Inspireeritud teenimine
Me saame Püha Vaimu kõige paremini, kui oleme keskendunud teiste teenimisele. Sellepärast on meil preesterluse kohustus teenida Päästja nimel.
Mu kallid vennad! Olen tänulik au eest kõneleda teile sellel ajaloolisel üldkonverentsil. Me oleme toetanud president Russell M. Nelsonit Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku 17. presidendina. Kuna mul on olnud õnnistus temaga iga päev koos töötada, olen tundnud Vaimu kinnitust, et president Nelson on kutsutud Jumalast Issanda tõelist Kirikut juhtima.
Ma tunnistan samuti, et Issand on kutsunud vanem Gerrit W. Gongi ja vanem Ulisses Soarest teenima Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena. Ma armastan ja toetan neid. Oma teenimistööga õnnistavad nad inimesi kogu maailmas ja mitmete põlvkondade vältel.
See konverents on ajalooline veel ühel teisel põhjusel. President Nelson on teatanud inspireeritud edasiminekust Issanda organiseeritud plaanis Tema Kiriku heaks. See plaan kaasab uut koguduse ja vaiade preesterluse kvoorumite ülesehitust, et me võiksime paremini täita oma preesterluse kohustusi. Need kohustused on kõik seotud meie preesterluse hoolega meie Isa laste eest.
Issanda plaan, kuidas Tema pühad peavad armastavat hoolitsust pakkuma, on aastate jooksul mitmeti muutunud. Algusaegadel Nauvoos vajas prohvet Joseph Smith organiseeritud viisi, kuidas hoolitseda linna saabuvate enamjaolt vaesunud uskupöördunute tulva eest. Nende seas olid ka neli minu vana-vanavanemat – Eyringid, Bennionid, Romneyd ja Smithid. Prohvet organiseeris nende pühade eest hoolitsemise geograafiliselt. Illinoisi osariigis kutsuti neid linnajagusid kvartaliteks.
Kui pühad üle lagendike liikusid, olid nad jaotatud rühmadesse, et üksteise eest hoolt kanda. Üks minu isapoolne vanavanaisa naasis oma misjonilt piirkonnast, mida tänapäeval Oklahomaks kutsutakse, kui ta kohtus ühe rühmaga teerajal. Ta oli haigusest nii nõrk, et tema ja tema kaaslane lebasid selili väikeses vankris.
Juhid saatsid selles haletsusväärses vankris olijaid abistama kaks noort tütarlast. Üks neist, noor õde, kes pöördus usku Šveitsis, vaatas ühte misjonäri ja tundis talle kaasa. See pühade rühm päästis ta. Ta toibus küllalt, et ülejäänud tee Salt Lake’i orgu jala läbida, tema noor päästja tema kõrval. Nad armusid ja abiellusid. Sellest mehest sai minu vanavanaisa Henry Eyring ja tüdrukust minu vanavanaema Maria Bommeli Eyring.
Aastaid hiljem, kui inimesed rääkisid üle mandri rändamise suurtest raskustest, ütles tüdruk: „Oo ei, see polnud raske. Kõndides rääkisime terve tee milline ime see oli, et me mõlemad olime leidnud Jeesuse Kristuse tõelise evangeeliumi. See oli kõige õnnelikum aeg, mida ma mäletan.”
Sellest ajast peale on Issand kasutanud erinevaid viise, kuidas aidata oma pühadel üksteise eest hoolitseda. Nüüd on Ta meid õnnistanud tugevdatud ja ühendatud kvoorumitega koguduse ja vaia tasandil – kvoorumitega, mis töötavad koostöös kõigi koguduse organisatsioonidega.
Linnakvartalid, rühmad ja tugevad kvoorumid on kõik nõudnud vähemalt kahte asja, et olla edukad Issanda kavatsuses aidata Tema pühadel üksteise eest hoolt kanda samamoodi, kui Tema meie eest hoolitseb. Nad on edukad, kui pühad tunnevad Kristuse armastust üksteise vastu ja panevad teiste vajadused enda huvidest kõrgemale. Pühakirjad ütlevad selle kohta „ligimesearmastus ‥, Kristuse puhas armastus” (Mn 7:47). Ja nad on edukad, kui Püha Vaim juhib hoolekandjat teadma, mida Issand teab olevat parima selle inimese jaoks, keda ta aidata püüab.
Viimaste nädalate jooksul on Kiriku liikmed korduvalt käitunud minu juuresolekul viisil, nagu oleks nad oodanud seda, mida Issand teha plaanis, seda, millest täna on teada antud. Lubage ma toon vaid kaks näidet. Esimene oli üks lihtne sakramendikõne, mille tegi üks 14aastane õpetaja Aaroni preesterluses, kes mõistab, mida preesterluse hoidjad võivad Issanda teenistuses korda saata. Teine oli üks Melkisedeki preesterluse hoidja, kes sai Kristuse armastusest inspiratsiooni üht perekonda teenida.
Lubage mul esmalt jagada teiega selle noore mehe öeldud sõnu koguduse sakramendikoosolekul, kus ma viibisin. Püüdke meenutada, milline teie 14aastaselt olite, ja kuulake, kuidas ta räägib enamat, kui nii noor mees teada võib.
„Eelmisel aastal 14-aastaseks saamisest peale on mulle väga meeldinud olla meie koguduse õpetajate kvoorumi liige. Õpetajal lasuvad kõik diakoni kohustused, lisaks veel mõned uued.
Kuna mõned meie seast on õpetajad, teised kunagi saavad õpetajateks ja preesterlus õnnistab kõiki inimesi Kirikus, siis on tähtis, et me kõik teame rohkem õpetaja kohustustest.
Esiteks ütleb kirjakoht Õpetus ja Lepingud 20:53, et „Õpetaja kohustuseks on alati vaadata kiriku järele ja olla koos liikmetega ning neid tugevdada.”
Järgnevalt ütleb kirjakoht Õpetus ja Lepingud 20:54–55:
„Ja jälgida, et kirikus ei oleks süütegusid ega omavahelist kalki kohtlemist, poleks valetamist, keelepeksu ega tagarääkimist;
ja vaadata, et kirik saaks sageli kokku, ja samuti vaadata, et kõik liikmed täidaksid oma kohustusi.””
Noor mees jätkas:
„Issand ütleb meile sellega, et meie kohuseks on mitte ainult hoolitseda Kiriku eest, vaid samuti hoolitseda Kiriku inimeste eest samal viisil, kui Kristus seda teeks, sest see on Tema Kirik. Kui me püüame käske pidada, olla üksteise vastu lahked, olla ausad, olla head sõbrad ja nautida koosolemist, siis võib Vaim olla alati koos meiega ja me võime teada, mida Taevane Isa soovib, et me teeksime. Kui me seda ei tee, siis ei saa me oma kutset täita.”
Järgmisena ütles ta:
„Kui õpetaja otsustab näidata head eeskuju, olles hea koduõpetaja, tervitades liikmeid kirikus, valmistades ette sakramenti, kodus abiks olles ja olles rahunõudja, siis austab ta sellega oma preesterlust ja täidab oma kutset.
Olla hea õpetaja on enamat kui olla vastutustundlik kirikus või kiriku üritustel käies. Apostel Paulus õpetas: „Ole usklikele eeskujuks sõnas, elus, armastuses, usus, meelepuhtuses” (1Tm 4:12).”
Seejärel ütles see noor mees:
„Vaatamata sellele, kus me oleme või mida teeme, võime olla heaks eeskujuks õigemeelsusest igal ajal ja kõikjal.”
„Meie isaga õpetame Brownide peret. Iga kord kui me nende juurde läheme, meeldib mulle nendega aega veeta ja neid tundma õppida. Üks asi, mis mulle Brownide juures väga meeldib, on see, et alati, kui me nende juurde läheme, on nad valmis kuulama ja nad jagavad alati häid lugusid.
Kui me tunneme koguduse inimesi tänu koduõpetusele hästi, siis on kergem täita järgmist õpetaja kohustust ja selleks on liikmete tervitamine kirikus. Kui me aitame inimestel tunda enda kirikus teretulnuna, siis aitab see kõigil koguduse liikmetel tunda enda armastatuna ja olla valmis sakramenti võtma.
Pärast Kirikusse tulnud liikmete tervitamist aitavad õpetajad igal pühapäeval sakramenti ette valmistada. Mulle meeldib väga selles koguduses sakramenti jagada ja ette valmistada, kuna kõik on väga aupaklikud. Ma tunnen alati sakramenti jagades Vaimu. Minu jaoks on suur õnnistus, et saan seda igal pühapäeval teha.
Teatud teenimist, nagu sakramendi jagamine, inimesed näevad ja nad tänavad meid selle eest, kuid teist laadi teenimist, nagu sakramendi ettevalmistamine, tehakse tavaliselt ilma, et keegi seda tähele paneks. Pole tähtis, kas inimesed meid teenimas näevad; tähtis on see, et Issand teab, et me oleme Teda teeninud.
Õpetajatena peaksime alati püüdma tugevdada Kirikut, meie sõpru ja meie peret oma preesterluse kohustusi täites. See pole alati kerge, kuid Issand ei anna meile ühtegi käsku „ilma, et ta valmistaks [meile] tee, et [me võiksime] täide saata seda, mida ta [meil] käsib” (1Ne 3:7).”
Kui see noor mees oma kõne lõpetas, imestasin ma tema küpsuse ja tarkuse üle. Ta võttis öeldu kokku sõnadega: „Ma tean, et me saame paremaks, kui me otsustame järgida [Jeesust Kristust].”
Üks teine lugu preesterluse teenimisest räägiti kuu aja eest koguduse sakramendikoosolekul. Taas kord viibisin ma seal. Sellel korral ei teadnud see kogenud Melkisedeki preesterluse hoidja kõneledes, et kirjeldas täpselt seda, mida Issand soovib näha tugevdatud preesterluse kvoorumites. Järgnev on kokkuvõte tema loost.
Tema ja tema koduõpetuskaaslane määrati teenima seitset perekonda. Peaaegu ükski neist ei soovinud külastusi. Kui koduõpetajad nende korterit külastasid, siis ei teinud nad ust lahti. Kui nad helistasid, siis ei võtnud nad kõnet vastu. Kui nad jätsid sõnumi, siis ei helistanud nad tagasi. See vanem kaaslane otsustas lõpuks kirja kirjutamise kasuks. Ta võttis isegi kasutusele erkkollased ümbrikud, lootuses, et saab vastuse.
Üks nende seitsme perekonna liikmetest oli vähem-aktiivne üksik õde, kes oli Euroopast emigreerunud. Tal oli kaks väikest last.
Pärast paljusid püüdlusi temaga ühendust saada sai koduõpetaja tekstsõnumi. Naine informeeris teda järsult, et tal on liiga kiire, et koduõpetajatega kohtuda. Tal oli kaks töökohta ja teenis sellele lisaks armees. Tema peamine töökoht oli politseis ja tema karjäärieesmärk oli saada detektiiviks ning seejärel naasta oma kodumaale ja jätkata tööd seal.
Koduõpetajal ei õnnestunudki kunagi naisega tema kodus kohtuda. Aeg-ajalt saatis ta naisele sõnumeid. Iga kuu saatis ta naisele käsitsi kirjutatud kirja koos pühade puhuks saadetud kaartidega igale lapsele.
Ta ei saanud ühtegi vastust. Kuid ta teadis, kes tema koduõpetajad on, kuidas nendega ühendust saada ja et nad jätkavad püüdlusi selles preesterluse teenimises.
Siis ühel päeval sai ta naiselt kiireloomulise sõnumi. Tal oli hädasti abi tarvis. Ta ei teadnud, kes oli tema piiskop, kuid ta teadis, kes on tema koduõpetajad.
Mõne päeva pärast pidi ta osariigist lahkuma, et minna sõjaväeõppustele. Ta ei saanud oma lapsi kaasa võtta. Tema ema, kes pidi tema laste eest hoolitsema, oli just Euroopasse lennanud, et hoolitseda oma abikaasa eest, kellel oli meditsiiniline hädaolukord.
Sel vähem-aktiivsel vallalisel õel oli küllalt raha, et osta pilet Euroopasse oma nooremale lapsele, kuid mitte oma 12aastasele pojale Ericule. Ta küsis oma koduõpetajalt, kas ta võiks leida ühe hea viimse aja pühade pere, kes Ericu järgmiseks 30 päevaks oma koju võtaksid.
Koduõpetaja vastas sõnumile, et annab endast parima. Seejärel võttis ta ühendust preesterluse juhtidega. Piiskop, kes on juhtiv ülempreester, andis talle heakskiidu võtta ühendust koguduse nõukogu liikmetega, nende seas ka Abiühingu juhatajaga.
Abiühingu juhataja leidis kiiresti neli head viimse aja pühade peret, kellel olid Ericu-vanused lapsed, kes olid igaüks nõus võtma Ericu nädalaks enda juurde. Järgmise kuu jooksul toitsid need pered Ericut, leidsid tema jaoks ruumi oma niigi kitsas korteris või väikeses kodus, võtsid ta kaasa oma varem planeeritud suvistele pereüritustele, tõid teda kirikusse, kaasasid teda nende pereõhtutel ja nii edasi.
Ericu-vanuste poistega pered kaasasid teda nende diakonite kvoorumi koosolekutes ja üritustes. Selle 30-päevase perioodi jooksul oli Eric esmakordselt elus igal pühapäeval kirikus.
Kui tema ema õppustelt tagasi jõudis, jätkas Eric kirikus käimist, tavaliselt koos ühega nendest vabatahtlikest viimse aja pühade peredest või teistega, kes olid temaga sõbraks saanud, sealhulgas tema ema külastusõpetajatega. Aja jooksul asetati ta diakoni ametisse ja ta hakkas regulaarselt sakramenti jagama.
Vaadakem nüüd Ericu tulevikku. Me poleks üllatunud, kui temast saab Kirikus juht tema ema kodumaal, kui tema pere sinna naaseb – kõik tänu pühadele, kes töötasid koos ühtsena piiskopi juhatusel, et teenida oma südame lahkusest ja Püha Vaimu väega.
Me teame, et ligimesearmastus on esmatähtis, et saada päästetud Jumala kuningriiki. Moroni kirjutas: „Ja kui teil ei ole ligimesearmastust, ei saa te mingil juhul pääseda Jumala kuningriiki” (Mn 10:21; vt ka Et 12:34).
Me teame samuti, et ligimesearmastus on and, mida antakse pärast kõike, mida me saame teha. Me peame „[paluma] Isa kogu südame jõuga, et [me võiksime] täituda selle armastusega, mida ta on andnud kõigile, kes on tema Poja Jeesuse Kristuse tõelised järgijad” (Mn 7:48).
Mulle tundub, et me saame Püha Vaimu kõige paremini, kui oleme keskendunud teiste teenimisele. Sellepärast on meil preesterluse kohustus teenida Päästja nimel. Kui me oleme tegevuses teiste teenimisega, siis mõtleme vähem iseendale ja Püha Vaim võib vabamalt meie juurde tulla ja aidata meid meie elukestvas otsingus saada ligimesearmastuse andi.
Ma jagan teile oma tunnistust, et Issand on juba teinud algust suure sammuga oma plaanis, et me võiksime saada veelgi inspireeritumaks ja lahkemaks meie preesterluse teenimises. Olen tänulik Tema armastuse eest, mida Ta meile lahkelt annab. Ma tunnistan seda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.