Tooge Siion esile
Vanem Gerrit W. Gong
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Meid kui viimse aja pühasid, keda on õnnistatud taastatud evangeeliumiga, kutsutakse üles Kirikut tugevdama ja Siionit rajama.
Maakaardi kujutis: Getty Images
Läbi ajaloo on Issanda rahvas püüdnud luua evangeeliumiühiskonda, kus Issand saaks elada. Et saada selliseks pühade kogukonnaks, peame õppima oma südant ja meelt pühitsema ja ühtseks muutma, käituma õiglaselt ilma tülide ja vaidlusteta ning elama õigemeelsuses nii, et meie seas poleks vaeseid (vt Ms 7:18).
Näiteks pärast seda, kui John ja Maria Linford 1842. aastal Inglismaal Gravelys Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga liitusid, sai Johnist kohaliku koguduse juhataja. Sugulased ja sõbrad aga ei jaganud rõõmu, mille Linfordid taastatud evangeeliumis leidsid. Kui nad ei suutnud veenda Johni uuest usust loobuma, siis otsustasid nad teda „näljutada” tema kingsepatöökoda boikoteerides.
Aastal 1856 andis Alaline Emigratsiooni Fond Johnile ja Mariale võimaluse rännata Soolajärve orgu. Nad reisisid kolme pojaga New Yorki. Sealt rändasid nad Iowa osariiki Iowa Citysse, kust lahkusid 1856. aasta juulis koos õnnetu James G. Willie käsikärurühmaga.
21. oktoobri hommikul ütles John Wyomingis Sweetwateri jõe kaldal oma viimased sõnad.
„Mul on hea meel, et me tulime,” ütles ta Mariale, kui naine küsis, kas mees kahetseb Inglismaalt lahkumist. „Mina ei jõua oma eluajal Soolajärve äärde, kuid sina koos poistega jõuad, ja ma ei kahetse midagi, mida oleme läbi teinud, kui meie poisid saavad üles kasvada ja kasvatada oma peresid Siionis.”1
Mis on Siion?
Vähesed teemad väljaspool Issanda Jeesuse Kristuse sündi on inspireerinud muistseid ja tänapäeva prohveteid ja pühasid rohkem kui Iisraeli koja kokkukogumine ja Siioni ehitamine Päästja teiseks tulekuks valmistumisel.2
Miks on Siion sedavõrd oluline nii tollastele kui ka praegustele viimse aja pühadele, kus iganes Issanda rahvast leidub?
Vanem Bruce R. McConkie (1915–1985) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist kuulutas: „Aadama päevist kuni tänapäevani – alati, kui Issandal on olnud oma rahvas; alati, kui on olnud neid, kes on kuuletunud Tema häälele ja pidanud Tema käske; alati, kui Tema pühad on Teda kogu südame jõuga teeninud – on olnud Siion.”3
Pühakirjad kirjeldavad Siioni ühiskonda. Suure usuga prohvet Eenok, kes elas Noa päevil, „ehitas linna, millele ta pani nimeks Pühaduse Linn, nimelt Siion” (Ms 7:19). Issand elas seal koos oma rahvaga, õnnistades neid ja nende maad (vt Ms 7:16–18). Issand ütles Eenokile: „Vaata, mina olen Jumal, minu nimi on Pühaduse Inimene.” (Ms 7:35)
Siioni eesmärk on luua taeva selestilistele põhimõtetele tuginev ühendatud usupaik, kus Jumala rahvas saab käia koos Temaga ja Jumal ise võib elada nende keskel.
Mormoni Raamat tunnistab, et pärast seda, kui ülestõusnud Päästja külastas Ameerika mandrit, „olid inimesed kogu maa palgel kõik Issandasse pöördunud. ‥
Ja nende seas oli kõik ühine; seepärast ei olnud rikkaid ega vaeseid, orje ega vabu, vaid nad kõik olid saanud vabaks ja osasaajateks taevasest annist. ‥
Ja sündis, et maal ei olnud mingit tülitsemist Jumala armastuse pärast, mis elas inimeste südametes.” (4Ne 1:2, 3, 15)
Relvastatud õigemeelsuse ja väega
Eenoki päevil valitsesid sõjad, verevalamine, hirm, pimedus ja vihkamine ja „Saatana võim oli kogu maa palgel” (Ms 7:24; vt ka s 16, 17, 33). Kuid Eenok oli ustav ja Issand kutsus teda meeleparandusest jutlustama.
Issand ütles Eenokile, et samasugused suured katsumused (vt Ms 7:61) eelnevad Tema teisele tulemisele. „Nii tõesti, kui ma elan, ma tulen viimsel ajal, pahelisuse ja kättemaksu päevadel, täitma vannet, mille ma olen sinule andnud Noa laste kohta” (Ms 7:60).
Meie aja kohta täheldas hiljuti president Russell M. Nelson: „Ma [pean] praegust [COVID-19] pandeemiat vaid üheks paljudest hädadest, mis meie maailma kimbutavad, nende seas on ka vihkamine, kodanikurahutused, rassism, vägivald, ebaausus ja inimlikkuse puudumine.”4 Ometi on meil prohvetlik kinnitus. President Nelson ütles lisaks sellele:
„Me elame ajal, „mida meie esiisad on ärevas lootuses oodanud”. [ÕL 121:27] Meil on piletid esiritta, et näha oma silmaga seda, mida prohvet Nefi nägi ainult nägemuses, kuidas Jumala Talle vägi laskub „Talle kiriku pühade peale ja Issanda lepingurahva peale, kes olid hajutatud kogu maa pinnal, ja nad olid relvastatud õigemeelsuse ja Jumala väega suures auhiilguses”. [1Ne 14:14]
Teie, minu vennad ja õed, olete nende meeste, naiste ja laste seas, keda Nefi nägi.”5
Üleskutse koguda kokku ja õnnistada inimesi mõlemal pool eesriiet, ehitada Siionit ja valmistada maailm ette meie Päästja teiseks tulemiseks kaasab meid kõiki. „Kõigist inimestest, kes on kunagi planeedil Maa elanud,” ütles president Nelson, „oleme meie need, kes saavad selles viimases suures kogumises osaleda.”6
Kuidas me selleni jõuame?
Kui viimse aja pühasid, keda on õnnistatud taastatud evangeeliumiga, on meid „kutsutud vaeva nägema [Issanda] viinamäel ja üles ehitama [Tema] kirikut ja esile tooma Siionit” (ÕL 39:13). See töö nõuab armastust, ühtsust, usku, teenimist, ohverdamist ja kuulekust.
„Kui inimesed armastavad Jumalat kogu südamest ja püüavad õigemeelselt Tema-sarnaseks saada, siis on ühiskonnas vähem tülisid ja vaidlusi. Siis on rohkem ühtsust,” ütles vanem Quentin L. Cook Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. Ta lisas: „Ühtsus on ‥ laiahaardeline mõiste, kuid illustreerib kindlasti esimest ja teist suurt käsku armastada Jumalat ja armastada meie ligimesi. See tähistab Siioni rahvast, kelle südamed ja meel on kokku põimitud ühtsuses [Mo 18:21].”7
Selle armastuse ja ühtsusega rakendame usku, et kasutada meie Päästja lepitust, mis võib meid muuta, kui puhastame oma südame ja elu (vt Mo 3:19; ÕL 97:21). Kogume kokku inimesed, kes soovivad tulla õigemeelsuses Issanda juurde. Pühade talituste ja selestiliste põhimõtete kaudu kutsume oma ellu jumalikkuse väe (vt ÕL 105:5). Pühitsetud lepinguga, mis seob meid Jumala ja üksteisega, ehitame Siionit ja valmistume teiseks tulemiseks.
„Ligimesearmastus on Kristuse puhas armastus,” ütles president Henry B. Eyring, teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas. „Ja usk Temasse ja Tema lepituse täismõjusse toob teile ja neile, keda te armastate ja teenite, üleloomuliku anni elada selles kauaoodatud ja lubatud Siioni ühiskonnas.”8
Valmistuge eesolevateks päevadeks
Meie aja prohvetid õpetavad, et Päästja juurde tulek on individuaalse pühendumise, mitte füüsilise asukoha küsimus.
„Kiriku algusaegadel tähendas usulepöördumine sageli ka emigreerumist,” selgitas president Nelson. „Kuid nüüd leiab kogumine aset iga rahva seas. Issand on määranud, et Siion tuleb asutada igas riigis, kuhu Ta on lasknud oma pühadel sündida ja rahvuse poolest kuuluda.”9
Kui võtame vastu Siioni ehitamise ülesande ja õnnistuse oma peredes, kogudustes, vaiades ja kogukondades, ootame koos John ja Maria Linfordiga päeva, mil meie lapsed ja lapselapsed „saavad üles kasvada ja kasvatada oma peresid Siionis” kõigi rahvuste, hõimude ja keelte seas.
Kui me otsime esiti Issandat ja Tema õigemeelsust, siis me palvetame, „et tema kuningriik võiks minna edasi maa peal, et selle elanikud võiksid selle vastu võtta ja olla valmis tulevasteks päevadeks, mil Inimese Poeg tuleb taevas alla, riietatuna oma auhiilguse säraga, et kohata Jumala kuningriiki, mis on rajatud maa peal” (ÕL 65:5).