Kutsumekõiki
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.
Jarom soovis, et terve pere tema ristimisele tuleks.
„Oma perega ma tahan olla koos. Ning mul Issand näitab, kuidas saan olla oma perega” (Laste lauluraamat, lk 98).
Jarom istus rohu peale oma vanaema marae ees. Perepidu oli algamas.
Ta vaatas punaseid nikerdusi hoone seinal. „Ema, kuidas on vanaema nimi viipekeeles?” küsis ta. Jaromi vanaema oli olnud kurt. Mõnikord harjutasid nad viipekeelt, et teda meeles pidada.
„Niimoodi,” vastas ema. Ta näitas tema nime aeglaselt viipekeeles. Jarom jäljendas seda oma kätega. Talle meeldis oma pere kohta õppida.
„Ma tahan proovida!” Jaromi nõbu Kati istus tema kõrvale. Ema näitas uuesti nime viipekeeles.
„Kui ma järgmisel kuul ristitud saan, siis kas võiksime laulda ühe laulu viipekeeles?” küsis Jarom.
„Loomulikult,” ütles ema.
„Mis on ristimine?” küsis Kati.
Enamik Jaromi sugulastest ei olnud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed. „Ristimine on minu kirikus eriline sündmus,” ütles Jarom. „Me teeme lubaduse järgida Jeesust ja Tema lubab meid aidata.”
„Lahe,” sõnas Kati.
„Kas sa tahaksid minu ristimisele tulla?” küsis Jarom.
„Muidugi!” Kati naeratas. Siis pöördus Jarom oma ema poole.
„Kas me võiksime ka teised nõod ristimisele kutsuda? Ja tädid ja onud?”
Ema noogutas. „Ma arvan, et see on suurepärane mõte.”
Jarom ja tema ema kutsusid ka ülejäänud pere ristimisele. Ka tädid ja onud ei teadnud midagi ristimise kohta. Kuid nad teadsid, et see on Jaromi jaoks eriline päev. „Me tuleme!” vastasid nad.
Nädalad möödusid. Lõpuks jõudis kätte Jaromi ristimise päev! Kui Jarom saali astus, naeratas ta laialt. Iga pingirida oli täis tema sugulasi.
Esiteks pidas Jaromi isa kõne ristimisest ja Püha Vaimu annist. Ta rääkis samuti, kui tähtis on perekond. „Meil on hea meel, et Jarom täna ristitud saab. Ja oleme rõõmsad, et meie pere on koos meiega!” ütles ta. „Mis on kõige tähtsam asi maailmas?” küsis ta. „Selleks on inimesed, inimesed, inimesed.”
Kõik naeratasid. See oli maooride ütlus, mis neile kõigile meeldis.
Pärast isa kõnet oli Jaromi ja ema kord. Nad laulsid viipekeeles ühe Algühingu laulu. See aitas Jaromil end vanaemale lähedal tunda.
Seejärel läksid Jarom ja isa ristimisbasseini. Kui Jarom vees seisis, vaatas ta üles oma perekonna poole. Nõbud, tädid, onud. Nad olid kõik kohal!
Jarom sulges silmad. Ta tundis sooja, rahulikku tunnet. Nagu teeks keegi talle suure kalli. Ta mõtles oma vanaemale. Ta mõtles oma esivanematele. Ta teadis, et nad on samuti tema üle uhked.
Jarom pani kuivad riided selga. Seejärel kallistas ta igat oma pere liiget. Ta oli nende kõigi eest tänulik. Ja ta oli tänulik oma pereliikmete eest taevas, keda ta kunagi kohata võib. Jarom tahtis teha häid valikuid, et nad võiksid tema üle uhked olla.
Oksana Grivina illustratsioonid