Vastused palvele
Isa on meist teadlik, tunneb meie vajadusi ja aitab meid täiuslikult.
Üks Jeesuse Kristuse evangeeliumi tähtis ja trööstiv õpetus on, et meie Taevane Isa armastab kõiki oma lapsi täiusliku armastusega. Tänu sellele täiuslikule armastusele ei õnnista Ta meid mitte ainult meie soovide ja vajaduste järgi, vaid ka vastavalt oma lõputule tarkusele. Nagu prohvet Nefi seda lihtsasti ütles: „Ma tean, et [Jumal] armastab oma lapsi”.1
Üks selle täiusliku armastuse aspekte on Taevase Isa kohalolek meie elu üksikasjades, isegi kui me ei pruugi sellest teadlikud olla või seda mõista. Me otsime Isa jumalikku juhatust ning abi südamest tulnud ja siira palve kaudu. Kui austame oma lepinguid ja püüame olla rohkem Päästja-sarnased, siis on meil õigus pidevale2 jumalikule juhatusele Püha Vaimu mõju ja inspiratsiooni kaudu.
Pühakirjad õpetavad meile, et „teie Isa teab, mida te vajate, enne kui te teda palute”3 ja Tema „teab kõiki asju, sest kõik asjad on [Tema] silme ees”.4
Prohvet Mormon on näide sellest. Ta ei elanud nii kaua, et näha oma töö tulemust. Kuid ta mõistis, et Issand juhatas teda hoolikalt. Kui ta tundis inspiratsiooni kaasata oma ülestähendusse Nefi väikesed plaadid, kirjutas Mormon: „Ja ma teen seda targal eesmärgil, sest nii sosistatakse mulle vastavalt Issanda Vaimu mõjutusele, mis on minus. Ja nüüd, mina ei tea kõiki asju, aga Issand teab kõiki asju, mis on tulemas; mispärast, ta mõjutab mind, et ma teeksin tema tahtmist mööda.”5 Kuigi Mormon ei teadnud, et tulevikus kaotatakse 116 käsikirjalehte, teadis seda Issand ja valmistas tee selle takistuse ületamiseks kaua enne, kui see juhtus.
Isa on meist teadlik, tunneb meie vajadusi ja aitab meid täiuslikult. Mõnikord antakse seda abi samal hetkel või vähemasti peatselt pärast seda, kui me jumalikku abi palume. Mõnikord aga ei vastata meie kõige siiramatele ja väärilisematele soovidele sel viisil, nagu loodame, kuid leiame, et Jumalal on varuks suuremad õnnistused. Ja mõnikord ei vastata meie õigemeelsetele soovidele selles elus. Ma illustreerin kolme erineva looga viise, kuidas Taevane Isa võib vastata meie siirastele palvetele.
Meie kõige noorem poeg kutsuti misjonäriks Pariisi misjonile Prantsusmaal. Teenimiseks valmistumise käigus läksime ostma vajalikke särke, ülikondi, lipse ja sokke ning mantlit. Kahjuks ei olnud seda mantlit, millist ta soovis, tema suuruses. Kuid poemüüja ütles, et mantel saabub mõne nädala pärast ja saadetakse Provo misjonäride koolituskeskusesse enne meie poja Prantsusmaale minekut. Me maksime mantli eest ega mõelnud sellele enam.
Meie poeg läks juunikuus misjonäride koolituskeskusesse ja mantel saadeti talle vaid mõni päev enne tema Prantsusmaale sõitu augustis. Ta ei proovinud mantlit selga, vaid pakkis selle koos teiste riiete ja asjadega reisikohvrisse.
Kui Pariisis, kus meie poeg teenis, talv saabus, kirjutas ta meile, et oli mantli välja võtnud, selga proovinud, kuid leidnud, et see on liiga väike. Seepärast pidime tema pangakontole lisaraha panema, et ta võiks Pariisis uue mantli osta, mida ta ka tegi. Natuke ärritatult kirjutasin talle ja palusin tal kõnealuse mantli ära anda, kuna meile sellest kasu polnud.
Hiljem saime temalt järgmise e-kirja: „Siin on väga, väga külm. ‥ Tuul tundub meist läbi puhuvat, kuigi minu uus mantel on on hea ja päris paks. Ma andsin oma vana mantli ühele [teisele misjonärile meie korteris], kes ütles, et oli palvetanud, et leida viis, kuidas parem mantel saada. Ta pöördus usku alles mõne aasta eest ja ainult tema ema ‥ ja misjonär, kes teda ristis, toetavad teda misjonil, seega oli see mantel kui vastus palvele ja ma olin selle üle väga rõõmus.”6
Taevane Isa teadis, et see misjonär, kes teenis 10 000 kilomeetrit kodust eemal Prantsusmaal, vajab hädasti Pariisi külmas talves mantlit, kuid et sellel misjonäril ei ole raha, et endale mantlit osta. Taevane Isa teadis samuti, et meie pojale saadetakse Utah’ osariigist Provo kauplusest mantel, mis on talle liiga väike. Ta teadis, et need kaks misjonäri teenivad koos Pariisis ja et see mantel on vastus ühe kohest abi vajava misjonäri alandlikule ja siirale palvele.
Päästja õpetas:
„Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ent ükski neist ei lange maha ilma teie Isata.
Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.
Ärge siis kartke; teie olete kallihinnalisemad kui palju varblasi!”7
Teises olukorras, kui meie väärt soove ei anta meile sellisel viisil, kui lootsime, võib see meile lõpuks kasuks olla. Näiteks vihkasid Jaakobi pojad oma venda Joosepit sedavõrd, et plaanitsesid tema mõrva. Kuid selle asemel müüsid ta Egiptusesse orjaks.8 Kui kunagi keegi tundis, et tema palvetele ei vastata nii, nagu ta lootis, siis oli see Joosep. Tegelikkuses oli tema näiline ebaõnn talle suureks õnnistuseks ja päästis tema pere näljasurmast. Hiljem, olles saanud Egiptuses usaldatud juhiks, ütles ta suure tarkusega oma vendadele:
„Aga nüüd ärge kurvastage ja ärgu süttigu teil isekeskis viha, et müüsite mind siia, sest elu säilitamiseks läkitas Jumal mind teie eele.
Sest kaks aastat on olnud nüüd nälg maal ja on veel viis aastat, mil ei ole kündi ega lõikust.
Seepärast Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teile järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele.
Nüüd aga ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal.”9
Ülikooli ajal palgati meie vanem poeg osalise kooormusega väga heale tööle, millest oleks pärast kooli lõpetamist võinud potentsiaalselt saada täiskohaga töö. Ta töötas sellel kohal neli aastat väga tublisti, sai väga osavaks ning nii kaastöölised kui ka ülemused pidasid temast lugu. Ülikooli lõpuaastal, just nagu taeva poolt organiseeritud (vähemalt meie poja arusaamise järgi), avanes täiskohaga töökoht, millele tema oli peamine kandidaat, ja kõik viitas sellele, et ta selle töökoha ka saab.
Kuid ta ei saanud seda töökohta. Keegi meist ei suutnud seda mõista. Ta oli hästi valmistunud, tema vestlus läks hästi, ta oli kõige oskuslikum kandidaat ja oli palvetanud suure lootuse ja ootusega. Ta oli masendunud ja löödud ning kogu lugu pani meid kõiki kukalt kratsima. Mispärast oli Jumal ta hüljanud selle õiglase soovi saamisel?
Alles mitme aasta pärast sai vastus meile väga selgeks. Kui ta oleks pärast kooli lõpetamist saanud selle unelmate töö, siis oleks ta jäänud ilma kriitilisest elumuutvast võimalusest, mis on talle nüüd igaveseks kasuks ja õnnistuseks. Jumal teadis lõppu algusest peale (nagu Ta alati teab) ja sel puhul oli paljude õigemeelsete palvete vastus ei, et lõpptulemus võiks olla veelgi parem.
Ja mõnikord ei anta vastust palvele, mida me nii õigemeelselt, meeleheitlikult ja siiralt otsime, selles elus.
Õde Patricia Parkinson sündis normaalse nägemisega, kuid seitsmeaastaselt hakkas pimedaks jääma Üheksa-aastaselt läks Pat Utah’ kurtide ja pimedate kooli Ogdenis Utah’ osariigis, mis asus tema kodust oma 150 km kaugusel ja kus ta pidi kauguse tõttu ka elama. Ta tundis koduigatsust, mis oli üheksa-aastasele eriti raske.
11-aastaseks saades oli ta nägemise täielikult kaotanud. Pat tuli tagasi koju elama 15-aastasena, et hakata käima oma kodukoha keskkoolis. Ta läks edasi õppima ülikooli ja lõpetas selle bakalaureusekraadiga suhtlemisraskuste ja psühholoogia valdkonnas ning pärast kangelaslikku võitlust ülikooli vastuvõtukomisjoni kahtlevate liikmetega astus ta magistriõppesse logopeedi erialale, mille ta ka lõpetas. Nüüd töötab Pat 53 algkooliõpilasega ja juhatab oma koolipiirkonnas nelja logopeedi. Tal on oma kodu ja auto, mida juhivad sõbrad ja pereliikmed, kui Pat transporti vajab.
10-aastasena pidi Pat oma kahaneva nägemisvõime tõttu operatsioonile minema. Tavaliselt rääkisid vanemad talle tema ravi kohta kõike, kuid mingil põhjusel ei olnud nad talle sellest protseduurist rääkinud. Kui nad Patile lõpuks teatasid, et operatsioonile on aeg kinni pandud, siis ema sõnul ei mõjunud see uudis tüdrukule hästi. Pat jooksis oma tuppa ja hiljem naastes ütles oma vanematele mõningase nördimusega: „Las ma ütlen teile, kuidas lood on. Mina tean seda, Jumal teab seda, ja on aeg, et ka teie seda teate. Ma jään elu lõpuni pimedaks!”
Mitme aasta eest reisis Pat Californiasse, et külastada seal elavaid pereliikmeid. Kui ta mängis õues oma kolmeaastase vennapojaga, ütles poiss talle: „Tädi Pat, miks sa ei palu, et Taevane Isa sulle uued silmad annaks? Sest kui sa palud Taevast Isa, siis annab Ta sulle kõik, mida soovid. Sa pead vaid Temalt paluma.”
Pat tunnistas, et see küsimus üllatas teda, kuid vastas: „Mõnikord ei vasta Taevane Isa meie palvele sellisel viisil. Mõnikord soovib Ta, et me midagi õpiksime, ja seega ei anna Ta sulle kõike, mida sa tahad. Mõnikord pead sa ootama. Taevane Isa ja Päästja teavad kõige paremini, mis on meile hea ja mida me vajame. Seepärast ei anna nad meile kõike, mida soovime, siis, kui seda soovime.”
Ma olen tundnud Pati palju aastaid ja ütlesin talle hiljuti, et imetlen seda, et ta on alati nii positiivne ja rõõmus. Ta vastas: „Sa pole minuga üksi kodus olnud. Mul on olnud halbu hetki. Olen kogenud raskeid masenduseaegu ja palju nutnud.” Kuid ta lisas: „Alates ajast, mil hakkasin oma nägemist kaotama, see tundub kummalisena, kuid ma teadsin, et Taevane Isa ja Päästja olid koos mu perekonna ja minuga. Me toimisime antud olukorras nii hästi, kui oskasime, ja minu arvates tegime seda õigesti. Minust on saanud küllalt edukas inimene ja üldiselt olen olnud õnnelik. Ma mäletan, kuidas Jumala käsi oli kõiges. Neile, kes küsivad, kas olen vihane, et olen pime, vastan: „Kelle peale ma vihane peaks olema? Taevane Isa on selles koos minuga, ma ei ole üksi. Ta on alati koos minuga.””
Selles olukorras ei täideta Pati soovi – saada tagasi oma nägemine – selles elus. Kuid tema juhtlause, mille ta oma isalt õppis, on: „Ka see raskus läheb mööda.”10
President Henry B. Eyring on öelnud: „Isa on just praegusel hetkel teadlik teist, teie tunnetest ning kõigi teie ümber olijate vaimsetest ja ilmlikest vajadustest.”11 Seda suurt ja trööstivat tõde võib leida kõigis kolmes kogemuses, mida jagasin.
Vennad ja õed! Mõnikord saavad meie palved kiire vastuse just sellisel viisil, mida lootsime. Mõnikord meie palvetele ei vastata viisil, mida lootsime, kuid aja jooksul õpime, et Jumalal on meie jaoks varuks suuremad õnnistused, kui oskasime alguses arvata. Ja mõnikord meie õigemeelsetele palvetele Jumala poole ei vastata selles elus.12 Nagu vanem Neal A. Maxwell on öelnud: „Usk tähendab ka usaldust Jumala ajastuse vastu.”13
Meil on kinnitus, et Tema omal viisil ja Tema omal ajal õnnistab Taevane Isa meid ja lahendab kõik meie mured, ebaõiglused ja pettumused.
Kuningas Benjamini tsiteerides: „Ja pealegi ma soovin, et te mõtleksite nende õnnistatud ja rõõmsa olukorra peale, kes peavad kinni Jumala käskudest. Sest vaata, nad on õnnistatud kõiges, nii ajalikes kui ka vaimsetes asjades, ja kui nad peavad ustavalt vastu kuni lõpuni, võetakse nad vastu taevasse, et nad seeläbi elaksid koos Jumalaga lõputus õnnes. Oo, pidage meeles, pidage meeles, et need asjad on õiged; sest seda on rääkinud Issand Jumal!”14
Ma tean, et Jumal kuuleb meie palveid.15 Ma tean, et kõiketeadva, armastava Isana vastab Ta meie palvetele täiuslikult, vastavalt Tema lõputule tarkusele ja viisil, mis on meile kasuks ja õnnistuseks. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.