Kaastunde ajel
Vend Thamas, kõhetu vanem meesterahvas, istus omaette, sageli veidi eemal teistest liikmetest, kes kogunesid üksteist tervitama meie pühapäevaste koosolekute alguses. Ta oli kasvult väike, välimuselt alandlik. Ta oli hiljuti ristitud ja tal polnud perekonda. Tema hispaania keel, olgugi et arusaadav, oli segu portugali, prantsuse, saksa, inglise ja tema emakeelest Ungari keelest. Vesteldes lühidalt temaga sõbruneda püüdvate liikmetega, rääkis ta kaugel asuvast Ungarist.
Ühel päeval palus piiskop, et ta kõneleks mõned minutid sakramendikoosolekul. Ta oli üllatunud, kuid nõustus. Ka meie olime üllatunud, kui kuulsime tema nime teadustamist. Me olime valmis kuulma lühikest ja lihtsat tunnistust.
Kui ta aga kord kõnepuldis seisis, muutus selle venna välimus kõige tähelepanuväärsemal kombel ja ta köitis koheselt meie tähelepanu. Ta seisis sirgelt, peaaegu sõjaväelaslikult, kuigi ta ei kandnud ei mundrit ega ordeneid. Ta käitus nagu sõdur — vana, kuid uhke. Aeglaselt, kuid kindlalt alustas ta oma paeluvat lugu.
Teise maailmasõja ajal oli ta teeninud jalaväepataljonis piirkonnas, kus pidev lahingutegevus külvas maale verd, valu ja surma. Tema brigaadi juhtis seersant, kes oli pälvinud oma meeste viha oma ebatavalise kalkusega. Ühel hirmsal õhtul lõhkes seersandi läheduses suurtükimürsk, mis tekitas talle ohtlikke kehavigastusi. Komandör peatas lagunenud veoauto, mis sõitis sageli mööda, et haavatud ja surevad peale võtta ja neid rindejoone taha viia, kus nende eest hoolt kantakse või nad maetakse.
Brigaad jälgis eemalt, mis nende surevast juhist saab. Mitte ükski ei läinud temale appi. Komandör küsis, kas on mõni vabatahtlik, kes kannaks mehe veoautosse ja sõidaks koos temaga rindejoone taha. Vabatahtlikke ei leidunud.
Siis aga astus vend Thamas pärast mõningast pausi ette. „Kaastunde ajel,” ütles ta meile, „otsustasin ma seda õnnetut mehikest kanda ja temaga kaasa sõita. Ma hoolitsesin tema eest ta pika ja valusa sõidu vältel nii hästi kui suutsin.
„Ma naasin hiljem oma brigaadi otsima. Rindele jõudes sain ma teada, et äge pommitamine oli tol hirmsal õhtul, mil ma lahkusin, tapnud suure hulga mehi. Ükski mees minu brigaadist ei jäänud ellu peale minu. Ja siis ma mõistsin. Ma tänasin Jumalat, et Ta oli minus kaastunnet tekitanud. Ta päästis mu elu ja andis mulle võimaluse kuulda taastatud evangeeliumi.”
Meie lihtne armastus küüru vajunud vana mehe vastu muutus lugupidamiseks, imetluseks ja tänulikkuseks selle eest, et ta jagas meiega näidet Kristuse puhtast armastusest.
Juan Aldo Leone on Villa Allende koguduse liige Córdoba Argentiina Sierrase vaikonnas.