Ausameelsus: kristlik omadus
Ausameelse elu elamine eeldab, et oleme truud Jumalale, üksteisele ja oma jumalikule identiteedile.
Oma teenimistöö viimastel tundidel läks Päästja Õlimäele Ketsemani aeda ja palus oma jüngritel oodata. Üksinda olles palus Ta oma Isa: „Kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära.” Piineldes panid Tema kannatused Teda, „Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ‥ ning soovima, et [Ta võiks] pääseda kibeda karika joomisest”. Ometi ei andnud meie Päästja alla sel sügaval meeleheite hetkel, vaid Ta jõi ja lõpetas „oma ettevalmistused inimlaste heaks”.
Isa Ainusündinuna oli Jeesusel Kristusel vägi surma, valu ja kannatuste üle, kuid ta ei andnud alla. Ta täitis lepingu, mille oli sõlminud oma Isaga, ja seda tehes näitas Ta eeskuju kristlikust omadusest – ausameelsusest, mis on muutumas üha olulisemaks selles maailmas, kus me elame. Ta jäi truuks Jumalale, meile kõigile ja oma jumalikule identiteedile.
Ausameelsus
Jeesus Kristus on meie eeskuju. Ausameelse elu elamine eeldab, et oleme truud Jumalale, üksteisele ja oma jumalikule identiteedile. Ausameelsuse lähtekoht on esimene suur käsk Jumalat armastada. Kuna te armastate Jumalat, olete Talle alati ustav. Te mõistate, et on õige ja vale ning on olemas absoluutne tõde – Jumala tõde. Ausameelsus tähendab seda, et me ei muuda ei oma käitumisnorme ega käitumist, et kellelegi muljet avaldada või teiste heakskiitu pälvida. „Õigesti tee, kuna vastutus järgneb.” Hiljutiste muudatuste käigus misjonäride käsiraamatusse „Jutlusta minu evangeeliumi” lisati sinna märkimisväärselt ühe kristliku omadusena ausameelsus.
Mõned aastad tagasi määrati vanem Uchtdorf meie vaia ümber korraldama. Vestluse ajal esitas ta mulle küsimuse, mida ma pole unustanud: „Kas sinu elus on olnud midagi, mis valmistaks avalikuks saamisel teile või Kirikule piinlikkust?” Üllatununa käisin mõttes kiiresti üle kogu oma elu, püüdes meenutada hetki, mil ei teinud kõike kõige paremini, ja küsisin endalt, et kui teised teaksid kõike, mida ma teinud olin, siis mida nad minust või Kirikust arvaksid.
Tol hetkel arvasin, et vanem Uchtdorf küsis ainult väärilisuse kohta, kuid olen aru saanud, et see küsimus oli tegelikult ausameelsuse kohta. Kas olin ustav sellele, millest tunnistasin? Kas maailm näeks järjepidevust minu sõnade ja minu tegude vahel? Kas teised näevad minu käitumise kaudu Jumalat?
President Spencer W. Kimball õpetas: „Ausameelsus” on meie „valmidus ja võime elada oma uskumuste ja kohustuste järgi.”
Ustavus Jumalale
Ausameelne elu eeldab, et oleme ennekõike ustavad Jumalale.
Alates varasest lapsepõlvest õppisime lugu Taanielist lõukoerte augus. Taaniel oli alati Jumalale ustav. Tema armukadedad ametikaaslased „otsisid ettekäänet” tema vastu ja mõtlesid välja määruse, mis lubas palvetada ainult nende jumalate poole. Taaniel teadis sellest, kuid läks koju ning põlvitas ja palvetas kolm korda päevas Iisraeli Jumala poole – tema „aknad olid avatud”. Selle tulemusel visati Taaniel lõukoerte auku. Kuningas leidis hommikul, et Taanieli Jumal oli ta päästnud, ja andis välja uue määruse, et kõigil tuleks „väriseda ja karta Taanieli Jumala ees! Sest tema on elav Jumal”.
Kuningas õppis Jumalat tundma Taanieli ausameelsuse kaudu. Teised näevad Jumalat meie sõnade ja tegude kaudu. Nagu Taanieli puhul, eristab Jumalale truu olemine meid üha enam maailmast.
Päästja meenutab meile: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” President Russell M. Nelson õpetas meile, et „[maailma ära võitmine] tähendab saada võitu kiusatusest hoolida rohkem selle maailma asjadest kui Jumala asjadest. See tähendab, et usaldame Kristuse õpetust rohkem kui inimeste mõtteid”. Samuti peame vastu seisma kiusatusele kõndida „omaenda teed mööda ja omaenda jumala kujutise järel, kelle kujutis on maailma sarnane”.
Selle maailma tõmme on Jumala päästmisplaani oluline osa. See, kuidas me sellele reageerime, avaldab meie olemuse – see on meie ausameelsuse mõõdupuu. Ilmalik tõmme võib olla nii otsene kui abielutruuduse hävitamine või nii vaevumärgatav kui Kiriku õpetuse või kultuuri suhtes kriitiliste anonüümsete kommentaaride postitamine. Ausameelsus meie valikutes väljendab välispidiselt sisemist pühendumust Päästja Jeesuse Kristuse järgimisele.
Ustavus teiste vastu
Just nagu ausameelsus lähtub esimesest suurest käsust armastada Jumalat, lähtub teineteisele ustav olemine teisest käsust armastada oma ligimest nagu iseennast. Ausameelne elu ei ole täiuslik; see on elu, milles me püüdleme iga päev selle poole, et olla ustavad eelkõige Jumala vastu ja selles kontekstis olla ustavad teiste vastu. President Oaks tuletab meile meelde: „Meie agarus selle teise käsu pidamisel ei tohi panna meid unustama esimest käsku.”
Maailm maadleb üha enam ausameelsusega, kehtestades inimeste ja institutsioonide vahelisi suhteid reguleerivaid käitumis- või eetikareegleid. Kuigi need reeglid on head, ei ole need üldiselt absoluutse tõe külge kinnitatud ja kipuvad arenema kultuurilise heakskiidu alusel. Sarnaselt vanem Uchtdorfi küsimusele koolitavad mõned organisatsioonid töötajaid mõtlema, kuidas nende otsused või otsustusprotsess välja näeksid, kui need avaldataks veebis või suure ajalehe esiküljel. Kui Kirik tuleb välja varjust ja pimedusest, peame me Taanieli eeskujul tõusma kõrgemale maistest ootustest ning saama tõelise ja elava Jumala näoks igal ajal ja kõikjal.
Ei piisa sellest, kui ütleme, et oleme ausameelsed, kui meie teod on vastuolus meie sõnadega. Samuti ei asenda kristlik lahkus ausameelsust. Lepingurahvana ja Tema Kiriku juhtidena peame olema laitmatud ja joondunud Issanda seatud käitumisnormidega.
Ausameelselt tegutsemine kasvatab usku ja usaldust ning kinnitab teistele, et püüame täita ainult Issanda tahet. Oma nõukogudes seisame vastu välismõjudele ja järgime Issanda ilmutatud protsessi, otsides kaemusi igalt naiselt ja mehelt ning tegutsedes kooskõlas saadud inspireeritud nõuannetega.
Meie fookuses on Päästja ja me oleme ettevaatlikud, et vältida tegusid, mida võidakse tajuda kui meie endi huve teenivate, meie perele kasu toovate või kedagi teise arvelt soosivatena. Anname endast parima, et vältida arusaama, et meie tegevust võivad mõjutada inimeste auavaldused, et teenida isiklikku tunnustust, saada rohkem kiitust, et meid tsiteeritakse või avaldatakse.
Ustavad meie jumalikule identiteedile
Lõpuks nõuab terviklik elu, et me oleksime ustavad oma jumalikule identiteedile.
Teame mõnda, kes seda ei olnud. Eriti märkimisväärne on kristusevastane Korihor, kes juhtis ära paljude südamed, rõhudes nende „lihalikule meelele”. Ometi tunnistas ta oma elu viimastel hetkedel: „Ma olen alati teadnud, et Jumal on olemas.” President Henry B. Eyring on õpetanud, et valetamine „on vastuolus meie vaimu olemusega”, meie jumaliku identiteediga. Korihor pettis iseennast ja tõde ei olnud tema sees.
Seevastu prohvet Joseph Smith kuulutas enesekindlalt: „Ma teadsin seda ja teadsin ka, et Jumal teab seda, ning ma ei saanud ega julgenudki seda eitada.”
Issand armastas Josephi venda Hyrumit „tema südame ausameelsuse” pärast. Tema ja Joseph jäid ustavaks kuni lõpuni – ustavaks oma jumalikule identiteedile, saadud valgusele ja teadmistele ning ustavaks sellele inimesele, kelleks nad teadsid, et nad võivad saada.
Kokkuvõte
Allutagem endid „Jumala tahtele” ja arendagem Kristuse-sarnast ausameelsust. Järgigem oma eeskuju, maailma Päästjat, ja ärgem andkem alla, vaid elagem elu, mis on ustav Jumalale, üksteisele ja meie jumalikule identiteedile.
Nagu ütles Iiob: „Vaetagu mind õigetel vaekaussidel – siis saab Jumal teada mu ausust!” Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.