Jeesus Kristus: Rahu tormide keskel

Jessica Brousseau

Kiriku ajakirjad

Mõnel päeval võite tunda, nagu elu tormid viskaksid teid sinna ja tänna. Aga Jeesusel Kristusel on vägi tuua rahu, mida ei leia mitte kuskilt mujalt.

Keset viimast aastat keskkoolis sain suure üllatuse osaliseks. Minu vanemad kutsuti juhatama Uruguay Montevideo misjonit, mis tähendas, et nad kolisid minu nelja noorema õe-vennaga teise maailma otsa. Olin juba keskkooli lõpetamise pärast stressis, kuid nüüd pidin ülikooli minema üksi, samas kui mu pere oli teisel kontinendil. Tundsin hirmu.

Minu üleminek keskkoolist ülikooli oli minu jaoks väga raske. Kuigi mind ümbritsesid lahked toakaaslased ja tuhanded üliõpilased, ei olnud ma kunagi varem end nii üksikuna tundnud. Koolipinged olid üle pea. Ma ei teadnud, mida soovisin õppida ja kursused olid väljakutsuvad. Olin heitlemas ka emotsionaalselt manipuleeriva suhtega, mis jättis minu vaimsele tervisele tõsise jälje. Minu hirm tuleviku ees mattis mind enda alla.

Peatselt muutsid minu masenduse, hirmu ja üksilduse tunded funktsioneerimise raskeks. Isegi tavapärased rutiinid tundusid võimatutena. Ühel hommikul palusin Taevast Isa, et Ta annaks mulle jõudu päev lõpuni vastu pidada. „Ma ei saa üksi jätkata,” palvetasin ma. Harval vaimse ja emotsionaalse selguse hetkel tulid mu meelde sõnad: „Sa ei peagi.” Mu meelde voolas rahu. Torm minu meeltes oli vaigistatud.

Järgnevad kuud (ja aastad) ei olnud lihtsad. Minu masenduse ja üksilduse tunded ei kadunud kohe. Kuid esimest korda mõistsin isiklikul tasandil, mida Päästja isiku olemasolu tähendas. Ma teadsin, et Ta mõistab mu väljakutseid ja mu valu. Ma teadsin, et Ta oli ainuke, kes sai mind aidata, ja Ta tegi seda.

Aastaid hiljem olen misjonil teeninud liige, ülikooli lõpetanud ja õnnelikult abielus. Ja ma tean, et ma ei oleks ühtegi nendest eesmärkidest saavutanud, kui ma ei oleks Issandat usaldanud.

Ole vait ja vaga

Jeesus oli koos oma jüngritega paadis ja magas, kui tõusis suur torm. Jüngrid äratasid Jeesuse, öeldes: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Mk 4:38) Just siis, kui nad arvasid, et nad surevad mäslevas tormis, tõusis Issand ja „sõitles tuult ning ütles merele: „Ole vait ja vaga!” Ja tuul rauges, ja meri jäi täiesti vaikseks” (Mk 4:39).

Kui mitu korda teie elus olete mõelnud: „Kas sa ei hooli sellest, et ma hukkun?” Mõnikord võib raskete katsumuste keskel olla kerge tunda end üksildase ja hüljatuna. Ehk mõtisklete, miks Issand ei vaigista teie torme. Võib tunduda, nagu teie elu ei jõua kunagi sellesse „täiesti vaikse[sesse]” olekusse, millest salm 39 räägib.

Kuid oluline osa sellest loost on põhimõte, mida Päästja järgmiseks õpetas. Ta ütles: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?” (Mk 4:40) Oma hirmu ja meeleheite hetkel olid jüngrid unustanud, kellega nad koos olid. Jumala Poeg, kes oli sellesama maailma loonud, magas nende paadis. Miks peaksid nad kartma?

Samamoodi on Päästjal vägi vaigistada tormid teie elus. Ta saab ravida teie valu, kergendada teie koormaid ning anda kergust, kui olete pimeduses. Teie osa selles protsessis on rakendada suuremat usku Jeesusesse Kristusesse.

Issandalt jõu leidmine

Suurema usuga elamine võib tuua teie ellu rohkem Kristuse väge. Kui Razafimalaza Madagaskarilt oli lõpetamas rasket kooliaastat, siis suri tema tädi. Ta oli muserdunud. Koolis keskendumine muutus peaaegu ilmvõimatuks. Ta valmistus aasta lõpueksamiteks. Ta palvetas: „Palun võta ära mu kurbus ja anna mulle jõudu minna homsele eksamile.” Pärast palvetamist tundis Razafimalaza end tugevdatuna. „Ma tundsin, et unustasin oma kurbuse,” ütles ta. „Jumal annab mulle jõudu teha mida iganes.”

On tähtis pidada meeles, et mõnikord Issand vaigistab teie elu tormid ja mõnikord Ta hoopis rahustab ja lohutab teid sel ajal, kui torm möllab. Kui teil on usku Temasse, siis usaldate ka Tema tahet ja ajastust. Te usute, et Ta aitab teid, hoolimata sellest, millal teie rahu ja vaikus saabuvad.

Tema ajastuse usaldamine

Noor naine nimega Ann on tuttav heidutavate tunnetega. „Mul on tõsine ärevus ja mõningane ADHD,” ütleb ta. „Mõnikord tähendab see, et teised ei mõista mind ja on raske igavest vaatenurka meeles pidada. Hiljuti lugesin 1. Moosese raamatust Saarast, kes pidi enne lapse saamist ootama kümneid aastaid. Sain aru, et ka mina pean võib olla enne paranemist ootama pikka aega. Ma tean, et Kristus ei hülga mind, kui kogen ärevust. Ta on seal, et mind sellest läbi aidata.”

Issanda usaldamise valimine ei tähenda, et peate eirama oma elu suuri väljakutseid. Kuid see tähendab, et peaksite „keskendu[ma] [oma] Jumala lõputule suurusele, headusele ja absoluutsele väele, Teda usalda[ma] ‥ rõõmsa südamega”¹. Kui olete üksildased, kurvad, ärevil või ootate lubatud õnnistusi, siis pidage meeles seda küsimust: kas ootate „täielikku vaikust” kartliku südame või ustava südamega?