Teerajajad igal maal
Felipe leiab tee
„Palun aita meil leida tee,” palvetas Felipe.
Felipe teadis, et oli juba hilja. Linnud olid lõpetanud laulmise ja ritsikad ümisesid valjult. Tema ja ta ema olid metsas kõndinud rohkem kui kaks tundi. Kuid iga uus tee tundus täpselt samasugune kui viimane. Nad olid täiesti eksinud.
Felipe hakkas väga kartma. Kui kaua nad saaksid siin džunglis ellu jääda? Ta oli siiski vaid 10-aastane. See polnud piisavalt vana, et võidelda mao või metsseaga! Ja millised muud hirmsad elukad küll pärast päikeseloojangut ringi hiiliksid? See mõte tekitas temas külmavärinaid.
Ole vapper, ütles ta iseendale. Ta teadis, et peab olema.
Felipe soovis, et isa oleks siin. Aga ta oli surnud kuus kuud tagasi. Ilma temata olid asjad tema ja ta ema jaoks rasked. Neil ei olnud raha ega toitu.
Felipe lootis, et nad jõuaksid peatselt tema õe majja teisel pool mäge. Ta võiks anda neile natuke raha, et osta riisi.
Ta ütles südames palve. „Taevane Isa, palun aita meil leida tee. Palun.”
Siis tuli talle mõte: otsi kookospuid. Felipe vaatas üles. Kauguses oli salu kookospuudega. Ta nägi neid ülejäänud džunglist kõrgemal. Nende palmilehed lehvisid tuule käes. Esimest korda mitme tunni jooksul tundis Felipe lootust.
„Vaata!” Ta näitas näpuga puude poole.
Ta ema sai aru. Kookospuud tähendasid, et küla oli lähedal. Jumal oli Felipe palvele vastanud. Felipe võttis ema käest kinni. Koos kõndisid nad päikese puude taha kadudes turvalisusesse.
Felipe mäletas alati, kuidas Jumal ta palvele vastas. Mõnikord ta soovis, et võiks kuulda Jumala häält paremini, nagu ta tegi sel õhtul džunglis.
Siis ühel päeval kaheksa aastat hiljem kohtus Felipe misjonäridega. Nad olid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust. Nad õpetasid talle elavatest prohvetitest, kes kõnelesid Jumala sõnu. See oli just see, mida Felipe oli lootnud!
Felipe oli põnevil, et Kirikuga liituda. Temast sai üks esimesi misjonäre Filipiinidelt, kes seal evangeeliumi jagas. Taas oli Jumal näidanud Felipele, kuhu minna, ja Felipe teadis, et Jumal teeks seda alati.