Piirkonna juhtide sõnum
Argikultuuri seljataha jätmine, et leida „Kristuse meel”
Vaatamata paljudele imedele ja õpetustele leiab Jeesus oma jüngrid tülitsemas. Vaid veidi aega varem läksid Peetrus, Jaakobus ja Johannes koos Jeesusega kõrgele mäele, kus nad üheskoos nägid Moosest ja Eelijat ning Jeesus muudeti nende silme ees. Jeesus ja need väljavalitud õpilased laskusid mäest alla kaosesse, avastades, et teised jüngrid ei ole suutnud rahuldada mureliku isa palvet tervendada tema vaimuhaiget poega. Pärast isaga rääkimist tegi Jeesus poisi terveks ja kinnitas hiljem oma jüngritele eraviisiliselt, et nad võivad sama teha, kui pühenduvad rohkem palvele ja paastumisele.1
Pärast kõike seda, olles koos rännanud Galileas ja jõudnud Kapernauma, küsis Jeesus oma õpilastelt: „Mille üle te teel vaidlesite?”2 Seistes silmitsi imelise Inimese Pojaga, kes oli teinud lõpu nende jagelemisele, ei suuda sõnatud jüngrid isegi sosistada oma teeäärse vaidluse teemat, nimelt „kes on suurem”.3
Kuigi nad on koos Jeesusega, ei suuda need jüngrid järgida Tema mõtteid ega jäljendada Tema tegusid. Ilma neid noomimata istub Jeesus rahulikult, kutsub kaksteist enda kõrvale ja selgitab: „Kui keegi tahab olla esimene, siis olgu ta kõikidest viimne ja kõikide teenija!”4 Teekonnal tundus olevat selge, kes on „suurem”, või vähemalt piisavalt selge, et tõmmata ustavad, Jeesust järgivad jüngrid samasse vaidlusesse valitsemisõiguse üle, mis vaevas Joosepi vendi, Laamanit ja Lemueli ning paljusid teisi pühakirjades ja igapäevaelus.5 Kuid kui Jeesus laseb oma valgusel paista nende vaidlusele, muutuvad prioriteedid. See, mis tundus oluline, ei oma enam tähtsust, ja see, mis oli olnud nähtamatu, hakkab ühtäkki särama.
Korintlastele kirjutades hoiatas Paulus, et „teie usk ei oleks ‥ mitte selle maailma ega selle ajastu ülemate [tarkuses], kes hävivad ‥, vaid Jumala väes”.6 Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi järgijatena mõistame, et maailm iseenesest ei ole probleem. Viimse aja pühad võtavad omaks „kogu tõe, mida Jumal oma lastele annab, olgu see siis teaduslikus laboratooriumis õpitud või Temalt otsese ilmutuse kaudu saadud”.7 Vastavalt 13. usuartiklile ja Pauluse manitsusele usume ja loodame kõike.
Kuid Jeesuse jutuajamine oma jüngritega näitab, et me peame end lahutama loomupärastest eeldustest, et lasta Temal õpetada meile uusi olemisviise, uut kultuuri. Paulus selgitab, et „maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast et seda tuleb ära mõista vaimselt. ‥ Sest kes on Issanda meele ära tundnud, et temale nõu anda? Aga meil on Kristuse meel!”8
Igas põlvkonnas on meil elavad prohvetid, kes juhendavad ja õpetavad, kuidas öelda oma meeles lahti igapäevasest ja võtta omaks „Kristuse meel”. Meie elav prohvet tänapäeval, president Russell M. Nelson, teeb just seda. Need, kes teda kuulavad ja tema nõuandeid rakendavad, avastavad, et nad loobuvad piiravatest hoiakutest ja arendavad Kristuse meelt, kui nad loovad rahu9, säilitavad vaimset hoogu10, leiavad aega Issanda jaoks11, käivad templis12, lasevad Jumalal nende elus valitseda13, kuulavad Teda14, parandavad meelt15, otsivad ja saavad ilmutust16 ning mõtlevad selestiliselt (mis tegelikult tähendab vaimselt mõtteviisi)17. Pääste- ja ülendustöös osaledes leiame eneses ja oma meeles uudsust, kui õpime tundma ja armastama Jeesust Kristust, hoolitsedes teiste vajaduste eest, kutsudes kõiki vastu võtma Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja tehes tööd kõigi Jumala laste igaveseks ühendamiseks.