Elu ja usu väljakutsetega silmitsi seismine
Ülemaailmne pühalik koosolek noortele täiskasvanutele
Pühapäev, 19. november 2023
Vanem Quentin L. Cook: Kui me oleme Maryga elu- ja usuprobleemidega silmitsi seismise küsimust vaadanud, mõistame, et iga põlvkond seisab silmitsi asjaoludega, mis võivad panna nende usu proovile. Kui uurime pühakirju ja vaatame, kuidas Jumal oma lastega suhtleb, siis leiame kaks teemat.
Esiteks, kuna kõigis asjades on vastandlikkus ja on vastane, kes ei taha, et meil oleks usku Jumalasse, peab iga põlvkond avastama ja omandama oma isiklikud teadmised ja tunnistuse Jumalast.
Teiseks peab iga põlvkond mõistma, kes nad on ja oma igavest identiteeti. Neid mõlemaid on raske eristada, sest vastane ei taha, et teil oleks selge arusaam Jumal Isast ja Jeesusest Kristusest ning nende õnneplaanist teie jaoks ja sellest, kes teie olete nendega seoses.
1960. aastatel olime Maryga noored täiskasvanud. Lõpetasin Stanfordi õigusteaduskonna ja alustasin tööd juristina. Mary oli teinud Stanfordi ülikoolis magistritööd ja oli noor ema. Elu- ja usuprobleemid ning ühiskonnas valitsev segadus olid erinevad, kuid samas väga sarnased sellega, millega noored täiskasvanud praegu silmitsi seisavad.
Mary, millised olid tolle aja väljakutsed?
Õde Mary Cook: Levis suur uimastikultuur, eriti San Francisco lahe piirkonnas, kus me elasime. Tavapärased olid suured rahutused ja protestid ühiskondlike probleemide vastu. Ühendriikide osalus Vietnami sõjas oli väga ebapopulaarne ja üliõpilaste meeleavaldused halvasid ülikoole. Mulle meeltmööda traditsioonilise meloodilise muusika asemele, kus paarid tantsides vastamisi seisid, tekkis uus muusika. Sellel oli tugev rütm ja see oli väga vali – ja inimesed tantsisid eraldi.
Kogu maailmas kasutati mõnda neist väljakutsetest ja palju muud sageli religiooni ja jumalausu ründamiseks.
Vanem Cook: 8. aprillil 1966 valis ajakiri Time, millel oli tol ajal suur lugejaskond, oma kaanelooks provokatiivse ja lugupidamatu pealkirja: „Kas Jumal on surnud?”
Ajakirja väljaandja avakirjas viidati, et idee tekkis tänu „teoloogide kasvavale murele Jumala ja sekulariseerunud maailma pärast 1960. aastate keskpaigas”.1 Artikli sisu oli peamiselt ilmalik ega kajastanud religiooni või usku rahuldaval viisil.2
Muidugi ei olnud küsimusi usu kohta ainult 1960. aastatel ega tänapäeval. Neid on alati olnud. Kui apostel Paulus läks Ateenasse, püüdis ta õpetada Jeesuse Kristuse ülestõusmisest. Loeme sellest püüdlusest Apostlite tegudest: „Sest kõik ateenlased ja muulased, kes nende juures elasid, ei olnud millelegi nii himukad kui jutustama ja kuulama uudiseid.”3
Kas see ei kõla sarnaselt tänapäeva sotsiaalmeediamaailmale?
Kui rahvamass mõistis Pauluse sõnumi ja Kristuse tunnistuse lihtsat usupõhist olemust, hülgasid nad selle.
Lisaks usule Jumalasse on kogu ajaloo jooksul proovile pandud ka meie tõelist identiteeti. Me ei kavatse käsitleda kõiki tänapäeva maailma identiteediga seotud probleeme. Kuid vastus on alati olnud sama. Me kõik oleme sama armastava Taevase Isa vaimulapsed. President Russell M. Nelson on seda jõuliselt käsitlenud. Ta on rõhutanud kolme püsivat nimetust: „Jumala laps”, „lepingulaps” ja „Jeesuse Kristuse jünger”.4
Samuti on ta julgustanud meid mitte sildistama ei ennast ega teisi. Paljud meie ees seisvad probleemid laheneksid, kui tunneksime end armastava Taevase Isa lastena.
Need, kes soovivad usku hävitada, väidavad sageli, et usk pole enam oluline. Nad tahavad ekslikult, et nende isiklikud eelistused tänapäeva sotsiaalsete probleemide suhtes asendaksid Jumala antud ilmutusi ja käske. Nad eeldavad ja väidavad, et paljudel inimestel on samad sotsiaalsed eelistused ja nad ei ole enam ustavad liikmed.
Teadke, et noored ja noored täiskasvanud ei ole vähem aktiivsed ega lahku Kirikust suuremal arvul kui varem, nagu on laialt väidetud. Teenima kutsutud misjonäride arv on oluliselt suurenenud. Pealekasvava põlvkonna kirikus osalemise protsent näitab pidevat tõusutrendi.5 Lisaks on kasvanud ka instituudis osalevate noorte täiskasvanute arv.
Palun mõistke, et ma ei kritiseeri neid, kes kahtlevad; siiski soovitan, et see, kuidas te nende kahtlustega silmitsi seisate, on oluline. Vastus sellele väljakutsele on Jeesuse Kristuse evangeelium. Ma luban teile: kui loete ustavalt pühakirju, palvetate ja järgite oma elus usutavasid, leiate aja jooksul vastused oma küsimustele ja lahendate aeg-ajalt esile kerkivad kahtlused.
Üks minu lemmikpühakirjalugu on Markuse evangeeliumis isast, kes tahtis, et tema poega kurjast vaimust vabastataks. Pühakirjades leitavas ülestähenduses küsis Päästja isalt, kas ta usub, et tema poeg saab terveks. Isa ütles pisarsilmil: „Ma usun, aita mu uskmatust!”6 See oli Issandale meelepärane ja ta sõitles vaimu ja tegi poja terveks.
Õppetund on see, et ärge laske kahtlustel ega uskmatusel oma usust võitu saada. Usin pühakirjauurimine, siiras palvetamine, kohusetundlik usutavade järgimine ja Issanda prohveti nõuandele kuuletumine aitavad teil usuprobleemidest üle saada.