Peatse kohtumiseni!
Küllaga head
Kuna mind tihti kurvastab, kui kiiresti olevik minevikuks muutub, olin tänulik meeldetuletuse eest nautida hetke ja vaadata tulevikku.
Oli tavaline reede õhtu. Istusin koos parimate sõpradega oma korteris, ajades pärast filmi vaatamist natuke vaikselt juttu ja aeg-ajalt kõva häälega naerdes. Tuba täitis tõeline rahulolu tunne ja ma ei suutnud naeratust tagasi hoida, kuulates toas ringlevaid lugusid ja mõtteid. Mõnda inimest olin kohanud vaid kuu aja eest, mõnda tundsin juba 25 aastat.
Ühel hetkel hakkasin ma koos oma kauaaegse sõbraga jagama mälestusi aastatetagustest ülikoolisõpradest. Neist rääkides mõtlesin, kui väga ma neid sõpru taga igatsesin ja kui tore meil koos oli olnud ja kui lähedased me olime. Nüüdseks olime kooli lõpetanud ja üle maailma laiali kolinud, leides end olukordadest, mida me poleks osanud ettegi kujutada. Ma ohkasin, tundes hetkelist kaotust, siis vaatasin ennast ümbritsevaid naervaid nägusid ja korraga tabasin end mõttelt: mul on küllaga head.
See lihtne mõte oli minu jaoks päris sügavamõtteline, eriti kuna mul on alati olnud raske muutusi taluda ja ma ei taha headest asjadest lahti lasta. Ma igatsen minevikku, isegi kui see on veel olevik, püüdes meeleheitlikult täielikult nautida iga hetke, milles ma teadlikult ja kindlameelselt elan. Ma tean, kui mu elus on midagi head, ja ma tahan sellest kinni hoida ja sellest mitte kunagi lahti lasta; see laisk ja rõõmus reede õhtu oli üks neist headest hetkedest. Tavaliselt, kui ma taipan, kui hästi kõik on, hakkan ma kohe mõtlema sellele, kuidas kõik kaob lõpuks aja ja olukordade sunnil.
Aga sel õhtul seda sisemist kahetsust ei tulnud. Vaikselt istudes, ümbritsetuna armastatud inimestest, teadsin ma, et kuigi mõned head asjad peavad loomulikult lõppema ning tulevik on kahtlemata täis mitmeid raskusi, saab elus olema küllaga head. Ja seda alati – niikaua kui ma seda luban. Isegi kui need, keda ma armastan, edasi liiguvad, täidavad tühjuse uued suurepärased inimesed ja kogemused, mida ma kunagi ette ei kujutanud.
Vahel on raske edasi minna, kuid me peame. Ja edasi minemine ei tähenda sõpruse unustamist, mälestuste kustutamist. See tähendab oma südame avamist isegi veel suuremale rõõmule ja rohkematele kogemustele.
Mõni nädal pärast seda reedet vabastati minu noorte täiskasvanute koguduse juhatus. Nagu teavad kõik, kes on käinud väikestes kogudustes, oli raske mõelda, kuidas meie kogudus saab hakkama ilma nende meeste ja nende abikaasadeta, keda me olime hakanud armastama ja usaldama. Aga ma sulgesin silmad ja kordasin endale sõnu, mis mulle tol reedel olid pähe turgatanud: meil on küllaga head. Tundsin end lohutatuna ja muutuseks valmis.
Muutus tuleb Issandalt. Ta soovib, et me oleksime õnnelikud ja kasvaksime, et oleksime elevil elus edasi minnes. Elu on teekond, ja nautides olevikku ja valmistudes meid ees ootavateks katsumusteks, peame edasi liikuma, jääma optimistlikuks, avama oma südamed uutele kogemustele ja meil saab olema küllaga head.
Matthew Reier. Fotoillustratsioon.