Jane Elizabeth Manning James

Jane Elizabeth Manning (u 1822–1908) oli üks vähemalt viiest lapsest, kes sündisid Connecticuti osariigis vabale afroameeriklastest abielupaarile ajal, mil enamik mustanahalisi olid Ameerika Ühendriikides orjad.¹ Noore täiskasvanuna ühines ta 1841. aastal New Canaani koguduse kirikuga, kuid 18 kuud hiljem, 1842.–1843. aasta talvel, ristiti tema ja mitu ta pereliiget Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse. Peagi soovisid Jane ja teised pereliikmed ühineda pühadega Nauvoos, niisiis reisisid nad läbi Connecticuti osariigi New Yorgi osariiki, kavatsedes kasutada selleks nii auru- kui ka jõelaeva. Kuid nende rassi tõttu keelduti neid pardale võtmast, seega pidid nad ülejäänud ligi 1300 kilomeetrit jalgsi kõndima. Illinoisi osariigis Peorias küsitlesid kohalikud võimuesindajad Manninguid kui potentsiaalseid põgenenud orje ja nõudsid dokumente, mis tõestaksid, et nad on vabad inimesed. Rassism oli takistus, millega Jane kogu ülejäänud elu silmitsi seisis.

Nauvoosse jõudes sai Jane kiiresti sõbraks Joseph ja Emma Smithiga. Ta elas koos nendega ja töötas nende majapidamises. Mingil hetkel pakkus Emma välja, et Jane preesterluse kaudu Smithide pere lapseks pitseeritaks.² Mitte mõistes seda tundmatut uut talitust, Jane keeldus, kuid uskus kindlalt Josephi prohvetlikku rolli. Hiljem ta tunnistas: „Ma tundsin prohvet Josephit. Ta oli parim inimene, keda ma maa peal eales kohtasin. ‥ Olin kindel, et ta oli prohvet, sest ma teadsin seda.”³

Vestlustes Josephi ja tema ema Lucy Mack Smithiga õppis Jane rohkem Mormoni Raamatu ja selle tõlke kohta ning hakkas mõistma ja austama templitalitusi.

Jane abiellus Isaac Jamesiga, vaba mustanahalise usulepöördunuga New Jersey osariigist. Koos Jane’i poja Sylvesteriga lahkusid nad pühadega 1846. aastal Nauvoost läände. Sama aasta juunis sündis Jane’i ja Isaaci poeg Silas. Järgmisel aastal rändas pere üle tasandike, saabudes 1847. aasta sügisel Soolajärve orgu. Isaac ja Jane said veel kuus last, kellest vaid kaks elasid Jane’ist kauem. Koos teiste Soolajärve oru algusaegade elanikega tegid Jane ja Isaac kõvasti tööd, et oma pere eest hoolitseda. Isaac töötas lihttöölisena ja aeg-ajalt Brigham Youngi kutsarina ning Jane kudus kangast, valmistas riideid ja pesi pesu, nii nagu ta oli ka Nauvoos teinud.

1870. aastal viisid pinged Isaaci ja Jane’i abielus lahutuseni. Hiljem oli Jane’il lühike kaheaastane abielu endise orja Frank Perkinsiga, kuid peagi elas ta taas üksikema ja vanaemana. Rahalised raskused ja kolme lapse surm sundisid Jane’i taas tööle minema. Ta valmistas ja müüs seepi, samal ajal kui kaks tema poega leidsid tööd lihttöölistena. 1890. aastal saabus Isaac pärast 20 aastat eemalolekut Salt Lake Citysse, sai uuesti Kiriku liikmeks ja alustas Jane’iga sõbrustamist. Kui ta aasta hiljem suri, peeti tema matused Jane’i kodus.

Kõigi oma eluraskuste ajal jäi Jane truuks oma usule evangeeliumi õpetustesse ja hindas Kiriku liikmeks olemist. Ta annetas raha templi ehitamiseks ning osales Abiühingus ja Noorte Naiste Kasinuse Ühingus.⁴ Jane koges rikkalikult Vaimu ande, muuhulgas nägemusi, unenägusid, usu läbi tervenemist ja keelte kõnelemise andi. Hiljem oma elus kirjutas ta: „Mu usk Jeesuse Kristuse evangeeliumisse on täna sama tugev, ei, see on võimaluse korral isegi tugevam kui päeval, mil ma ristitud sain.”⁵

Ajavahemikus 1884–1904 oli Jane aeg-ajalt kontaktis Kiriku juhtidega – John Taylori, Wilford Woodruffi, Zina D. H. Youngi ja Joseph F. Smithiga – ning soovis saada luba oma templianni saamiseks ja pitseerimiseks.⁶ Toona ei olnud mustanahalistel viimse aja pühadest meestel ja naistel enamikus templitalitustes võimalik osaleda. 1888. aastal andis vaiajuhataja Angus M. Cannon Jane’ile loa oma surnud sugulaste eest ristimiste tegemiseks.⁷ Lõpuks lubasid Kiriku juhid tal 1894. aastal saada teenijana asendaja kaudu pitseeritud Joseph Smithi perre, mis oli ainulaadne juhtum. Kuigi ta ei saanud oma eluajal templiandi ega perega pitseeritud, tehti need talitused tema heaks ära 1979. aastal.⁸

Jane suri endiselt ustava viimse aja pühana 16. aprillil 1908, olles 95 aasta vanune. Deseret News kirjutas: „Vähe inimesi on näidanud suuremat usku ja ustavust kui Jane Manning James ning tal oli oma maise elu ajal arvukalt sõpru ja sadu tuttavaid.”⁹