Esimese Presidentkonna sõnum, märts 2013
Ole vait ja vaga
Mõned aastad tagasi tundsin ühel päeval oma kantseleis asjatoimetusi lõpetades tugevat õhutust külastada üht leske Salt Lake City eakate hooldekodus. Sõitsin otsejoones sinna.
Tema tuppa sisenedes ei leidnud ma sealt kedagi. Küsisin põetajalt, kust võiksin naise leida, ja mind juhatati söögisaali. Sealt leidsin naise talle külla tulnud õe ja veel ühe sõbraga juttu puhus. Ajasime parajasti koos mõnusasti juttu,
kui söögisaali uksele ilmus üks mees, et müügiautomaadist limonaadi osta. Mees heitis mulle pilgu ja lausus: „Sina oled ju Tom Monson.”
Vastasin jaatavalt ning ütlesin: „Ja sina näed välja nagu Hemingway.”
Mees tunnistas, et on Stephen Hemingway. Tema isa Alfred Eugene Hemingway oli aastaid tagasi teeninud piiskopkonnas minu nõuandjana. Ma kutsusin teda Gene’iks. Stephen rääkis mulle, et tema isa viibib samas hooldekodus ja on suremas. Gene oli hüüdnud mu nime ja tema pere oli püüdnud minuga ühendust võtta, kuid polnud leidnud mu telefoninumbrit.
Jätsin naistega hüvasti ja läksin kohe koos Stepheniga ülakorrusele oma endise nõuandja tuppa. Kõik tema lapsed olid seal. Tema naine oli surnud juba mõned aastad tagasi. Pereliikmed pidasid minu kohtumist Stepheniga söögisaalis Taevaisa vastuseks nende soovile, et nende isa palve läheks täide ja ma näeksin teda veel enne tema surma. Tundsin samamoodi, sest kui Stephen poleks astunud saali just sel hetkel, kui mina seal juttu puhusin, poleks ma ehk teada saanudki, et Gene oli siin hooldekodus.
Andsime talle õnnistuse. Vaim tõi endaga rahu. Istusin tema juures veidi aega, seejärel lahkusin.
Järgmisel hommikul helistati mulle ja teatati, et Gene Hemingway suri vaid 20 minutit pärast seda, kui oli saanud oma pojalt ja minult õnnistuse.
Tänasin vaikselt palves Taevaisa Tema juhatuse eest, tänu millele olin läinud hooldekodusse, ja selle eest, et Ta juhatas mind mu kalli sõbra Alfred Eugene Hemingway juurde.
Mulle meeldib mõelda, et pärast seda, kui olime tundnud Vaimu, teinud koos alandliku palve ja andnud talle preesterluse õnnistuse, kõlasid Gene Hemingway mõtted nagu sõnad kirikulaulust „Issand, näe, tõusnud on raju”.
Issand, Sa ära veel mine,
kurb on mul üksinda.
Sadam ootamas ees taevaline,
seal rannas saan puhata.
Mulle meeldib see laul ja ma tunnistan trööstist, mida see pakub.
Olgu siis mere peal möllav torm
või raskusi, muret täis elu nii karm.
Ei upu ju laev, millel puhkama
on heitnud Ta, kes loonud maailma.
Sul’ tuul ja lained ju alluvad −
vaikivad, vaikivad.1
Hoolimata pisaratest ja katsumustest, hirmudest ja kurbusest, südamevalust ja üksindusest, mida tunneme lähedaste kaotamise pärast, teame siiski kindlalt, et elu on igavene. Meie Issand ja Päästja on selle elavaks tunnistajaks.2 Piisab sõnadest pühakirjades: „Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal” (Laulud 46:11). Ma tunnistan sellest tõest.
© 2013. Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc-le. Trükitud Eestis. Ingliskeelse originaali heakskiit: 6/12. Tõlke heakskiit: 6/12. Originaali pealkiri: First Presidency Message, March 2013. Estonian. 10663 124
Sõnumi õpetamine
See sõnum aitab lohutada neid, kes on kaotanud lähedase inimese või neid, kes heitlevad katsumustega. Vastavalt nende vajadustele, keda te õpetate, võite lisaks president Monsoni sõnumile lugeda ka järgmisi pühakirjakohti: Ii 19:25–26; 1Kr 15:19–22; Mo 24:13–15; ÕL 122:7–9. Kui Vaim teid õhutab, tunnistage rahust, mida Päästja on teile andnud teie katsumuste ajal.