tasakaalus hoida. Seetõttu näeme väga tihedat seost nägemuse ja tasakaalu vahel.
Soovin rääkida teiega tasakaalu põhimõttest, jagades ühte isiklikku kogemust.
Üks minu sõber, kes oli tuntud oma erialal, oli juhtumisi ka oskuslik ja kogenud helikopteripiloot. Ühel soojal sügispäeval helistas ta ja ütles, et lendab Salt Lake Citysse, ja küsis, kas mina ja mu äripartner tahaksime, et ta meid teele jääva mägikinnistu juurde ära viiks.
Autoga sõites oleks selleks läinud üle kahe tunni. Helikopteriga ainult 15 minutit. Seega otsustasime minna.
Oli ilus päev lendamiseks. Maanduma hakates nägime sügislehtede värvikust. Meil oli jäänud maandumiseni vähem kui minut aega, kui helikopteri sabarootor rikki läks. See pani helikopteri kontrollimatult tiirlema. See oli ohtlik olukord.
Õnneks olid hädamaandumise juhised meie piloodil instinktiivselt meeles. Ta teadis, et kui maandume nina ees või helikopteri alaküljel, siis me maandumisel ellu ei jää.
Kõige selle keerlemise sees pööras ta oskuslikult helikopteri küljeli ja me põrkusime maaga.
Kütus lekkis ja mootor leegitses. Piloot suutis mootori kinni keerata ja me väljusime helikopterist ilma, et see oleks plahvatanud. Selle piloodi tegevuse ja Issanda käe kaudu jäime helikopteriõnnetuses ellu.
Sellest päevast peale olen õppinud palju helikopterite kohta. Meie kopteriõnnetuse kogemus toimus sabarootori rikke tõttu, mille tulemusel kadus tasakaal kopteri õhus hoidmisel kriitiliste elementide vahel. Kui põhirootori, sabarootori ja nurga vahel on tasakaal saavutatud, võib helikopterilend olla virgutav. Kui mitte, siis on see hirmuäratav! Võin seda isiklikult tunnistada.
Võtame hetke, et neid kriitilisi elemente üksikasjalikumalt lahata.
Esimene on põhirootor. Pöörded ja tiivikute pikkus loovad tõste ja pöördemomendi. Kuid pearootori loodud pöördemomenti tuleb kuidagi kontrollida, vastasel juhul pöörleb kopter kontrollimatult.
Õde Stevenson: Sellepärast on kopteril sabarootor. See tasakaalustab põhitiivikute pöördemomenti. Pearootori pöörlemiskiirust juhib piloot käte abil. Sabarootori pöörlemiskiirust juhib piloot jalgade abil. Nende kahe rootori kiiruse pidev reguleerimine on hädavajalik.
Kui seda ei tehta, pole tulemus hea.
Vanem Stevenson: Järgmisena vaatame juhist. Juhis reguleerib kopteri nurka, mis omakorda juhib kopteri suunda, pööramisvõimet ja stabiilsust, töötades koos pearootori ja sabarootoriga. Piloot kontrollib juhist oma parema käega.
Lõpuks määravad helikopteri nurk ja kasuliku koormuse kaal kiiruse ning pearootori ja sabarootori jaoks vajaliku võimsuse.
Õde Stevenson: Kui kõik need elemendid on sünkroonis, on tasakaal ilus. Peamine rootor, sabarootor, juhis, kaal ja nurk – see paneb sõna otseses mõttes vastu gravitatsioonijõule.
Kuidas saaksite helikopteri ilusat, kuid samas keerulist lendu seostada meie elus tasakaalu hoidmisega?
Vanem Stevenson: Lubage mul tutvustada mõningaid mõtteid, mida inspireeris president Gordon B. Hinckley sõnum juhtide konverentsil, kus kunagi aastaid tagasi osalesin. See võib teie jaoks seoseid luua.
Ta kirjeldas: „Igaühel meist on neli vastutusvaldkonda. Esiteks oleme vastutavad oma perekonna eest. Teiseks oleme vastutavad oma tööandja ees. Kolmandaks oleme vastutavad Issanda töö eest. Neljandaks oleme vastutavad iseenda eest.”10
Kasutades sama helikopteri kriitiliste elementide vastastikuse sõltuvuse tasakaalu analoogiat, vaatame neid nelja vastutusvaldkonda.
Õde Stevenson: Alustame kodust ja perest, mis on meie elu kriitilised osad. On äärmiselt vajalik, et te ei jätaks oma peret hooletusse. „Teil pole midagi hinnalisemat kui perekond. Teie peresuhted kestavad kauem kui surelik elu.”11 Kiriku juhid on viimastel aastatel teinud palju, et rõhutada kodu ja perede tähtsust.
Hiljutised juhised kodus ja kirikus evangeeliumi õpetamise uue tasakaalu ja kohandatud koosolekukava vahel on suurepärane näide sellest, et kodu ja perekonda tuleks pidada meie elus peamiseks rootoriks.
President Nelson andis meile üleskutse: „[Töötage] usinalt, et kujundada oma kodu evangeeliumi õppimise keskmeks.” Kui me seda teeme, siis ta lubas, et „aja jooksul saab teie hingamispäevast tõeline rõõm. Teie lapsed soovivad innukalt õppida Päästja õpetusi ja elada nende järgi ning vastase mõju teie elus ja teie kodus väheneb. Muutused teie peres saavad suureks ja toetavaks”.12
Vanem Stevenson: Järgmisena vaatame teie tööd või elukutset – teie tööelu või õpilaste puhul haridust, mis viib teie põhikohaga elukutse või töökohani. Haridus suurendab teie tööalast konkurentsivõimet. Töö võimaldab teil hoolitseda enda, oma pere ja teiste eest. Töötamine viib nii ajalise kui ka vaimse enesega toimetulekuni. Oma töökeskkonnas on teil kohustus oma tööandja ees olla aus ja lojaalne, saavutada oodatud tulemusi, mille eest teile palka makstakse. Püüdke olla parim oma ametis või erialal.
Meie võrdluses on töökoht kui helikopteri sabarootor.
Õde Stevenson: Selleks, et olla parim iseenda ja oma pere jaoks, oleks hea olla parim oma töös. Mõlemad on omavahel tihedalt seotud ja nende kahe tasakaal on kriitiline. Üha rohkem tööandjaid, sotsiolooge ja ärikonsultante mõistavad töö ja eraelu tasakaalu eeliseid.
Vanem Stevenson: Kolmas elutasakaalu osa on Issand ja Tema töö. See on üks peamisi eesmärke, miks me kõik maa peale tulime. Oleme siin selleks, et armastada, austada, järgida ja teenida Teda ning meie Taevase Isa lapsi, meie vendi ja õdesid kogu maailmas. Oma kuningriigi ülesehitamiseks vajab Issand meie jõupingutusi ja andeid.
„Hoidke kokku oma aega, et hoolitseda oma kohustuste eest Kirikus.”13 Leian, et fraas hoidke kokku on päris õpetlik. See nõuab meilt teadlikku valikut, et leiaksime Issanda ja Tema Kiriku teenimiseks aega ja õpiksime seda aega reguleerima.
Õde Stevenson: Vabatahtlikud juhid ja teenimine on kaks taastatud Jeesuse Kristuse Kiriku osa, mis meid teistest eristab. Kõigil teist palutakse erineval viisil kuningriigi ülesehitamisse panustada. Kutsed, mis teile ja teistele teie pere liikmetele antakse, võivad tulla aegadel, mis ei pruugi olla kõige sobilikumad. Sellegipoolest, „kui teil on soov teenida Jumalat, olete te kutsutud tööle”.14
Samuti õpetas meie kallis prohvet president Nelson, et meie maailm muutub pidevalt, nagu ka meie teenimine Kirikus. Ta innustas meid võtma omaks „uut normaalsust”. Ta kutsus meid üles teisi teenima. Mitte unustama igavikulist vaatenurka. Ja suurendama oma kutseid.15
Vanem Stevenson: See innustus annab igaühele meist nägemuse teha seda, milleks meid on kutsutud, kuid soovitab ka hoida igavikulist vaatenurka ehk teisisõnu tasakaalustada seda meie muude tungivate kohustustega. Mõtlen Kirikus teenimisest kui kopteri juhisest, mis meid nii stabiliseerib kui ka juhib.
Õde Stevenson: Tasakaalu tagamise viimane osa on vastutus iseenda eest.
Elu võib olla väga kiire. On oluline, et aeg-ajalt aja maha võtaksime, et end uuesti laadida, ja uuriksime lähemalt oma isiklikke vajadusi, nagu magamine, liikumine, puhkus ja isiklik vaimne areng. Kiriku juhid on teinud hiljuti väärtuslikke ja praktilisi ettepanekuid, mis meil seda teha aitavad.
Vanem Stevenson: Jah, seda nad on, Lesa. Hiljuti rääkis juhataja Ballard, kui tähtis on leida vaikset aega. Ta ütles:
„Kuigi tehnika on minu elu sageli õnnistanud, võib see olla ka häiriv tegur, mis on takistuseks meie võimele kuulda Issanda häält. Ma räägin oma lastelastele, et nad peaksid iga päev võtma natuke aega, et oma elule mõelda ja mõelda, mida Issand tahab, et nad teeksid. ‥
„Taevaga ei saa ühendust suures segaduses. ‥ Kui ma püüan aja maha võtta, siis saan mina muljeid taevast.”16
Vanem Holland rääkis otsusekindlast palvest. Ta ütles järgmist: „Võime saada hea õppetunni kiireloomulisest, otsustuskindlast palvest, et saada võitu vastase mõjust, igapäevamuredest või segavatest mõtetest.”17
Õde Stevenson: Abiühingu üldjuhataja, õde Jean B. Bingham, kirjeldas kolme asja, mis meid aitavad, millest igaüks on väga väärtuslik.
Esiteks kutsub ta Vaimu pühakirjade kaudu. Ta ütles: „Üks esimesi asju, mida ma hommikul Vaimu saamiseks ette võtan, on pühakirjade lugemine. See aitab mul leida õiget mõtteviisi, et võiksin ilmutust saada.”
Tema teiseks asjaks oli jumalakummardamine templis. „Teine imeline viis Päästja hääle selgemalt kuulmiseks on templis käimine. Mõnikord saan templis istudes vastuse palvele või kui istun küllalt vaiksena, et Vaimu kuulata, tuleb mulle midagi meelde.”
Kolmandaks ütles ta: „Muusika ‥ aitab mul kuulda Päästja häält. Mulle meeldib kuulata kirikulaule, isegi lihtsalt ilma sõnadeta instrumentaalmuusikat. Ma tean neid sõnu, sest olen neid nii kaua laulnud, nii et nad tulevad mulle meelde.”18
Vanem Stevenson: Tundub, et iseenda jaoks aja võtmine on sageli kõige raskem ja samas väga oluline. Olen kuulnud, et seda kirjeldatakse kui pausi tegemist kiires saagimise töös, et saetera teritada.
Õde Stevenson: Kui peame meeles, et meil on vastutus iseenda ees ja toome selle samm-sammult oma ellu, siis on see õnnistus. Olen avastanud, et kui ma ennast füüsiliselt, emotsionaalselt ja vaimselt arendan, ei too see mitte ainult mulle isiklikult suurt kasu, vaid võimaldab mul ka oma perekonda ja sõpru kosutada.
Vaadake, kui sujuvalt need meie elu neli tahku kulgevad, kui need viiakse ellu nägemuse ja tasakaaluga! Kas need ei sobi mitte hästi kokku?
Vanem Stevenson: Sobivad tõesti. Isegi kui räägime tasakaalust oma elu erinevate tahkude vahel, peame vaatama seda õigest vaatenurgast.
Vanem David A. Bednar võttis selle kõik kokku oma hiljutises sotsiaalmeediapostituses. Ta ütles: „Mõnikord mõtiskleme kõigi oma kohustuste üle kodus, koolis, tööl ja kirikus ning mõtleme, kuidas saaksime saavutada tasakaalu kõigi nende meie aega nõudvate ülesannete vahel. Selle asemel, et kõike korraga teha püüdes ennast hulluks ajada, peaksime välja selgitama mõned põhimõttelised asjad, mis on meile kõige olulisemad. Seejärel võime püüda anda neile kõigile vajalikku tähelepanu – ükshaaval.”19
Lesa, see meenutab mulle üht väga meeldejäävat kogemust minu isaga. Olin noor isa, keda oli hiljuti piiskopiks kutsutud ja kes töötas nõudlikus kasvavas äris. Ühel õhtul hilinesin ühele pere sünnipäevapeole. Terve maja kubises meie lastest ja nende nõbudest. Aga mina astusin äraolevalt majja ja istusin toanurka, muretsedes oma ettevõtte tegemiste ja koguduse asjade pärast.
Mu isa tuli minu juurde ja ütles talle ebaloomulikult karmil häälel: „Gary, mida sa teed?” Kui ma rääkisin talle oma muredest seoses kohustustega kirikus ja tööl, olin kindel, et ta on minu suhtes osavõtlik. Aga seda ta polnud. Ta istus minu kõrval ja ütles, et on minu pärast mures ning et mul on vaja teha muudatusi, et ma poleks alati oma perekonna suhtes nii äraolev, kui nendega koos olen. Kas sa mäletad seda, Lesa?
Õde Stevenson: Mäletan seda hästi.
Vanem Stevenson: Ta ütles: „Kui oled kodus, siis olgu kodu prioriteet, mitte kirik ja töö. Kui oled tööl, siis prioriseeri tööd, mitte kodu ega kirikut. Kui oled kirikus, siis tee kirik oma prioriteediks, mitte töö ega kodu.”
Seda nõu oli keeruline rakendada ja isegi praegu pole ma veel kaugeltki täiuslik, kuid see oli mulle suureks abiks. See võttis minult suure koorma ja on toonud palju kasu terve mu elu jooksul. Kutsun teid kõiki selle peale mõtlema ja seda ise teha proovima.
Huvitaval kombel soovitas vanem Bednar peaaegu täpselt sedasama oma hiljutises sotsiaalmeediapostituses, mida me mainisime. Ta ütles: „See võib kõlada lihtne, kuid me ei peaks pettuma ning raiskama jõupingutusi ja aega, püüdes saavutada täiuslikku tasakaalu kõigi oluliste asjade vahel, mida peame tegema. Kui me palume siiralt Jumala abi, et teha kindlaks, mis on kõige olulisem, siis Ta suunab ja aitab meil iga päev meie jõupingutusi keskendada.”20
Õde Stevenson: Mul on natuke halbu uudiseid. Kui järgite seda nõuannet ja liigute edasi tasakaalu ja nägemusega, tuleb teil tõenäoliselt siiski ette ebaõnnestumisi. Kogete mõningaid tagasilööke ja pettumusi.
Võib juhtuda, et teie nägemist varjutab udune tee või võite kaotada tasakaalu. Kuid on ka häid uudiseid: olete armastava Taevase Isa pojad ja tütred.
Pühakirjad õpetavad meile: „Sest Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ‥ja mõistliku meele vaimu.”21 Ja ärge unustage järgmist olulist nõuannet Issandalt: „Olge rõõmsad ja ärge kartke, sest mina, Issand, olen teiega ja seisan teie kõrval.”22 Ja nii on teil ammendamatu jumalik jõuallikas meie armastatud Päästjas – Jeesuses Kristuses.
Vanem Stevenson: Kuulake nüüd president Nelsoni inspireeritud julgustust teile kõigile siin täna. Ta ütles: „Jumal teadis ‥ lepinguraja leidmine või sellel püsimine pole lihtne. Niisiis saatis Ta oma Ainusündinud Poja meie eest lepitust tegema ja meile teed näitama. Jumalik vägi, mis on kättesaadav kõigile, kes Jeesust Kristust armastavad ja järgivad, on vägi meid tervendada, tugevdada, puhastada patust ja aidata meil teha asju, mida me üksinda kunagi teha ei suudaks.”23
Õde Stevenson: Las teadmine sellest, kes te tegelikult olete ja kes on teie poolel, aitab teil oma elu elada selge nägemuse ja tasakaaluga. Issand „suurendab sinu võimalusi, avardab su vaatevälja ja tugevdab sind.”24
Vanem Stevenson: On olnud rõõm olla täna koos teiega. Ja tahaksime nüüd lõpetuseks väljendada oma tänulikkust, anda teile kõigile üleskutse ja jagada oma tunnistust. Kutsun teid kõigepealt mõtlema, kuidas teie evangeeliuminägemus kinnitab teie identiteeti Jumala tütre või Jumala pojana.
Teiseks mõtelge sellele, kuidas lähenete oma neljatahulisele vastutusele kodu ja pere, hariduse ja töö, kiriku ja iseenda ees.
Kolmandaks kutsun teid üles leidma vaikset kohta ja kirjutama üles mõnda muljet, mida olete selle pühaliku koosoleku ajal tundnud. Pidage meeles, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmena on teil kõigil and – Püha Vaimu and.
Õde Stevenson: Vanem Stevensoni üleskutsete järgi tegutsedes ärge unustage meie teerajajaid, neid, kellest me rääkisime, kes selle oru asustasid, ega ka neid, kes on teie perekonnas ja kodumaal. Nende teerajajavaim ja eeskuju raskete asjade tegemisel võivad anda teile enesekindluse ka ise raskeid asju teha.
Vanem Stevenson: Algusaegade viimse aja pühade kombel vaatame me väljapoole. Vaatame üles. Ja vaatame enda sisse, et leida evangeeliumi nägemus ja tasakaal.
Õde Stevenson: Ma jagan tunnistust, et võite saada „täiusliku lootuse sära”.25 Et Taevane Isa tunneb teid kõiki nimepidi ja et Ta armastab teid. Ma tunnistan rõõmuga, et Jeesus Kristus on elava Jumala Ainusündinud Poeg, ja teen seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
Vanem Stevenson: Aamen. Suur tänu, Lesa. Mina tunnistan samuti teile, meie noortele kaunitele vendadele ja õdedele. Tunnistan, et oleme armastavate taevaste vanemate lapsed, et Taevane Isa armastab teid ja Isa õpetus on, et Ta soovib, et kõik Tema lapsed pöörduksid tagasi Tema juurde.
Selle õpetuse teeb võimalikuks Tema Poeg, meie armas Päästja Jeesus Kristus. Tema lepituse kaudu suudame naasta oma armastava Taevase Isa juurde. Ma jätan teile oma tunnistuse sellest. Ma tunnistan Jeesusest Kristusest ja Tema pühast rollist meie Päästja ja Lunastajana. Ja teen seda Tema nimel, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.