Karusselli lahkus

Hilary Watkins Lemon

(Põhineb tõestisündinud lool)

Damien soovis, et ta ei oleks oma õe peale karjunud.

Kui Damien parki läks, siis kuulis ta rõõmsameelset muusikat. Tema vanaema viis teda ja tema väikest õde Adelet sõitma tema lemmikkarusselliga. Sellel oli lõbus mäng rõngastega. Damien oli põnevil, et saab näidata Adelele, kuidas mängida.

Peatselt olid nad järjekorras. Karussell oli suur ja värviline, paljude nikerdatud ponidega. Ponidel istusid naeratavad lapsed ja ringiratast sõitmise ajal nad lehvitasid.

„Kui sa valid äärel oleva poni, siis saad mängida rõngamängu!” ütles Damien Adelele. „Kas sa näed neid keppe, mida lapsed hoiavad? Ja kas sa näed rõngastega meest?”

näitas Damien näpuga töötajale. Ta seisis karusselli lähedal, rõngas käes. Karussellil mööda sõites proovisid lapsed panna oma kepi rõngast läbi, et see kätte saada. Iga kord, kui nad rõnga kätte said, võttis töötaja uue.

Adele plaksutas käsi. „Ma tahan kõik rõngad kätte saada,” ütles ta.

Lõpuks jõudsid nad järjekorra etteotsa. Aga karussellil oli järel vaid üks hobune.

„Damien,” ütles grand-mère [vanaema], „äkki lubame Adelel selle viimase koha saada, sest ta pole kunagi varem sõitnud? Sa saad sõita järgmine kord.”

„Olgu,” pomises Damien. Ta vaatas, kuidas töötaja aitas Adele särava pruuni poni selga. Seejärel ulatas töötaja Adelele rõngaste püüdmiseks kepi.

Muusika hakkas mängima ja karussell keerlema. Damien vaatas Adelet grand-mère’i kõrvalt. Aga Adele hoidis keppi tagurpidi. Selle asemel, et hoida keppi käepidemest, hoidis ta seda pikast ja peenikesest otsast, mida kasutati rõngaste püüdmiseks.

„Adele, keera oma kepp teistpidi!” hüüdis ta. Aga Adele ei kuulnud teda selle lärmi keskel. Kui ta rõngast möödus, siis ta kepp puudutas seda. Aga käepide oli liiga suur, et rõngast läbi mahtuda.

„Adele, su kepp!” proovis Damien veel kord. „Sa ei saa rõngaid kätte, kui sa seda niimoodi hoiad!”

Aga Adele ei kuulnud teda. Karusselli keereldes ta vaid naeratas ja naeris. Ta kepp puudutas rõngast ikka ja jälle. Ta ei saanud mitte ühtegi kätte.

Damien ägises. Adele raiskas oma korra ära! Kui ta oleks karussellil, siis ta saaks kõik rõngad kätte.

Kui sõit läbi sai, jooksis ta Adele juurde.

„Ma ütlesin sulle, kuidas keppi hoida!” karjus ta. „Miks sa mind ei kuulanud? Sa tegid kõik valesti!”

Adele ei karjunud Damienile vastu. Ta ei nutnud. Ta lihtsalt seisis seal ja nägi väga väike välja.

Damieni süda lõi ja nägu kuumas. See ajas ta vihaseks, kui ta nägi, kuidas Adele ei saanud neid rõngaid kätte. Aga see oli tema esimene kord. Pealegi tundus, nagu tal oli lõbus. Kuni praeguseni.

Damien tundis end väga halvasti. Ta soovis, et ta ei oleks Adele peale karjunud.

„Mul on väga kahju,” ütles ta pehmel häälel. „See ei olnud minust väga kena.”

Adele vaatas üles.

„Äkki ma annan sulle rõngaste kättesaamiseks mõned vihjed?” ütles Damien. „Ma istun karussellil sinu kõrval ja aitan sind.”

Adele noogutas oma pead.

Siis pöördus Damien grand-mère’i poole. „Kas me saaksime kaks piletit, et Adele saaks uuesti proovida?”

Grand-mère naeratas. „Muidugi!”

Lugu leidis aset Prantsusmaal.

Illustreerinud Violet Lemay