Kestev rõõm evangeeliumi järgi elamisest

Vanem D. Todd Christofferson

Kaheteistkümne Apostli kvoorumist

Püsiv rõõm tuleb, kui Jeesuse Kristuse evangeeliumis vastu pidada ja ka teisi selle juures aidata.

Lehhi prohvetlikest õpetustest inimelu alguse kohta maa peal leiab ka kokkuvõtliku seisukoha meie elu eesmärgi kohta. Aadam ja Eeva elasid Eedeni aias süütuse seisundis. Kui selline olukord oleks jäänud kestma, oleksid nad elanud, „tundmata rõõmu, sest nad ei tundnud viletsust; tegemata head, sest nad ei tundnud pattu” (2. Nefi 2:23). Seega selgitas Lehhi, et „Aadam langes, et inimesed võiksid olla, ja inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu” (2. Nefi 2:25; vt ka Moosese 5:10–11).

Langenud maailmas üles kasvades saame teada hea ja kurja vahelisest erinevusest seeläbi, mida meile õpetatakse ja mida me kogeme. Me „maitse[me] kibedat, et [me] oskaksi[me] hinnata head” (Moosese 6:55). Rõõm tuleb, kui hülgame kibeda ning peame üha kallimaks head ja sellest üha kõvemini kinni hoiame.

Rõõmu leidmine

Kuna Taevane Isa meid täiuslikult armastab, on Ta innukas jagama meiega oma täiuslikku rõõmu nii praegu kui ka igavikus. See on olnud Tema ajend algusest peale lisaks Ta hiilgavale õnneplaanile ja oma Ainusündinud Poja ohverdamisele, et meid lunastada.

Jumal ei püüa ei rõõmu ega õnne meile peale suruda, vaid Ta õpetab meile, kuidas seda leida. Ta ütleb meile ka seda, kust rõõmu ei leia: „Pahelisus ei ole kunagi olnud [ega ole] õnn!” (Alma 41:10) Taevane Isa ilmutab meile rõõmuni viiva teeraja oma käskude kaudu.

President Russell M. Nelson on väljendanud seda nii:

„Selles peitub suur tõde: kuigi maailm väidab, et õnne toovad vägi, vara, populaarsus ja lihalikud naudingud, ei too need õnne! Need ei saa seda teha. See, mida need annavad, ei ole midagi muud kui tühi asendus „nende õnnistatud ja rõõmsa[le olukorrale] ‥, kes peavad kinni Jumala käskudest” (Moosia 2:41).

Tõsi on see, et palju kurnavam on otsida õnne sealt, kust te seda kunagi ei leia! Kuid kui te ikestate end Jeesuse Kristusega ja teete vaimset tööd, mis on vajalik maailma ära võitmiseks, siis on vaid Temal ja ainuüksi Temal vägi teid selle maailma tõmbejõust kõrgemale tõsta.”¹

Nõnda siis leiab kestvat rõõmu Jumala käskude pidamisest ja Jumala käsud on leitavad Jeesuse Kristuse evangeeliumist. Kuid see on meie valik. Kui meil ei õnnestu oma nõrkuste tõttu mõnda aega käske pidada, võime teha ikkagi kannapöörde, kibeda hüljata ja taas hea poole püüelda. Jumala armastus ei vabanda välja pattu või muidu rööviks halastus õiglust, kuid oma lepituse vahendusel pakub Jeesus Kristus patule lunastust:

„Amulek ‥ ütles ‥, et Issand tuleb kindlasti oma rahvast lunastama, aga ta ei tule neid lunastama nende pattudes, vaid lunastab neid nende pattudest.

Ja temale on Isa andnud väe lunastada neid nende pattudest meeleparanduse pärast; seepärast on ta saatnud oma inglid kuulutama sõnumit meeleparanduse tingimustest, mis toob neile Lunastaja väe nende hingede päästmiseks” (Heelamani 5:10–11; rõhutus lisatud).

Jeesus ütles:

„Kui te peate minu käsusõnu, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käsusõnu ja jään tema armastusse.

Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teie sees ja teie rõõm saaks täielikuks” (Johannese 15:10–11).

Just seda Lehhi oma unenäos tundiski, kui ta maitses elupuu vilja, mis sümboliseerib Jumala armastust. Ta ütles: „Kui ma sõin selle puu vilja, täitis see mu hinge ülimalt suure rõõmuga” (1. Nefi 8:12; vt ka 11:21–23).

Sellele lisaks ilmutas Lehhi veel teisegi viisi, kuidas me saame oma ellu rõõmu tuua, kui ta ütles: „Mispärast, mul tekkis soov, et ka mu pere sööks seda [vilja]” (1. Nefi 8:12).

Elupuu. Kazuto Uota

Teistel rõõmu leida aitamine

Kuningas Benjamini rahva sarnaselt „täitu[me ka meie] rõõmuga”, kui me saame oma patud andeks ja kogeme „meelerahu” (Moosia 4:3). Me tunneme seda jälle, kui vaatame ringi ning püüame aidata ka pereliikmetel ja teistel sellesama rõõmu ja rahu osaliseks saada.

Noore mehena otsis Alma õnne kõiges Jeesuse Kristuse evangeeliumi vastases. Kui ingel oli teda noominud, läbis ta pika tee „kibedast” „heani” tänu „surmasuus” tehtud meeleparandusele (Moosia 27:28) ja Päästja rohkele armule. Aastaid hiljem kuulutas Alma vaimustunult oma pojale Heelamanile:

„Ja oo, millist rõõmu ja millist imepärast valgust ma nägin; jah, mu hing täitus rõõmuga, mis oli sama ääretu, kui oli olnud mu valu! ‥

Jah, ja sellest ajast kuni praeguseni välja olen ma lakkamatult vaeva näinud, et ma võiksin tuua hingi meeleparandusele, et ma võiksin tuua neid maitsma seda äärmiselt suurt rõõmu, mida maitsesin mina. ‥

Jah, ja nüüd, vaata, oo mu poeg, Issand annab mulle minu vaevanägemise viljast äärmiselt suurt rõõmu;

sest selle sõna [Jeesuse Kristuse evangeeliumi] tõttu, mille ta on mulle andnud, vaata, on paljud Jumalast sündinud ja on maitsnud, nagu olen maitsnud mina” (Alma 36:20, 24–26).

Kord tunnistas Alma ka järgmist:

„Ma rõõmutsen selle üle, et ehk ma võin olla tööriistaks Jumala käes, et tuua mõni hing meeleparandusele; ja see on minu rõõm.

Ja vaata, kui ma näen paljusid oma vendi tõeliste patukahetsejatena ja tulemas Issanda, oma Jumala juurde, siis on mu hing täis rõõmu” (Alma 29:9–10).

Alma jätkas, kuulutades vastupandamatust rõõmust, mida ta tundis, kui ka teistel õnnestus hingi Kristuse juurde tuua:

„Aga ma ei tunne rõõmu ainult enda edu üle, vaid mu rõõm on veelgi täielikum minu vendade [Moosia poegade] edu üle, kes on olnud Nefi maal.

Vaata, nad on näinud äärmiselt suurt vaeva ja on kandnud palju vilja, ja kui suur saab olema nende tasu!

Nüüd, kui ma mõtlen nende minu vendade edu peale, siis kandub mu hing otsekui ära, lausa selle kehast eraldumiseni välja, nii suur on mu rõõm” (Alma 29:14–16).

Me leiame samasugust rõõmu, kui me armastame teisi „Kristuse puh[ta] armastus[ega]” (Moroni 7:47; vt ka s 48), jagame nendega taastatud tõde ja kutsume neid lepingurahvaga kokku kogunema.

Oo, mu Isa. Simon Dewey

Rõõm keset kannatusi

Me ei peaks tundma hirmu, et surelikkuses paratamatult osaks saavad katsumused ja väljakutsed ei lase meil rõõmu tunda või selle lausa hävitavad. Alma oli üks neist, kelle isetu teiste teenimine läks talle kalliks maksma. Ta kannatas vangistust, pidi olema pikalt söömata ja joomata, teda peksti, ta elu oli ohus ning teda naeruvääristati ega võetud korduvalt kuulda. Ja ometi oli see kõik „neelatud rõõmust Kristuses” (Alma 31:38). Võib-olla oli hilisem rõõm seda suurem just Alma kannatuste pärast.

President Nelson on tuletanud meile meelde, et rõõmul oli Päästja kannatustes oma osa, „kes risti kannatas temale oodatava rõõmu [pärast]” (Heebrealastele 12:2).

Mõelge sellele! Et pidada vastu kõige piinavamale kogemusele, mida on kunagi maa peal talutud, keskendus Päästja rõõmule!

Ja mis oli selleks Temale oodatavaks rõõmuks? Kindlasti kuulus selle hulka rõõm meie puhastamisest, tervendamisest ja tugevdamisest; rõõm kõigi pattude eest maksmisest, kes meelt parandavad; rõõm meile teiega võimaluse andmisest, et saaksime naasta puhaste ja väärilistena koju, et elada koos oma taevaste vanemate ja peredega.

Kui miski tundub praegu ületamatu, valus, hirmus, ebaõiglane või lihtsalt võimatu, siis millele sellistest asjadest suudaksime vastu pidada, kui keskendume rõõmule, mis meile või neile, keda armastame, osaks saab?”²

Püsiv rõõm tuleb, kui Jeesuse Kristuse evangeeliumis vastu pidada ja ka teisi selle juures aidata. Kestev rõõm tuleb, kui jääda Jumala armastusse, kuuletudes Ta käskudele ja saades Päästja armu osaliseks. Evangeeliumi rajal võib tunda rõõmu nii rännaku ajal kui ka lõpus. Jeesuse Kristuse evangeelium on igapäevane rõõmu rada.

© 2024 by Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. Printed in USA. English approval: 6/19. Translation approval: 6/19. Originaali pealkiri: Monthly Liahona Message, February 2024. Language. 19276 124