Teenimispõhimõtted, juuli 2019
Kuidas saame luua Kirikus kaasamise kultuuri?
Kui me oma kogudustes ringi vaatame, näeme inimesi, kes paistavad olevat hästi kohanenud. Me ei adu, et isegi nende seas, kes tunduvad olevat hästi kohanenud, tunnevad paljud end kõrvalejäetuna. Näiteks selgus ühest hiljutisest uuringust, et ligi pooled Ameerika Ühendriikide täiskasvanud tunnevad end üksildaselt, kõrvalejäetuna või teistest isoleerituna.1
On oluline tunda end kaasatuna. See on inimese põhivajadus ja kui tunneme end kõrvalejäetuna, teeb see meile haiget. Kõrvalejäetus võib tekitada kurbust ja viha.2 Kui me ei tunne kuuluvustunnet, võib meil tekkida soov leida koht, kus tunneme end mugavamalt. Me peame aitama kõigil tunda, et Kirik kaasab neid.
Päästja viisil kaasamine
Päästja andis teiste hindamisest ja kaasamisest täiusliku eeskuju. Kui Ta valis oma apostleid, ei pööranud Ta tähelepanu nende staatusele, rikkusele ega kõrgele ametile. Ta suhtus lugupidavalt Samaaria naisesse kaevul, tunnistades talle oma jumalikkusest, hoolimata sellest, kuidas juudid samaarlastesse suhtusid (vt Jh 4). Ta vaatab südamesse ega tee vahet isikute vahel (vt 1Sm 16:7; ÕL 38:16, 26).
Päästja ütles:
„Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite!
Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Jh 13:34–35)
Mida me saame teha?
Mõnikord on raske aru saada, kui keegi tunneb, nagu oleks ta kõrvalejäetud. Enamik inimesi ei ütle seda välja, vähemalt mitte otsesõnu. Kuid kui meil on armastav süda, Püha Vaimu juhatus ja püüame olla tähelepanelikud, võime märgata, kui keegi tunneb, et teda Kiriku koosolekutel ja tegevustes ei kaasata.
Võimalikud märgid, mis näitavad, et keegi tunneb end väljajäetuna:
-
Kinnine kehakeel, näiteks tugevalt ristatud käed või mahalöödud pilk.
-
Ruumi tagaossa istumine või üksinda istumine.
-
Kirikus käimata jätmine või ebaregulaarne käimine.
-
Koosolekutelt või üritustelt varem lahkumine.
-
Vestlustes ja õppetundides mitte osalemine.
Need märgid võivad peegeldada ka teisi tundeid, nagu häbelikkus, ärevus või ebamugavustunne. Liikmed võivad tunda end „teistsugusena”, kui nad on uued Kiriku liikmed, on pärit teiselt maalt või teisest kultuurist või on elus hiljuti läbi elanud mingi trauma, näiteks lahutuse, pereliikme surma või misjonilt enneaegse naasmise.
Hoolimata põhjusest ei peaks me kõhklema, et armastavalt nende inimeste poole pöörduda. See, mida me ütleme ja teeme, võib tekitada tunde, et kõik on oodatud ja vajalikud.
Mõned viisid, kuidas olla kaasav ja lahke:
-
Ärge istuge kirikus alati sama inimese kõrvale.
-
Ärge pöörake tähelepanu inimese välimusele, vaid püüdke näha tõelist inimest. (Lugege selle teema kohta lähemalt „Teenimine väljendub Päästja viisil teiste nägemises”, juuni 2019.)
-
Kaasake teisi vestlustesse.
-
Lubage teistel olla osa oma elust. Võiksite kaasata neid tegevustes, mida teha kavatsete.
-
Leidke ühised huvid ja rajage neile oma suhted.
-
Ärge hoidke sõprust tagasi lihtsalt seetõttu, et inimene ei vasta teie ootustele.
-
Kui näete kellegi juures midagi ainulaadset, tundke selle vastu huvi, selle asemel et sellest üle libiseda või seda vältida.
-
Väljendage armastust ja tehke siiraid komplimente.
-
Võtke aega, et mõelda, mida see tegelikult tähendab, kui ütleme, et Kirik on kõigi jaoks, vaatamata inimeste erinevustele. Kuidas me saame selle ellu viia?
Pole alati lihtne tunda end mugavalt inimeste seas, kes meist erinevad. Kuid harjutades võime saada paremaks, et väärtustada erinevusi ja olla tänulik iga inimese ainulaadse panuse eest. Nagu on õpetanud vanem Dieter F. Uchtdorf Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist, võivad erinevused muuta meid paremateks, õnnelikumateks inimesteks: „Tulge aidake meil ehitada ja tugevdada kultuuri, mis on kõigi Jumala laste suhtes tervendav, lahke ja halastav.”3
Kaasamise abil õnnistatud
Christl Fechter kolis teise riiki pärast seda, kui sõda oli ta maa laastanud. Ta ei rääkinud hästi uut keelt ega tundnud kedagi oma uutest naabritest, seepärast tundis ta end esialgu isoleeritult ja üksikuna.
Kuna ta oli Kiriku liige, siis võttis ta oma julguse kokku ja hakkas käima uues koguduses. Ta muretses, et tugeva aktsendi tõttu ei soovi inimesed temaga rääkida või et teda arvustatakse, kuna ta on vallaline naine.
Kuid ta kohtas teisi, kes ei teinud tema erinevustest välja ja võtsid ta oma sõprade ringi. Nad pöördusid armastuses tema poole ja peagi leidis ta end Algühingu klassi õpetamas. Lapsed olid suureks eeskujuks omaksvõtmises ning tunne, et oled armastatud ja sind vajatakse, tugevdas tema usku ja aitas taas süüdata tema eluaegse pühendumise Issandale.
© 2019 Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. Trükitud Ameerika Ühendriikides. Ingliskeelse originaali heakskiit: 6/18. Tõlke heakskiit: 6/18. Originaali pealkiri: Ministering Principles, July 2019. Estonian. 15768 124