Kas mina võin samuti ristitud saada?
„Lapsed tuleb ristida nende pattude andekssaamiseks, kui nad on kaheksa aasta vanused” (ÕL 68:27).
„Nuno ja Miriam, kas te järgite Jeesuse Kristuse eeskuju ja saate järgmisel laupäeval ristitud?” küsis õde Silva.
Paulo ei suutnud oma kõrvu uskuda. Misjonäriõed olid just palunud tema 10-aastast venda ja õde, et nad saaks ristitud!
„Jah!” „Jah!” vastasid kaksikud rõõmsalt.
Miriam ei suutnud naeratamist lõpetada. Nuno lõi õde Lopesega patsu. Vanaema säras nurgas oma suures punases tugitoolis.
Juba mitu nädalat olid misjonäriõed õpetanud Paulot ja tema õde-venda nende vanaema juures rohelisel tuulisel São Migueli saarel, 1600 kilomeetri kaugusel Portugalist. Paulole meeldis teha lahti vanaema esiukse ülemine pool ja tunda meretuult, kui ta vaatas, kuidas õde Lopes ja õde Silva nende poole evangeeliumi õpetama jalutasid.
Misjonäriõed ütlesid, et tänane õpetus on eriline. Nüüd teadis Paulo, mispärast see nii on. Nuno ja Miriam saavad ristitud just nagu Jeesus õpetas! Paulo tahtis samuti Päästja eeskuju järgida.
„Õed, kas mina võin ka järgmisel laupäeval ristitud saada?” küsis ta innukalt, hoides oma illustreeritud Mormoni Raamatut endale lähemal.
Õde Silva naeratas, kuid raputas pead. „Mul on kahju Paulo. Issand on meile öelnud, et me kõik peame saama ristitud aga alles pärast kaheksa-aastaseks saamist. Kuna sina oled alles kuuene, ei ole sa veel oma valikute eest vastutav.”
„Aga õed,” vaidles Paulo, „ma olen koos oma perega palvetanud ja Mormoni Raamatut lugenud, just nagu te mind õpetasite. Ma käin iga nädal koos vanaema ja onu Marioga Algühingus. Ma tean, et see Kirik on õige! Kas ma ei võiks saada ristitud koos Nuno ja Miriamiga?”
„Sa oled olnud väga tubli, elades käskude järgi ja õppides evangeeliumi,” ütles õde Lopes. „Aga sa pead veel kaks aastat ootama, enne kui võid ristitud saada.”
Paulo tundis kurgus kripeldust ja tulised pisarad tõusid ta silma. Ta hüppas püsti ja jooksis oma tuppa pööningul, kus ta koos oma õe-vennaga magas.
Olles paar minutit patja nutnud, kuulis Paulo kedagi pööningu trepist üles ronimas. Onu Mario istus Paulo voodile.
„Mis juhtus, Paulo?” küsis onu Mario.
„Õde Silva ja õde Lopes ütlesid, et ma ei või koos Nuno ja Miriamiga ristitud saada,” kurtis Paulo. „Ma tahan olla kiriku liige! Mulle meeldib sakramendi koosolekul kirikulaule laulda ja Algühingus pühakirju õppida. Ma ei taha, et mind maha jäetakse.”
„Paulo, sa võid ikka kirikus käia, isegi kui sa ei ole küllalt vana, et ristitud saada,” ütles onu Mario õrnalt.
„Kuidas?” nuuksus Paulo oma patja.
„Sa tead, et Algühing valmistab ette sakramendi koosoleku programmi,” ütles onu Mario. „Sinu õpetaja Algühingust rääkis mulle, et otsib vabatahtlikke, kes oma tunnistust jagaksid. See on üks viis, kuidas sa võid Kirikus osaleda,” selgitas onu Mario.
„Kas tõesti?” Paulo tõusis istuli ja vaatas onule otsa. Ta mõtles natuke. „Võib-olla võin ma ka Nuno ja Miriami ristimisel oma tunnistust jagada!”
„See on suurepärane mõte!” kiitis onu Mario. „Kuigi sa oled liiga noor, et ristitud saada, võid sa ikka oma tunnistust jagada.”
Paulo hüppas voodist maha ja kiirustas allkorrusele.
„Kuhu sa lähed, Paulo?” hüüdis onu Mario.
„Ma lähen harjutan misjonäridega tunnistuse jagamist!” hõikas Paulo rõõmsalt vastu. „Ma jagan seda, kuni ootan oma ristimist!”
Illustreeris Jared Beckstrand.