Suur õnnistus
Enamik õnnistusi, mida Jumal soovib meile anda, nõuavad meiepoolset tegutsemist – tegusid, mis põhinevad usul Jeesusesse Kristusesse.
Mu kallid vennad ja õed! Meie Taevane Isa ja Jeesus Kristus soovivad meid kõiki õnnistada. Küsimus, kuidas nende õnnistusteni pääseda ja neid endale saada, on olnud sajandeid teoloogiliseks arutlus- ja vaidlusteemaks. Mõne väitel tuleb õnnistused täielikult välja teenida, me saame neid ainult oma tegude kaudu. Teised väidavad vastu, et Jumal on juba välja valinud, keda ja kuidas Ta õnnistab, ning need otsused on muutumatud. Mõlemad seisukohad on täielikult valed. Taeva õnnistusi ei teenita välja, ei meeletult „heategude talonge” kogudes ega ka abituna õnneloterii võitu oodates. Ei, tõde on palju nüansirikkam, kuid armastava Taevase Isa ja Tema potentsiaalsete pärijate ehk meie vahelistele suhetele sobilikum. Taastatud tõde teeb ilmsiks, et õnnistusi ei saa kunagi välja teenida, kuid nii meie esmased kui ka pidevad usu ajel tehtud teod on olulised.
Mõtiskledes Jumalalt õnnistuste saamise üle, kõrvutagem taevaseid õnnistusi suure puuhunnikuga. Kujutage ette, et keskel on kuhjake tulehakatist, mis on kaetud laastukihiga. Järgnevad oksad, seejärel halud ja lõpuks suured palgid. Selles puuhunnikus on tohutul määral küttematerjali, mille abil süüdatud valgust ja soojust jaguks päevadeks. Kujutage ette, et puuhunniku kõrval on tuletikk, selline fosforist otsaga.
Et energia puuhunnikust vabaneks, tuleb tõmmata tikku ja süüdata tulehakatis. Tulehakatis süttib kiiresti ja süütab suuremad puutükid. Kui põlemisreaktsioon on alanud, kestab see, kuni kogu puit on ära põlenud või hapniku juurdepääs tulele lakkab.
Tiku tõmbamine ja tulehakatise süütamine on väiksed teod, mis võimaldavad puidu potentsiaalsel energial vabaneda. Ükskõik kui suur puuhunnik ka poleks, ei juhtu enne tiku tõmbamist midagi. Kui tikku küll tõmmatakse, kuid tulehakatist ei süüdata, on ainuüksi tikust vabanev valgus- ja soojushulk minimaalne ja puidu põlemisenergia ei vabane. Kui hapniku juurdepääs mingil hetkel puudub, siis põlemisreaktsioon lõpeb.
Samamoodi nõuab enamik õnnistusi, mida Jumal soovib meile anda, meiepoolset tegutsemist – tegusid, mis põhinevad meie usul Jeesusesse Kristusesse. Usk Päästjasse on tegutsemise ja väe põhialus. Esmalt tegutseme usuga ja sellele järgneb vastavalt Jumala tahtele ja ajastusele vägi. Selline järjekord on oluline. Kuid võrreldes lõpuks saadavate õnnistustega on vajalik tegutsemine alati imepisike.
Mõelge, mis juhtus, kui teel tõotatud maale ilmusid muistsete iisraellaste sekka mürgised lendmaod. Mürkmao hammustus oli surmav. Kuid hammustada saanu võis saada terveks, kui vaatas Moosese valmistatud ja ridva otsa pandud vaskmadu. Kui palju energiat nõuab millegi vaatamine? Kõigile, kes vaatasid, avanes ligipääs taeva vägedele ja nad said terveks. Ülejäänud iisraellased, keda hammustati, vaskmadu ei vaadanud ja surid. Võib-olla polnud neil usku, et vaadata. Võib-olla nad ei uskunud, et lubatud tervenemine võiks vallanduda niivõrd lihtsa teoga. Aga võib-olla tegid nad meelega südame kõvaks ja hülgasid Jumala prohveti nõuande.
Jumalalt voogavate õnnistuste aktiveerimine on igavene põhimõte. Nende muistsete iisraellaste sarnaselt peame ka meie tegutsema oma usu ajel Jeesusesse Kristusesse, et meid õnnistataks. Jumal on ilmutanud, et „on olemas seadus, mis on tagasivõetamatult otsustatud taevas enne selle maailma rajamist, millel põhinevad kõik õnnistused. Ja kui me saame Jumalalt mõne õnnistuse, tuleb see kuulekuse tõttu sellele seadusele, millel see õnnistus põhineb”. Kuid see ei tähenda, et te teenite õnnistused välja – see on valearusaam – kuid te peate oleme nende väärilised. Meie pääste tuleb üksnes Jeesuse Kristuse teenete ja armu kaudu. Tema mõõtmatu lepitusohver tähendab, et puuhunnik on otsatu ja meie väetid teod lähenevad sellega võrreldes nullile. Kuid need pole null ja need pole tähtsusetud; pimeduses läidetud tiku valgus paistab kilomeetrite taha. Tegelikult paistab see ka taevasse, sest pisikesed usuteod läidavad Jumala lubadused.
Selleks et saada Jumalalt soovitud õnnistust, tegutsege usuga, süüdates selle metafoorilise tiku, millest sõltub vastav taevane õnnistus. Näiteks on üks palve eesmärke saada õnnistusi, mida Jumal tahab anda, kuid mille tingimuseks on palumine. Alma hüüdis, et talle halastataks, ja tema valu lakkas. Mälestus pattudest ei vaevanud teda enam. Tema rõõm oli suurem kui ta valu ja kõike seda seetõttu, et tal oli hüüdes usku Jeesusesse Kristusesse. Meie jaoks vajalik aktivatsioonienergia on piisav usk Kristusesse, et Jumalalt palves siiralt paluda ning nõustuda vastuse puhul Tema tahte ja ajastusega.
Sageli ei piisa õnnistusteks vajaliku energia aktiveerimiseks pelgast vaatamisest või palumisest. Selleks läheb vaja kestvaid, korduvaid usku täis tegusid. 19. sajandi keskel saatis Brigham Young ühe pühaderühma uurima ja asustama põuast Arizona piirkonda Põhja-Ameerikas. Arizonasse jõudes sai rühmal vesi otsa ja nad kartsid, et hukkuvad. Nad palusid abi Jumalalt. Peagi hakkas sadama vihma ja lund, mis võimaldas neil täita tünnid veega ja hoolitseda oma kariloomade eest. Värskendust saanud, naasid nad tänulikena Salt Lake Citysse ja rõõmustasid Jumala headuse üle. Tagasi jõudes teavitasid nad Brigham Youngi oma uurimisreisi üksikasjadest ja tegid teatavaks järelduse, et Arisona pole elamiskõlblik.
Kuulanud nende aruannet, küsis Brigham Young ühelt ruumis olnud mehelt, mida tema sellest uurimisreisist ja imeteost arvas. See mees, Daniel W. Jones, vastas napisõnaliselt: „Oleksin tünnid täitnud, edasi läinud ja uuesti palvetanud.” Vend Brigham toetas oma käe vend Jonesile ja ütles: „Sellest mehest saab järgmise Arizona-teekonna juht.”
Igaüks meist võib meenutada aegu, mil oleme edasi rühkinud ja uuesti palvetanud ning sellele on järgnenud õnnistused. Neid põhimõtteid kirjeldab Michael ja Marian Holmesi kogemus. Teenisime Michaeliga koos piirkonna seitsmekümnetena. Olin alati põnevil, kui tal paluti meie koosolekutel palvetada, kuna kaugele oli näha tema sügavat vaimsust. Ta teadis, kuidas Jumalaga rääkida. Mulle meeldis kuulda tema palveid. Kuid abielu algusaastatel Michael ja Marian ei palvetanud ega käinud kirikus. Nad olid hõivatud kolme väikese lapse ja eduka ehitusfirmaga. Michael ei pidanud end usklikuks. Ühel õhtul tuli nende koju piiskop ja innustas neid palvetama.
Kui piiskop oli lahkunud, otsustasid Michael ja Marian, et proovivad palvetada. Enne voodisse minekut põlvitasid nad voodi äärde ja Michael tegi kohmakalt algust. Lausunud mõned kohmetud palvesõnad, peatus Michael äkitsi ja ütles: „Marian, ma ei suuda.” Kui ta püsti tõusis ja hakkas ära minema, haaras Marian tal käest, tõmbas ta uuesti põlvili ja ütles: „Suudad küll, Mike. Proovi uuesti!” Sellise kannustuse saatel tegi Michael lühikese palve.
Holmesid hakkasid regulaarselt palvetama. Nad tulid naabri kutsel kirikusse. Kui nad saali astusid ja alguslaulu kuulsid, sosistas Vaim neile: „See on tõsi.” Hiljem, ilma et keegi oleks näinud ja palunud, aitas Michael veidi prügi kogudusehoone juurest minema vedada. Seda tehes tekkis tal selge mulje: „See on minu koda.”
Michael ja Marian võtsid vastu Kiriku kutsed ning teenisid oma koguduses ja vaias. Nad pitseeriti teineteise ja oma kolme lapsega. Neile sündis veel lapsi, ühtekokku kaksteist. Holmesid teenisid misjonijuhataja ja ta kaaslasena kaks korda.
See esimene konarlik palve oli väike, kuid usku täis tegu, mis vallandas taeva õnnistused. Holmesid õhutasid usuleeke, käies kirikus ja teenides. Nende aastatepikkune pühendunud jüngripõli on süüdanud vägeva leegi, mis inspireerib veel tänapäevalgi.
Kuid selleks et puidust vabaneks kogu energia, tuleb tuld pidevalt hapnikuga toita. Michael ja Marian Holmesi näitest järeldub, et leegi püsimiseks nõuab usk Kristusesse kestvat tegutsemist. Väikesed teod annavad meile jaksu lepingurajal kõndida ja viivad suurimate õnnistusteni, mida Jumal saab anda. Hapnikuvool jätkub aga vaid siis, kui me piltlikult jalgu seisma ei jäta. Mõnikord peame tegema endale vibu ja noole veel enne, kui tuleb ilmutus, kust peaksime toitu otsima. Mõnikord peame tegema endale tööriistad veel enne, kui tulevad ilmutused, kuidas ehitada laeva. Mõnikord peame küpsetama Issanda prohveti juhatusel oma vähesest õli- ja jahutagavarast pisukese koogi, et saada põhjatu kruusitäie õli ja vakatäie jahu. Ja mõnikord peame „ol[ema] vagusi ja tead[ma], et [Jumal on] Jumal” ning usaldama Tema ajastust.
Kui te saate Jumalalt mõne õnnistuse, võite sellest järeldada, et olete täitnud igavest seadust, mis reguleerib selle õnnistuse saamist. Kuid pidage meeles, et see „tagasivõetamatult otsustatud” seadus on aega trotsiv, mis tähendab, et õnnistused tulevad Jumala ajakava järgi. Koguni muistsed prohvetid surid oma taevase kodu otsingul „usus ‥ ega saanud tõotusi kätte, vaid nägid neid kaugelt ja teretasid neid”. Kui soovitud Jumala õnnistust pole – veel – saadud, ei pea te mõtetest hulluma, otsides, mida veel tegema peaksite. Võtke selle asemel kuulda Joseph Smithi nõuannet „teh[a] rõõmsal meelel kõik, mis on [t]eie võimuses, ja seejärel püsi[da] paigal suurima kindlusega, et näha Jumala ‥ käsivarre ilmutamist”. Ka Jumala vapraimatele lastele on mõned õnnistused hiljemaks tallele pandud.
Kuus kuud tagasi esitleti kodukeskset Kiriku toetatud plaani, kuidas õppida põhiõpetust, tõhustada usku ning tugevdada üksikliikmeid ja perekondi. President Russell M. Nelson lubas, et need muudatused aitavad meil vaimselt ellu jääda, tunda evangeeliumist suuremat rõõmu ning uskuda põhjalikumalt Taevasesse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse. Kuid nende õnnistuste nõutamine sõltub meist endast. Igaüks meist kannab ise vastutust isiklikuks ja peres kasutamiseks mõeldud trükise „Tule, järgne mulle” ning pühakirjade ja teiste „Tule, järgne mulle” materjalide avamise ja uurimise eest. Selleks et süüdata metafoorset leeki, on meil vaja arutada neid materjale oma pere ja sõpradega ning korrastada hingamispäeva. Või jätta need materjalid kodus hunnikusse seisma, ilma et nende potentsiaalne energia välja pääseks.
Kutsun teid aktiveerima ustavalt taevast väge, et saada Jumalalt konkreetseid õnnistusi. Rakendage usku, et tõmmata tikku ja süüdata tuli. Tagage Issandat oodates vajalik hapniku juurdepääs. Palvetan seoses nende üleskutsetega, et Püha Vaim teid juhataks ja suunaks, et võiksite saada Õpetussõnades kirjeldatud ustava inimese sarnaselt „suure õnnistuse”. Tunnistan, et teie Taevane Isa ja Ta Armas Poeg, Jeesus Kristus, elavad, muretsevad teie heaolu pärast ja tunnevad rõõmu teie õnnistamisest, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.