Ennäe inimest!
Need, kes leiavad viisi tõeliselt inimest näha, leiavad ukse elu suurima õnneni ja palsami elu kõige suurematele heitumustele.
Mu kallid vennad ja õed! Kallid sõbrad! Olen tõeliselt õnnelik, et võin olla koos teiega sellel imelisel konverentsi nädalalõpul. Harriet ja mina rõõmustame koos teiega, tervitades vanem Gongi ja vanem Soarest ning paljusid teisi vendi ja õdesid, kes sellel üldkonverentsil märkimisväärse uue kutse said.
Kuigi ma igatsen oma kallist sõpra president Thomas S. Monsonit, armastan, toetan ja kinnitan ma meie prohvetit ja presidenti Russell M. Nelsonit ja tema nõuandjaid.
Olen samuti tänulik ja austatud, et võin taas kord töötada lähedalt koos oma kallite vendadega Kaheteistkümne Kvoorumis.
Ennekõike tunnen suurt alandlikkust ja õnne, et võin olla Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige, kus miljonid mehed ja naised ning lapsed on valmis tõstma sealt, kus nad seisavad – mistahes osakaalus või kutses –, ja püüavad kogu südamest teenida Jumalat ja Tema lapsi Jumala kuningriigi ehitamisel.
Täna on pühalik päev. On ülestõusmispühad, kui me mälestame hiilgavat hommikut, kui meie Päästja murdis surma köidikud ja väljus võidukana hauast.
Suurim päev ajaloos
Hiljuti küsisin ma internetilt: „Milline päev muutis kõige enam ajaloo kurssi?”
Vastused varieerusid üllatavatest ja kummalistest kuni kaemuslike ja mõtlemapanevateni. Nende seas oli päev, mil eelajalooline asteroid Yucatáni poolsaarele langes; või kui Johannes Gutenberg 1440. aastal oma trükipressi valmis sai; ja muidugi see päev 1903. aastal, kui vennad Wrightid näitasid maailmale, et inimene tõepoolest lennata suudab.
Mida ütleksite teie, kui teile sama küsimus esitatakse?
Minu meeles on vastus selge.
Et leida ajaloo kõige tähtsam päev, peame naasma ajaloos selle õhtu juurde Ketsemani aias peaaegu 2000 aastat tagasi, kui Jeesus Kristus põlvitas tundeküllases palves ja pakkus ennast lunaks meie pattude eest. Just selle suure ja lõputu ohverduse ajal, mil Jeesus Kristus, Jumal ise, võrreldamatu keha ja vaimu kannatuses valas verd igast poorist. Täiuslikust armastusest andis Ta kõik, et meie võiksime saada kõik. See üleloomulik ohverdus, mida on raske mõista, mida võib vaid tunda kogu meie südame ja meelega, tuletab meile meelde universaalset tänuvõlga, mida me Kristusele Tema jumaliku anni eest võlgneme.
Hiljem sel õhtul toodi Jeesus usuliste ja poliitiliste võimukandjate ette, kes teda pilkasid, peksid ja ta häbiväärsesse surma mõistsid. Ta rippus piineldes ristil, kuni lõpuks „see [oli] lõpetatud”. Tema elutu keha pandi laenatud hauda. Ja siis, kolmanda päeva hommikul, tuli Jeesus Kristus, Kõigevägevama Jumala Poeg, hauast välja hiilgava, ülestõusnud olendina täis hiilgust, valgust ja ülevust.
Jah, ajaloo kestel on olnud palju sündmusi, mis on sügavalt riikide ja rahvaste saatust mõjutanud. Kuid ka neid kõiki kokku liites ei saa neid võrrelda selle tähtsusega, mis leidis aset sel ülestõusmispühade hommikul.
Mis see on, mis teeb Jeesuse Kristuse lõputust ohverdusest ja ülestõusmisest kõige tähtsama sündmuse ajaloos – mõjukama kui maailmasõjad, katastroofid ja elumuutvad teaduseavastused?
Tänu Jeesusele Kristusele me elame taas
Vastus lasub kahes suures, ületamatus katsumuses, millega meist igaüks silmitsi seisab.
Esiteks, me kõik sureme. Pole tähtis kui noor, kaunis, terve või ettevaatlik te olete, ühel päeval muutub teie keha elutuks. Sõbrad ja pereliikmed leinavad teid. Kuid nad ei saa teid tagasi tuua.
Kuid tänu Jeesusele Kristusele on teie surm ajutine. Teie vaim saab ühel päeval taas ühendatud teie kehaga. See ülestõusnud keha ei sure enam ja te elate igavikes, vaba valust ja füüsilistest kannatustest.
See juhtub tänu Jeesusele Kristusele, kes andis oma elu ja võttis selle taas.
Ta tegi seda kõigi eest, kes Temasse usuvad.
Ta tegi seda kõigi eest, kes Temasse ei usu.
Ta tegi seda ka nende eest, kes pilkavad, rüvetavad ja neavad Tema nime.
Tänu Jeesusele Kristusele võime elada koos Jumalaga
Teiseks, me oleme kõik patustanud. Meie patud takistavad meil igavesti koos Jumalaga elamist, kuna „miski, mis pole puhas, ei saa pääseda tema kuningriiki”.
Selle tulemusena oli iga mees, naine ja laps Tema lähedusest eemaldatud – seda kuni ajani, mil Jeesus Kristus, veatu Tall, pakkus oma elu lunaks meie pattude eest. Kuna Jeesus ei olnud õiglusele midagi võlgu, võis Ta maksta meie võla ja tasuda õigluse nõuded iga hinge eest. Ja see kaasab teid ja mind.
Jeesus Kristus tasus meie pattude eest.
Kõigi pattude eest.
Sel ajaloo kõige tähtsamal päeval avas Jeesus Kristus surma väravad ja heitis kõrvale barjäärid, mis takistavad meil astumast igavese elu pühadesse ja pühitsetud saalidesse. Tänu meie Issandale ja Päästjale antakse teile ja mulle kõige hinnalisem ja võrratu and – vaatamata meie minevikule võime meelt parandada ja järgida teerada, mis viib selestilisse valgusesse ja hiilgusesse ümbritsetuna Taevase Isa ustavate lastega.
Miks me rõõmustame
See on see, mida me ülestõusmispühal tähistame – me tähistame elu!
Tänu Jeesusele Kristusele tõuseme surma heitumusest ja embame meile kalleid inimesi, poetades ülevoolava rõõmu ja tänu pisaraid. Tänu Jeesusele Kristusele elame igaveste olenditena lõpututes maailmades.
Tänu Jeesusele Kristusele ei saa meie patud mitte ainult minema pühitud, vaid need unustatakse.
Me võime saada puhtaks ja ülendatuks.
Pühaks.
Tänu meie armastatud Päästjale võime igavesti juua veeallikast, mis voolab igavesse ellu. Me võime igavesti elada meie igavese Kuninga eluasemetes ettekujutamatus hiilguses ja täiuslikus õnnes.
Kas meie näeme inimest?
Sellele kõigele vaatamata on maailmas veel palju inimesi, kes ei ole teadlikud kallist annist, mille Jeesuse Kristus meile andnud on, või ei usu sellesse. Nad on ehk kuulnud Jeesusest Kristusest ja teavad teda kui ajaloolist isikut, kuid nad ei näe, kes Ta tegelikult on.
Kui ma sellele mõtlen, siis meenub mulle Päästja seismas vaid mõni tund enne oma surma Pontius Pilaatuse ees, kes oli Rooma valitseja Juudamaal.
Pilaatus nägi Jeesust ainuüksi maailma vaatenurgast. Pilaatusel oli töö teha ja see kaasas kahte suurt ülesannet: Roomale maksude kogumine ja rahu säilitamine. Nüüd oli juutide suurkohus toonud tema ette mehe, kelle nad väitsid olevat takistuseks mõlemale ülesandele.
Pärast vangi ülekuulamist teatas Pilaatus: „Mina ei leia temast ühtki süüd!” Kuid ta tundis, et peab rahustama Jeesuse süüdistajaid ja seega rakendas kohalikku tava, mis lubas paasapühadel ühe vangi vabastada. Kas ei tahaks, et ta vabastaks Jeesuse selle kurikuulsa röövli ja mõrvari Barabase asemel?
Kuid mässuline rahvahulk nõudis, et Pilaatus vabastaks Barabase ja lööks Jeesuse risti.
„Miks?” küsis Pilaatus. „Mis kurja ta siis on teinud?”
Aga nad kisendasid veel enam: „Löö ta risti!”
Veel viimases püüdes rahvahulka rahustada käskis Pilaatus oma meestel Jeesust rooskadega peksta. Seda nad ka tegid Teda veristades ja muljudes. Nad pilkasid Teda, panid Talle pähe okaskrooni ja selga purpurkuue.
Ehk mõtles Pilaatus, et see rahuldab rahvahulga verejanu. Ehk halastavad nad Kristusele. „Vaata, ma toon ta teile välja, et te aru saaksite, et ma ei leia temast ühtki süüd! ‥ Ennäe inimest!”
Jumala Poeg seisis lihas Jeruusalemma rahva ees.
Nad vaatasid Jeesust, kuid nad ei näinud Teda.
Piltlikult öeldes kutsutakse ka meid „inimest nägema”. Maailmas on Temast erinevaid arvamusi. Muistsed ja tänapäeva prohvetid tunnistavad, et Ta on Jumala Poeg. Seda tunnistan ka mina. On märkimisväärne ja tähtis, et igaüks meist seda ise teada saaks. Seega, kui te mõtisklete Jeesuse Kristuse elu ja teenimistöö üle, siis mida te näete?
Need, kes leiavad viisi tõeliselt inimest näha, leiavad ukse elu suurima õnneni ja palsami elu kõige suurematele heitumustele.
Seega, kui teid ümbritseb kurbus ja lein, siis ennäe inimest.
Kui te tunnete end kadunu või unustatuna, siis ennäe inimest!
Kui te olete meeleheitel, hüljatud, kahtlustes, murtud või haavatud, siis ennäe inimest!
Ta trööstib teid.
Ta tervendab teid ja annab teie teekonnale eesmärgi. Ta valab välja oma Vaimu ja täidab Teie südame suure rõõmuga.
Tema annab „väsinule rammu ja jõuetule palju jõudu!”
Kui me tõeliselt näeme inimest, siis õpime temast ja püüame joondada oma elu Temaga. Me parandame meelt ja püüame paranda oma loomust ning iga päevaga Temale natuke läheneda. Me usaldame Teda. Me näitame oma armastust Tema vastu, pidades kinni Tema käskudest ja elades oma pühasid lepinguid täites.
Teisisõnu, me saame Tema jüngriteks.
See puhastav valgus täidab meie hinge. Tema arm tõstab meid. Meie koormad kergenevad, meie rahu süveneb. Kui me tõepoolest näeme inimest, siis lubatakse meile õnnistatud tulevikku, mis innustab ja toetab meid selle eluteekonna käändudel ja küngastel. Tagasi vaadates mõistame, et selles on jumalik muster, et punktid lähevad tõepoolest omavahel kokku.
Kui võtate vastu Tema ohverduse, saate Tema jüngriteks ja jõuate lõpuks oma maise teekonna lõpuni, siis mis saab kurbusest, mida olete selles elus kogenud?
Need on möödunud.
Mis saab pettumustest, reetmistest, tagakiusamistest, millega olete silmitsi seisnud?
Möödunud.
Mis saab kannatustest, südamevalust, süütundest, häbist ja ahastusest, mida olete kogenud?
Möödunud.
Unustatud.
On siis mõni ime, et „me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame prohvetlikult Kristusest ‥, et meie lapsed võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele”?
On siis mõni ime, et me püüame kogu südamest näha inimest?
Mu kallid vennad ja õed! Ma tunnistan, et kõige tähtsam päev inimkonna ajaloos oli päev, mil Jeesus Kristus, Jumala elav Poeg, võitis surma ja patu kõikide Jumala laste eest. Ja kõige tähtsam päev teie ja minu elus on see päev, mil õpime nägema inimest, kui näeme Teda sellisena, nagu Ta tõeliselt on, kui me kogu oma südame ja meelega saame osa Tema lepitavast väest, kui uuenenud entusiasmi ja jõuga pühendume Tema järgimisele. Olgu see see päev, mis kordub üha uuesti ja uuesti läbi kogu meie elu.
Ma jätan teile oma tunnistuse ja õnnistuse, et kui me näeme inimest, siis leiame tähendusrikkust, rõõmu ning rahu selles maises elus ja tulevases igaveses maailmas. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.