„Kofta lõunasöögiks”, Sõbrake, juuli 2023, lk 12–13.
Kofta lõunasöögiks
„Mis on see imelik asi, mida sa sööd?”
Lugu leidis aset Ameerika Ühendriikides.
Roy istus laua taha ja avas oma lõunakoti. Tema pere oli äsja kolinud ja see oli tema esimene päev uues koolis. Tema ema oli valmistanud tema Armeenia lemmiktoitu, kofta’t. Ta ei suutnud oodata, et seda süüa!
Roy rullis lahti kofta ümber keeratud vahapaberi. Kofta oli nagu pikk, peenike lihapall. Talle meeldis küpse liha ja vürtside lõhn. Ja selle keskel olev auk muutis selle vilepillisarnaseks. Ta pani selle huultele ja puhus. Siis hammustas ta suutäie. Maitsev!
„Hei,” ütles poiss teisel pool lauda. „Mis on see imelik asi, mida sa sööd?”
Roy tundis, kuidas ta punastas. „See on minu lõunasöök.”
„See ei näe väga hea välja.” Poiss naeris.
Roy ei teadnud, mida öelda. Ta ei teadnud, et siin ei söö keegi teine kofta’t. Ta ei tahtnud, et nad arvaksid, et ta on imelik! Ta pani oma lõunasöögi ära ja jooksis välja vahetundi pidama.
Pärast kooli leidis Roy ema kaste lahti pakkimas.
„Ma ei taha enam kofta’t koolis süüa,” ütles Roy.
„Miks?” küsis ema. „See on su lemmik.”
Roy rääkis talle, mis koolis juhtus. „See oli väga piinlik!”
„Mul on kahju, et nii juhtus,” ütles ema. „Enamik inimesi siin ei ole kunagi kofta’t söönud. Mis oleks, kui me annaksime teistele lastele võimaluse seda proovida?”
„Miks?” küsis Roy. „Nad ei söö seda.”
„Sa ei tea seda, kui sa ei küsi! Ma tean, et uusi sõpru on raske leida. Aga me oleme kõik Jumala lapsed. Mõnikord peame lihtsalt üksteist tundma õppima.”
Roy mõtles järele. Ta ei tahtnud, et tema üle naerdaks. Kuid ta tahtis anda lastele lõunasöögi ajal võimaluse teda paremini tundma õppida. Ja kofta oli tõesti maitsev.
Ta noogutas. „Olgu. Teeme seda juurde.”
Järgmisel päeval lõuna ajal hingas Roy sügavalt sisse. Ta istus selle poisi kõrvale, kes oli tema üle naernud.
Roy avas oma lõunakoti. „Kas keegi teist tahaks proovida Armeenia toitu?”
Teised lapsed kogunesid nende ümber, kui Roy kofta lahti pakkis.
„Ma proovin,” ütles poiss.
„Mina ka,” lisas üks tüdruk. Roy jagas kofta’t, et kõik saaksid seda proovida. Nad kõik hammustasid tüki.
„See on tõesti hea!” ütles poiss. „Mis selle nimi on?”
„Kofta,” vastas Roy.
„Lahe!” Poiss naeratas. „Mina olen John. Tahad vahetunni ajal koos mängida?”
Roy suutis vaid täis suuga noogutada. Tema emal oli õigus – nad kõik olid samuti Jumala lapsed! Ja jagamine aitas tal sõpru leida.
Illustreerinud Mark Jarman