Seiske teile määratud kohas
Thomas S. Monson
Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas
Võtkem ühendust nendega, kes on eemale jäänud, ja päästkem nad, et ükski väärt hing ei läheks kaotsi.
Oleme kogunenud sel õhtul vägeva preesterluse vennaskonnana siin konverentsikeskuses ja paljudes kohtades üle maailma. Mõned hoiavad Aaroni preesterlust, teistel on Melkisedeki preesterlus.
President Stephen L Richards, kes teenis president David O. McKay nõuandjana, kuulutas: „Preesterlust määratletakse tavaliselt lihtsalt kui inimesele antud Jumala väge.” Ta jätkas: „Ma arvan, et see selgitus on õige. Kuid praktilistel põhjustel sooviksin ma määratleda preesterlust kui teenimist, ja kutsun seda sageli „täiuslikuks teenimise plaaniks”. ‥ See on teenimise vahend ‥ ja inimene, kes seda ei kasuta, võib sellest ilma jääda, sest meile öeldakse ilmutuses, et see, kes selle hooletusse jätab, seda „ei loeta vääriliseks püsima”.”1
Salt Lake Citys asuvas Teerajajate vaias, kus ma sain nii Aaroni kui Melkisedeki preesterluse, saime tuttavaks pühakirjadega, sealhulgas Õpetuse ja Lepingute 20., 84. ja 107. osaga. Nendes osades õpime preesterlusest ja Kiriku juhtimisest.
Täna õhtul soovin ma rõhutada ühte salmi 107. osast: „Mispärast, õppigu iga mees nüüd oma kohust ja õppigu tegutsema selles ametis, millesse ta määratud on, täie usinusega.”2
President Harold B. Lee õpetas sageli: „Kui kellestki saab preesterluse hoidja, saab temast Issanda esindaja. Ta peaks mõtlema oma kutsest kui Issanda ülesande täitmisest.”3
Me õpime nendest osadest samuti kvoorumijuhatajate kohustusi ja seda, et vastutame peale enda ka teiste eest.
Ma usun kindlasti, et täna on Kirik tugevam, kui kunagi varem. Meie noorte osaluse tase tunnistab, et see põlvkond on täis usku ja pühendunud tõele. Kuid on mõned, kes jäävad kõrvale, kes leiavad teisi huvisid, mis panevad neid oma Kiriku kohustusi hooletusse jätma. Me ei tohiks kaotada neid väärt hingi.
On üha rohkem potentsiaalseid vanemaid, kes ei käi Kiriku koosolekutel ega täida Kirikus ülesandeid. Seda olukorda on võimalik muuta ja peab muutma. See on meie ülesanne. Me peame viivitamatult määrama kohustusi ja pingutama.
Piiskopi ja kvoorumi nõustajate juhatusel võib Aaroni preesterluse kvoorumi juhatusi innustada võtma ühendust ja päästma.
Issand ütles: „Pidage meeles, et hingede väärtus on Jumala silmis suur; ‥ ja kui suur on tema rõõm hinge üle, kes meelt parandab!”4
Mõnikord tundub see ülesanne saavutamatu. Me võime ammutada julgust muistse Giideoni kogemusest, kes oma tagasihoidliku väega pidi minema lahingusse midjanlaste ja amalekilaste vastu. Teil on meeles, kuidas Giideon ja tema sõjavägi seisid silmitsi varustuselt ja arvult palju suurema väe ületamatu jõuga. Kohtumõistjate raamat Vanas Testamendis räägib, et ühinenud vaenlased, midjanlased ja amalekid, „lebasid orus, nõnda palju nagu rohutirtse, ja nende kaameleid oli arvamatu palju, nõnda palju nagu liiva mere ääres”.5 Giideon läks Kõigevägevama Jumala ette.
Tema üllatuseks ütles Issand Giideonile, et tema vägi oli liiga arvukas, et Issand võiks vaenlase nende kätte anda, et nad ei ütleks, „mu oma käsi päästis mind”.6 Giideonil kästi oma rahvale kuulutada, et „kes kardab ja on arg, see mingu tagasi ja lahkugu Gileadi mäelt!”. Ja tagasi läks kakskümmend kaks tuhat, aga kümme tuhat jäi.7
Ja Jehoova ütles: „Rahvast on veelgi palju.”8 Ta käskis Giideonil viia mehed vee äärde ja vaadata, kuidas nad vett joovad. Need, kes lakkusid keelega vett, pandi ühte rühma, ja need, kes laskusid põlvili jooma, pandi teise rühma. Jehoova ütles Giideonile: „Nende kolmesaja mehega, kes lakkusid, ma päästan teid ja annan midjanlased su kätte; aga kõik muu rahvas mingu igaüks koju.”9
Giideon naasis oma vägede juurde ja ütles: „Tõuske, sest Jehoova on andnud Midjani leeri teie kätte.”10 Ja ta jaotas need kolmsada meest kolmeks jõuguks, andis neile kõigile kätte sarvpasunad ja tühjad kruusid, kruuside sees aga tõrvikud. Ja ta ütles neile:
„Vaadake mind ja tehke nõndasamuti! Vaata, kui ma olen jõudnud leeri servani, siis tehke nõnda, nagu mina teen!
Kui ma puhun sarve, mina ja kõik, kes on ühes minuga, siis puhuge ka teie sarvi ümber kogu leeri ja hüüdke: Jehoova ja Giideoni eest!” Siis ütles ta „järgige mind”. Tema täpsed sõnad olid: „Tehke nõnda, nagu mina teen.”11
Juhi märguande peale puhusid Giideoni väed sarvpasunaid, lõid puruks kruusid ja hüüdsid: „Jehoova ja Giideoni mõõk.” Pühakirjades on kirjas selle otsustava lahingu tulemus: „Igaüks jäi seisma oma kohale”, ja võit oli nende.12
Koduõpetus on osa tänapäeva päästmisplaanist. Kui president David O. McKay seda kõigile üldjuhtidele selgitas, siis ta ütles: „Koduõpetus on üks kõige pakilisem ja rahuldustpakkuvam võimalus meie Isa laste eest hoolitseda, neid innustada, nõustada ja juhatada. ‥ See on jumalik teenimine ja jumalik kutse. Meie kui koduõpetajate kohus on viia jumalik vaim igasse kodusse ja südamesse.”13
Teatud piirkondades, kus puudub küllaldasel hulgal Melkisedeki preesterluse hoidjaid, võivad vaiajuhatajad ja piiskopid misjonijuhatajaga koostöös kasutada põhimisjonäre, et külastada väheaktiivseid ja peresid, kus kõik ei ole Kiriku liikmed. See mitte ainult ei puhu uuesti lõkkele misjonitöö vaimu kodus, vaid annab ideaalse võimaluse uute Kirikuga tutvujate leidmiseks.
Aastate jooksul olen külastanud paljusid vaiu kogu maailmas, olen näinud vaiu, kus koguduse ja vaia juhid kas siis olude sunnil või kohusetundest lõpetasid ahastamise, käärisid käised üles, asusid Issanda abiga tööle ja tõid Kirikusse kalleid mehi, kes said Melkisedeki preesterluse vääriliseks ja koos oma naise ja lastega läksid pühasse templisse, et saada templiand ja kokku pitseeritud.
Ma toon lühidalt mitu näidet:
Mõne aasta eest Salt Lake City Millcreeki vaia külastades sain teada, et eelneval aastal oli vanemaks pühitsetud veidi üle 100 potentsiaalse vanema. Ma küsisin juhataja James Cleggilt tema edu saladust. Kuigi ta oli liiga tagasihoidlik, et au endale võtta, avaldas üks tema nõuandjatest, et juhataja Clegg, mõistes eesseisvat väljakutset, oli isiklikult helistanud ja leppinud kokku kohtumise iga potentsiaalse vanemaga. Kohtumise ajal mainis juhataja Clegg Issanda templit, seal rõhutatavaid päästvaid talitusi ja lepinguid ning esitas lõpetuseks järgmise küsimuse: „Kas sa ei sooviks viia oma kallist abikaasat ja armsaid lapsi Issanda kotta, et võiksite saada igaveseks pereks kogu igavikeks?” Mehed tunnistasid oma soovi, millele järgnes Kirikusse naasmise protsess ja eesmärgi saavutamine.
1952. aastal hoidis enamik Rosa Parki kolmanda koguduse pereisasid vaid Aaroni preesterlust, mitte Melkisedeki preesterlust. Vend L. Brent Goates kutsuti piiskopina teenima. Ta kutsus ühe koguduse väheaktiivse venna, Ernest Skinneri abistama koguduse 29 täiskasvanud Aaroni preesterlust hoidva venna osadusse tagasi toomises ning nende vendade ja nende perede templisse aitamisel. Olles ise vähemaktiivne liige, tõrkus vend Skinner alguses, kuid lõpuks lubas teha, mida suudab. Ta hakkas isiklikult külastama väheaktiivseid täiskasvanud õpetajaid, püüdes aidata neil näha oma rolli preesterluse juhina kodus ning abikaasa ja isana oma peres. Peagi värbas ta mõned väheaktiivsed vennad endale appi seda ülesannet täitma. Üks ühe kaupa naasid nad täisosadusse ja viisid oma pere templisse.
Ühel päeval kohtus koguduse asjur kaupluses viimase templis käinud rühmaga ja tervitas neid. Viimasena templis käinud mees ütles: „Vaatasin kõrvalt, kuidas terve see rühm meie koguduses osadusse naasis ja templisse läks. Kui oleksin suutnud vaid kujutleda, kui kaunis templis on ja kuidas see minu elu alatiseks muudab, siis ei oleks ma jäänud 29 hulgast viimaseks, kes templis pitseeritud sai.”
Igas loos oli neli elementi, mis tõid edu.
-
Osadusse toomine toimus koguduse tasemel.
-
Koguduse piiskop oli sellega seotud.
-
Neid õpetasid oskajad ja inspireeritud õpetajad.
-
Igale inimesele pöörati tähelepanu.
Vennad! Pidagem meeles, mida kuningas Benjamin õpetas: „Kui te olete oma kaasinimeste teenistuses, te olete ainult oma Jumala teenistuses.”14
Sirutame käe, et päästa neid, kes vajavad meie abi, ning tõsta neid kõrgemale ja paremale teele. Keskendume oma mõtetes aktiivse osaduse rajalt kõrvale kaldunud preesterluse hoidjate, nende abikaasade ja laste vajadustele. Kuulake nende südame väljaütlemata sõnumeid:
Tagasi osadusse toomise töö ei ole ülesanne laisale või unistajale. Lapsed kasvavad, vanemad vananevad ja aeg ei oota ühegi inimese järele. Ärge eirake õhutust, vaid tegutsege selle ajel, ja Issand avab teile tee.
Sageli läheb vaja taevast kannatlikkuse voorust. Piiskopina teenides tundsin ühel päeval õhutust külastada meest, kelle abikaasa ja lapsed mõnevõrra Kirikus osalesid. Kuid see mees ei olnud Kirikus käinud. Oli palav suvepäev, kui ma Harold G. Gallacheri uksele koputasin. Nägin vend Gallacheri toolil istumas ja ajalehte lugemas. „Kes on?” uuris ta ilma pilku tõstmata.
„Sinu piiskop,” vastasin mina. „Ma tulin, et teiega tuttavaks saada ja innustada teid perega meie koosolekutel käima.”
„Ei, mul on liiga palju tegemist,” kõlas tema põlglik vastus. Ta ei tõstnud kordagi pilku lehelt. Ma tänasin teda kuulamise eest ja läksin ära.
Peatselt pärast seda kolis Gallacheride pere Californiasse. Aastad möödusid. Kord ühel päeval töötasin ma Kaheteistküme Kvoorumi liikmena oma kontoris, kui minu sekretär helistas, öeldes: „Vend Gallacher, kes elas kunagi teie koguduses, soovib teiega kõnelda. Ta on siin, minu kabinetis.”
Ma vastasin: „Küsi, kas tema nimi on Harold G. Gallacher, kes elas koos oma perega Vissing Place’is, West Temple’i ja Fifth Southi tänava nurgal?”
Sekretär vastas: „See on tema.”
Ma palusin mehe enda juurde saata. Meil oli meeldiv jutuajamine tema perest. Ta ütles mulle: „Ma tulin vabandama, et ma sel suvisel päeval aastaid tagasi toolilt ei tõusnud ja lasin teil ukse taga seista.” Ma uurisin, kas ta on Kirikus aktiivne. Argliku naeratusega vastas ta: „Olen teine nõuandja oma koguduse piiskopkonnas. Teie kutse kirikusse tulla ja minu eitav vastus jäid mind kummitama ning ma otsustasin selles osas midagi ette võtta.”
Kohtusime Haroldiga mitu korda, enne kui ta sellest ilmast lahkus. Gallacherid ja nende lapsed teenisid Kirikus mitmetes kutsetes. Üks nende noorim lapselaps teenib praegu põhimisjonil.
Täna õhtul kuulavatele misjonäridele soovin jagada tähelepanekut, et tunnistuseseemned ei lähe alati kohe idanema ega puhke õitsele. Vee peale visatud leib leitakse mõnikord alles mitme päeva pärast. Kuid see leitakse.
Ma vastasin ühel õhtul telefonihelinale ja kuulsin üht häält küsimas: „Kas te olete selle vanem Monsoni sugulane, kes aastaid tagasi Uus–Inglismaa misjonil teenis?”
Ma vastasin, et ei ole. Helistaja tutvustas ennast kui vend Leonardo Gambardellat ning rääkis siis, et üks vanem Monson ja vanem Bonner külastasid kaua aega tagasi tema kodu ja jagasid tema ja tema abikaasaga tunnistust. Gambardellad olid kuulanud, kuid ei teinud midagi, et nende õpetusi rakendada. Mõne aja pärast kolisid nad Californiasse, kus 13 aastat hiljem leidsid taas tõe, pöördusid usku ja said ristitud. Vend Gambardella küsis seejärel, kas on võimalik kuidagi saada ühendust nende vanematega, kes neid algselt külastasid, et ta võiks väljendada oma sügavat tänu nende tunnistuse eest, mis oli temal ja tema naisel meeles püsinud.
Ma kontrollisin andmeid. Leidsin need misjonärid üles. Kas suudate kujutada ette nende nüüdseks abielus pereinimeste üllatust, kui ma neile helistasin ja häid uudiseid teatasin – et nende varased püüdlused olid vilja kandnud. Gambardellad meenusid neile kohe. Ma korraldasin konverentsikõne, et nad võiksid anda edasi isiklikud õnnitlused Kirikuga liitumise puhul. Seda nad tegid. Oli pisaraid, kuid need olid rõõmupisarad.
Edwin Markham pani kirja järgmised read:
„Saatus teeb meist vennad,
ei keegi üksi oma rada käi.
Kõik, mida teiste ellu saadad,
pea sellisena enda elu näib.16
Täna õhtul palun, et me kõik, kes hoiame preesterlust, võiksime tunnetada oma kohustust, et meie, nagu muistne Giideon, võiksime igaüks seista meile määratud kohas ja üheskoos järgida meie juhti – Issandat Jeesust Kristust – ja Tema prohvetit, president Gordon B. Hinckleyt. Võtkem ühendust ja päästkem need, kes on eemale jäänud, et ükski kallihinnaline hing ei läheks kaotsi.
Jeesuse Kristuse nimel, aamen.