Oo, pidage meeles, pidage meeles
Henry B. Eyring
Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas
„Oo, pidage meeles, pidage meeles,” kutsusid Mormoni Raamatu prohvetid sageli.1 Minu kavatsus on kannustada teid leidma viise, kuidas märgata ja pidada meeles Jumala headust.
Olen tänulik koorile nende tänahommikuse ülekande eest, mis rääkis Päästjast, ja olin tänulik kuuldes, et ühele nende lauldud laulule, „This Is the Christ” (See on Kirstus), oli sõnad kirjutanud president James E. Faust. Kui istusin vend Newelli kõrvale, kummardusin tema poole ja küsisin: „Kuidas su lastel läheb?” Ta ütles: „Kui president Faust sellel toolis istus, küsis tema alati sama.” See pole üllatav, sest president Faust oli alati täiuslik eeskuju jüngrist, keda tänases „Muusika ja sõna” programmis kirjeldati. Ma tundsin alati, et kui suureks saan, siis tahan olla president Fausti moodi. Ehk on mul selleks veel aega.
Kui meie lapsed olid väga väikesed, hakkasin igal päeval toimunu kohta midagi kirja panema. Lubage mul teile rääkida, kuidas see alguse sai. Ma täitsin ühte Kiriku ülesannet ja tulin hilja koju. Oli juba pimedaks läinud. Kui ma oma maja välisukse poole kõndisin, nägin oma üllatuseks äiapapat, kes elas meie läheduses. Ta kandis õlal toruhunnikut, kõndis väga kiiresti ja oli tööriietes. Ma teadsin, et ta ehitas süsteemi, et pumbata vett mäealusest ojast üles meie maalapile.
Ta naeratas, rääkis mahedal häälel ja kiirustas siis minust mööda pimedusse, et oma tööd jätkata. Astusin paar sammu maja poole, mõeldes sellele, mida ta meie heaks teeb, ning jõudnud ukseni, kuulsin oma mõtteis järgmisi sõnu: „Ma ei anna neid kogemusi sulle sinu enda jaoks. Pane need kirja.”
Ma läksin sisse. Ma ei läinud voodisse, kuigi olin väsinud. Ma võtsin veidi paberit ja hakkasin kirjutama. Ja seda tehes mõistsin mõtteis kuuldud sõnumit. Ma pidin panema oma laste jaoks kirja, kuidas olin näinud Jumala kätt meie perekonda õnnistamas, et nad saaksid kunagi tulevikus sellest lugeda. Vanaisal polnud tarvis seda meie heaks teha. Ta oleks võinud lasta kellelgi teisel seda teha või selle üldse tegemata jätta. Aga ta teenis meid, oma perekonda, nii nagu Jeesuse Kristusega lepingu teinud jüngrid alati teevad. Ma teadsin, et see oli nii. Ja nii panin ma selle kirja, et mu lapsed võiksid kunagi, kui vaja, sellest mälestusest osa saada.
Ma kirjutasin aastaid iga päev mõned read. Ma ei jätnud kunagi päevagi vahele, ükskõik kui väsinud ma ka polnud või kui vara pidin järgmine päev alustama. Enne kirjutamist mõtisklesin küsimuse üle: „Kas olen näinud, kuidas Jumal täna oma käe välja sirutas, et meid või meie lapsi või meie perekonda puudutada?” Jätkates selle tegemist, hakkas midagi juhtuma. Päevale tagasi mõeldes nägin tõendeid selle kohta, mida Jumal oli teinud ühe meie jaoks, mida ma polnud päeva kiiretel hetkedel märganud. Kui see juhtus, ja seda juhtus sageli, mõistsin, et meenutamine võimaldab Jumalal mulle näidata, mida Ta on teinud.
Mu südames hakkas kasvama midagi enamat kui tänulikkus. Kasvas tunnistus. Veendusin üha enam, et meie Taevane Isa kuuleb palveid ja vastab neile. Ma olin tänulik südamete leebumise ja puhastumise eest, mis leiab aset tänu Päästja Jeesuse Kristuse lepitusele. Ja ma sain kindlust juurde, et Püha Vaim võib tuletada meile meelde kõik – isegi selle, mida me ei märganud või millele tähelepanu ei pööranud, kui see juhtus.
Aastad on möödunud. Mu poisid on meheks kasvanud. Ikka ja jälle ütleb keegi neist mulle ootamatult: „Isa, ma lugesin oma päevikukoopiast sellest, kui …” ning räägib mulle seejärel, kuidas kaua aega tagasi toimunu kohta lugemine aitas tal märgata midagi, mida Jumal oli teinud tema elus praegu.
Minu kavatsus on kannustada teid leidma viise, kuidas märgata ja pidada meeles Jumala headust. See tugevdab meie tunnistust. Te ei pruugi pidada päevikut. Te ei pruugi jagada kirjapandut nendega, keda te armastate ja teenite. Ometi õnnistatakse teid ja neid, kui peate meeles, mida Issand on teinud. Ehk on teil meeles laul, mida me vahel laulame: „Loetle kõik õnnistused järjest sa, imestad, kui palju said neid Issandalt.”2
Meeles pidada pole kerge. Kuna me elame eesriie silme ees, ei suuda me mäletada, mis tunne oli olla koos oma Taevase Isa ja Tema Armastatud Poja Jeesuse Kristusega surelikkusele eelnevas maailmas. Ka ei näe me Jumala kätt oma elus üksnes füüsiliste silmadega või loogilise mõtlemise tulemusena. Selliste asjade nägemiseks on vaja Püha Vaimu. Ja pahelises maailmas pole kerge olla Püha Vaimu kaasluse vääriline.
Sellepärast ongi Jumala unustamine olnud Tema laste seas maailma algusest peale nii püsiv probleem. Mõelge Moosese ajale, kui Jumal andis oma lastele mannat ja juhtis ning kaitses neid imelisel ja nähtaval kombel. Ometi hoiatas prohvet rahvast, kes oli olnud nii õnnistatud, nii nagu prohvetid on alati hoiatanud ja alati hoiatavad: „Ole ainult valvel ja hoia väga oma hinge, et sa ei unustaks neid asju, mida su silmad on näinud, ja et need ei lahkuks su südamest kogu su eluaja.”3
Ja meelespidamine on olnud alati raskeim nende jaoks, keda on ohtralt õnnistatud. Neid, kes on Jumalale ustavad, kaitstakse ja soositakse. See on Jumala teenimise ja Tema käskudest kinnipidamise tulemus. Kuid ühes nende õnnistustega tuleb ka kiusatus nende allikas unustada. Kerge on jõuda arvamuseni, et õnnistusi ei andnud armastav Jumal, kellest me sõltume, vaid et me saime need omaenda väe kaudu. Prohvetid on korranud ikka ja jälle järgmist kaebelaulu:
„Ja nõnda me näeme, kui valelikud ja samuti ebakindlad on inimlaste südamed; jah, me võime näha, et Issand oma suures lõpmatus headuses õnnistab ja laseb edul saata neid, kes panevad oma lootuse temale.
Jah, ja me võime näha, et just siis, kui ta laseb edul oma rahvast saata, jah, nende põllusaagi, nende pudulojuste ja nende veisekarjade ja kulla ja hõbeda ja kõiksugu igat liiki ja sorti hinnaliste asjade lisandumisega; jättes nad ellu ja päästes neid nende vaenlaste käest; pehmendades nende vaenlaste südant, et nad ei kuulutaks neile sõdu; jah, ja lühidalt, tehes kõik oma rahva heaoluks ja õnneks; jah, siis tuleb aeg, et nad teevad oma südame kõvaks ja unustavad Issanda, oma Jumala, ja trambivad Püha oma jalge alla – jah, ja seda oma mugavuse ja oma ülimalt suure edu pärast.”
Ja prohvet jätkab: „ Jah, kui kärmed olema uhkust täis; jah, kui kärmed hooplema ja tegema kõike seda, mis on süütegu; ja kui aeglased on nad mäletama Issandat, oma Jumalat, ja hoidma oma kõrvu lahti tema nõuannetele, jah, kui aeglased kõndima tarkuse radadel!”4
Kahjuks pole õitseng ainuke põhjus, miks inimesed Jumala unustavad. Teda võib olla raske meeles pidada ka siis, kui meie elu läheb halvasti. Kui me heitleme rusuva vaesuse käes või kui meie vaenlased saavad meist võitu või kui haigus kestab, võib hingede vaenlane saata oma pahelise sõnumi, et mingit Jumalat ei ole või et kui Ta ongi olemas, ei hooli Ta meist. Pühal Vaimul võib olla siis raske meenutada meile terve eluiga väldanud õnnistusi, mida Issand on andnud meile meie lapseeast saati ja keset meie kitsikust.
Selle kohutava tõve vastu, milleks on Jumala, Tema õnnistuste ja Temalt saadud sõnumite unustamine, on olemas lihtne ravi. Jeesus Kristus lubas seda oma jüngritele vahetult enne oma ristilöömist, ülestõusmist ja nende juurest lahkumist, et tõusta hiilguses taevasse oma Isa juurde. Nad tahtsid murelikult teada, kuidas nad suudavad vastu pidada, kui Ta pole enam nendega.
See lubadus on järgmine. See täitus nende jaoks tookord. See võib täituda meie kõigi jaoks praegu:
„Seda olen mina teile rääkinud teie juures viibides.
Aga Trööstija, Püha Vaim, kelle minu Isa läkitab minu nimel, see õpetab teile kõik ja tuletab teile meele kõik, mis mina teile olen ütelnud.”5
Tunnistust toova ja alal hoidva meeldetuletamise võti on Püha Vaimu saamine oma kaaslaseks. Püha Vaim on see, kes aitab meil näha, mida Jumal on teinud meie heaks. Püha Vaim on see, kes saab aidata neil, keda me teenime, näha, mida Jumal on teinud nende heaks.
Taevane Isa on andnud lihtsa eeskuju, kuidas me saame Püha Vaimu mitte korraks, vaid jätkuvalt keset rahutut igapäevaelu. Seda korratakse sakramendipalves: me lubame Päästjat alati mäletada. Me lubame võtta enda peale Tema nime. Me lubame pidada Tema käske. Ja meile lubatakse, et Tema Vaim on meiega.6 Need lubadused toimivad üheskoos imelisel viisil, et tugevdada meie tunnistust ning et muuta aja jooksul lepituse kaudu meie loomust, kui peame kinni lubaduse omapoolsest osast.
See on Püha Vaim, kes tunnistab, et Jeesus Kristus on Armastatud Poeg Taevasele Isale, kes armastab meid ja tahab, et elaksime igavesti Tema juures perekondades. Juba selle tunnistuse alge tekitab meis soovi Teda teenida ja pidada kinni Tema käskudest. Kui jätkame selle tegemist, saame Püha Vaimu ande, mis annavad meile teenimisel väge. Me hakkame nägema Jumala kätt selgemini, nii selgelt, et aja jooksul me mitte ainult ei mäleta Teda, vaid hakkame Teda armastama ning saame lepituse väe kaudu rohkem Tema-sarnaseks.
Võib ju küsida: „Kuidas saab see protsess alguse kelleski, kes ei tea Jumala kohta midagi ja väidab, et ei mäleta ühtegi vaimset kogemust?” Igaühel on vaimseid kogemusi, mida nad ei pruugi olla märganud. Igale inimesele antakse maailma tulles Kristuse Vaim. Seda, kuidas see vaim toimib, kirjeldatakse Moroni raamatus:
„Sest vaata, Kristuse Vaim on antud igale inimesele, et ta võiks eristada head halvast; mispärast, ma näitan teile, kuidas otsustada; sest kõik, mis kutsub tegema head ja veenab uskuma Kristusesse, on saadetud Kristuse väe ja anni läbi; mispärast te võite teada täiusliku teadmisega, et see on Jumalast.
Aga kõik, mis veenab inimesi halba tegema ja mitte uskuma Kristusesse ja teda eitama ja mitte teenima Jumalat, siis te võite teada täiusliku teadmisega, et see on kuradist; sest kurat tegutseb niiviisi, sest ta ei veena ühtegi inimest tegema head, ei, mitte kedagi; ka ei tee seda tema inglid; ka mitte need, kes allutavad end temale. ‥
Mispärast, ma palun teid, vennad, et te uuriksite usinalt Kristuse valguses, et te võiksite eristada head halvast; ja kui te haarate kinni kõigest heast ega mõista seda hukka, saab teist kindlasti Kristuse laps.”7
Seega veel enne, kui inimesed saavad õiguse Püha Vaimu andidele, kui nad kinnitatakse Kiriku liikmeks, ja veel enne, kui Püha Vaim kinnitab neile tõde enne ristimist, saavad nad vaimseid kogemusi. Kristuse Vaim on juba nende lapsepõlvest peale kutsunud neid tegema head ja hoiatanud neid kurja eest. Neil on nendest kogemustest mälestused, isegi kui nad pole veel ära tundnud nende allikat. See mälestus meenub neile, kui misjonärid või meie õpetame neile Jumala sõna ja nad seda kuulda võtavad. Neile meenub see rõõmu või kurbuse tunne, kui neile õpetatakse evangeeliumi tõdesid. Ja see mälestus Kristuse Vaimust pehmendab nende südant, võimaldamaks Pühal Vaimul neile tunnistada. See paneb neid pidama kinni käskudest ja tahtma võtta enda peale Päästja nime. Ja kui nad teevad seda ristimisvetes ja kuuldes Jumala volitatud teenijat lausumas: „Võta vastu Püha Vaim”, siis vägi Jumalat alati meeles pidada suureneb.
Ma tunnistan teile, et need soojad tunded, mis on teid vallanud, kui olete kuulanud siin sellel konverentsil räägitud tõde, tulevad Pühalt Vaimult. Päästja, kes lubas, et Püha Vaim tuleb, on meie Taevase Isa armastatud ja ülendatud Poeg.
Ehk teete täna ja homme õhtul palve ning mõtisklete: „Kas Jumal saatis mõne sõnumi minu jaoks? Kas ma nägin Tema kätt enda ja oma laste elus?” Mina teen seda. Ja seejärel leian ma viisi, kuidas säilitada seda mälestust selle päeva tarbeks, mil minul ja neil, keda ma armastan, on vaja endale meelde tuletada, kui palju Jumal meid armastab ja kui väga me Teda vajame. Ma tunnistan, et Ta armastab meid ja õnnistab meid rohkem, kui enamik meist on senini märganud. Ma tean, et see on tõsi ja Tema meelespidamine toob mulle rõõmu. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.