Esimese Presidentkonna sõnum, Jaanuar 2011
Issand vajab misjonäre
Selle aasta sügisesel üldkonverentsil rääkisin ma sellest, et vaja on rohkem misjonäre. Iga vääriline ja selleks võimeline noor mees peaks valmistuma misjoniks. Misjonitöö on preesterluse kohustus, midagi, mida Issand ootab meilt, kellele Ta nii palju on andnud. Noored mehed, ma manitsen teid ennast misjonitööks ette valmistama! Hoidke end rikkumatu, puhta ja väärilisena, et saaksite esindada Issandat. Kandke hoolt oma tervise ja jõuvarude eest! Uurige pühakirju. Seal, kus tegutsevad seminar ja instituut, osalege nendes. Tutvuge misjonäride õpperaamatuga „Jutlusta minu evangeeliumi“.
Õed, kuigi teil ei ole samasugust preesterluse kohustust kui noortel meestel – teenida põhimisjonil –, saate ka teie anda oma hinnalise panuse misjonitöösse ja olete oodatud teenima.
Kiriku küpses eas vennad ja õed, ma tuletan teile meelde, et Issand vajab palju, palju rohkem abielupaaridest misjonäre. Neid, kes ei ole veel selles eas, et abielupaaridena misjonil teenida, innustan ma valmistuma praegu päevadeks, mil võiksite koos abikaasaga seda teha. Vaid mõned korrad elus on aeg, mil naudite koos abikaasaga sulnist vaimu ja rahulolu, mida pakub ainult Õpetaja töö tegemisele pühendumine.
Mõned teist on ehk loomult häbelikud või arvavad, et pole piisavalt sobilikud, vastama jaatavalt kutsele teenida. Pidage meeles, et see on Issanda töö. Issand aitab meid, kui täidame Tema missiooni. Issand vormib meie selja vastavalt koorma järgi, mis sinna asetatakse.
Teised, kuigi väärilised teenima, võivad tunda, et neil on tähtsamatki teha. Mul on hästi meeles Issanda lubadus: „Kes austab mind, seda austan mina!“ (1Sm 2:30). Keegi meist ei saa austada Taevast Isa ja Päästjat rohkem kui teenides pühendunud ja hooliva misjonärina.
Sellise teenimise näiteks olid Juliusz ja Dorothy Fussek, kes kutsuti teenima Poolasse. Vend Fussek oli Poolas sündinud. Ta valdas poola keelt. Ta armastas sealseid inimesi. Õde Fussek oli sündinud Inglismaal. Ta teadis Poolast vähe ja sealsetest inimestest veel vähem. Usaldades Issandat, alustasid nad oma ülesande täitmist. Nad tundsid end oma töös üksi. Nende tööpõld oli tohutu. Tol ajal ei olnud Poolas veel misjonit loodud. Fussekite ülesandeks oli teha ettevalmistusi misjoni loomiseks.
Kas vanem ja õde Fussek heitsid meelt oma ülesande kolossaalsuse tõttu? Mitte hetkekski! Nad teadsid, et Jumal oli neid selleks kutsunud. Nad palusid Jumalalt abi ja pühendusid ennastsalgavalt tööle.
Saabus aeg, mil vanem Russell M. Nelson, Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist, vanem Hans B. Ringger, kes tol ajal teenis Seitsmekümnes, ja mina ning vend Fussek kohtusime Poola valitsuse usuasjade ministri Adam Wopatkaga. Ta ütles meile: „Me tervitame teie kirikut Poolas. Te võite ehitada endale hooneid. Te võite saata misjonäre.“ Osutades Juliusz Fussekile, lisas ta: „See mees on kirikut hästi teeninud. Te võite olla tänulikud tema eeskuju ja töö eest.“
Tehkem Fussekite sarnaselt seda, mida peaksime Issanda tööd tehes tegema! Siis võime koos Juliusz ja Dorothy Fussekiga korrata Lauludes öeldut:
„Abi tuleb mulle Jehoova käest,
“…ei su hoidja tuku!
Vaata, ei tuku ega uinu magama see, kes Iisraeli hoiab!“ (Ps 121:2–4)
© 2011 Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc-le. Trükitud Eestis. Ingliskeelse originaali heakskiit: 6/10. Tõlke heakskiit: 6/10. Originaali pealkiri: First Presidency Message, January 2011. Estonian. 09761 124