Noortele
Koerahammustuse helgem külg
2009. aasta suvel hammustas sõbra koer mind näost. Kahjuks lõhestas hammustus mu huule ja haav tuli kinni õmmelda.
Olin pärast vigastust väga löödud. Lasin olukorral endast võitu saada ja mulle tundus, et kogu mu elu on rikutud. Häbenesin oma vigastatud huult ega tahtnud kodust väljagi minna. Minu vigastus nurjas kõik klaveri, võrkpalli, kiriku, ujumise ja kooliga seotud plaanid.
Kuid palvetades, preesterluse õnnistust saades, oma vanemate või külas käinud sugulaste ja sõpradega rääkides sain oma hingele kosutust ja tundsin end sel kurval ajal veidi rõõmsamalt. Peagi mõistsin, et minu vigastusele mõeldes tunnevad inimesed mulle kaasa.
See õnnetus aitas karastada minu iseloomu ja ma õppisin mitte muretsema selle pärast, mida teised minust arvavad. Mind õnnistati, sest vigastus aitas mul mõista, et peaksin vähem mõtlema endale ja rohkem hoolitsema teiste eest. Muutusin selle aja jooksul vaimselt palju tugevamaks.
Ma sain selgeks, et raskused on osa Taevase Isa plaanist meie jaoks. Kui otsime head ja mitte halba, saame raskustest võitu ja meist tulevad paremad inimesed ning see kogemus tugevdab meie tunnistust.