Me oleme kutsutud head tegema

Vanem Ronald A. Rasband

Kaheteistkümne Apostli kvoorumist

Kui me teenime teisi, laseme oma valgusel paista ja seisame usuvabaduse eest, ehitame Jumala riiki.

Giideon teadis, et õpetus, mida ta kuulis, ei ole õige. Ta oli kuulnud seda varemgi kuningas Noalt ja ta preestritelt. Neilt preestritelt, kes „olid oma südames uhkust täis” ja keda „peeti ‥ ülal nende laiskuses ja nende ebajumalakummardamises ja nende hooramistes maksude kaudu, mis kuningas Noa oli määranud oma rahvale” (Mo 11:5–6).

Veelgi halvem oli see, et kuningas Noa oli surmanud prohvet Abinadi ning oli püüdnud hävitada ka Almat ja tema järel usku pöördunuid (vt Mo 17; 18:33–34). Selleks et sellisele pahelisusele lõppu teha, tõotas Giideon kuninga peatada ning halastas talle üksnes seetõttu, et laamanlased nende maale tungisid (vt Mo 19:4–8).

Hiljem süüdistas Giideon õigustatult Noa preestreid laamanlaste 24 tütre äraviimise eest. Ta täheldas, et Abinadi prohvetlik kuulutus rahva vastu oli täitunud, kuna nad olid keeldunud meelt parandamast. (Vt Mo 20:17–22.) Ta aitas päästa Limhi rahva, kes oli laamanlaste orjuses (vt Mo 22:3–9).

Nüüd, vanemas eas, seisis Giideon taas silmitsi nii uhkuse kui ka pahelisusega, kohtudes Nehoriga, kes oli tutvustanud rahva seas preestripettust. Nehor oli „kiriku vastu” ja püüdis rahvast eksiteele viia. (Vt Al 1:3, 7, 12; vt ka 2Ne 26:29.)

Võttes endale relvaks Jumala sõna, manitses vapper Giideon Nehorit tema pahelisuse pärast. Nehor ründas vihasena Giideoni ja tappis ta oma mõõgaga. (Vt Al 1:7–9.) Nõnda lõppesid „õigemeelse mehe” elupäevad, kes oli „teinud palju head selle rahva seas” (Al 1:13).

Neil viimsetel aegadel, mil meie elame, pakutakse meile küllaldaselt võimalusi Giideoni jäljendada ja olla „tööriistaks Jumala käes” (Al 1:8), tuues „kasu” (Mo 22:4) teistele, seistes õigemeelsuse eest ning trotsides ohtu Jumala kummardamise ja teenimise vabadusele. Kui me järgime Giideoni ustavat eeskuju, võime ka meie teha palju head.

Teenige üheskoos

Esimene Presidentkond on öelnud, et Päästja „järgijatena püüame me armastada Jumalat ja oma ligimesi kogu maailmas”. „Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on agar teisi õnnistama ja abivajajaid aitama. Meid on õnnistatud võimekuse ja vahenditega ning üleilmsete usaldusväärt sidemetega, et seda püha kohustust täide viia.”¹

Ma olen tänulik Kiriku liikmete isetu teenimistöö eest meie templites ning oma kogudustes ja vaiades. Lisaks olen ma tänulik, et Kiriku liikmed teenivad lugematul hulgal kogukonna, haridus- ja heategevusorganisatsioonides ning osalevad igal aastal tuhandetes humanitaarabiprojektides, töötades vabatahtlikena miljoneid tunde ligikaudu kahesajas riigis ja territooriumil.²

Algatus JustServe.org on üks viis, kuidas Kirik mitmes riigis teenimisvõimalusi laiendab. Kiriku sponsoreeritud, kuid kõigile teiste õnnistamisest huvitatuile mõeldud algatus JustServe.org „viib vabatahtlikke vajavad kogukonnad kokku vabatahtlikega”, kes „kogukonna elukvaliteeti rikastavad”.³

Lisaks teevad Kirik ja Kiriku liikmed kogu maailmas koostööd teenimisele orienteeritud organisatsioonidega. Tänu oma liikmetele oli Kirik „2022. aastal suurim Punase Risti vereloovutuse kampaania toetaja”. Lisaks sellele tegi Kirik hiljuti Punasele Ristile 8,7 miljoni dollari suuruse annetuse.⁴

Koostöös organisatsioonidega aitab Kirik teostada kogu maailma piirkondades puhta vee ja kanalisatsiooni projekte. 2022. aastal osales Kirik 156 sellises projektis.⁵ Lisaks teeme koostööd ja toetame veel muidki asutusi, mis kannatavatele Jumala lastele leevendust toovad.⁶

„Kui ühendame käed, et teenida puuduses olevaid inimesi,” ütles president Henry B. Eyring, teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas, „ühendab Issand meie südamed.”⁷

Laske oma valgusel paista

Päästja jüngritena õnnistame oma ligimesi ka siis, kui peame oma lepinguid ja elame Kristuse sarnaselt. Mormoni Raamatus õpetatakse, et „kiriku rahvas” ei pea üksnes õigemeelsuse kasuks otsustama, vaid ka oma õigemeelse hääle kuuldavale tooma, kui nad tahavad, et Issand neid kaitseb ja edendab (vt Al 2:3–7; vt ka Mo 29:27). Issand ootab, et me oma usust ja tõekspidamistest räägime ning oma valgusel paista laseme. „Vaadake, mina olen see valgus, mida te peate kõrgel hoidma” (3Ne 18:24).

„Me ei teeni oma Päästjat hästi, kui kardame inimest rohkem kui Jumalat,” sõnas president Dallin H. Oaks, esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas. Ta lisas: „Meid on kutsutud panema maksma Issanda käitumisnormid, mitte järgima maailma omi.”⁸

Issanda jüngrid ei „häben[e] võtta enda peale Kristuse nime” (Al 46:21) ei koolis, tööl ega vabal ajal, ei puhkusel, kohtamas käies ega sotsiaalmeedias. Me tunnistame oma sõnade ja tegudega, et Jumal elab ja et me järgime Tema Poega.

„Meie usk ei ole lahterdatud või kindlasti ei peaks olema. Usk pole pelgalt Kiriku tarbeks ega ole ka pelgalt kodu ega [kooli] tarbeks,” täheldas viimse aja pühast usupaljususe ekspert Paul Lambert. „See on kõige tarbeks, mida te teete.”⁹

Me ei tea, milline mõju võib teistele olla meie tunnistusel, heal eeskujul ja heategudel. Kuid kui me seisame õige eest ja hoiame kõrgel Päästja valgust, siis inimesed märkavad meid ja taevas elab meile kaasa.

Seiske usuvabaduse eest

Tänane preestripettus, millega üha ilmalikum ühiskond usurahvale survet avaldab, ei erine kuigi palju Mormoni Raamatu aegsest preestripettusest. Need, kes seisavad ühiskondlikul ja poliitilisel tandril usu olulise rolli vastu, räägivad üha valjuhäälsemalt. Sekularistid ja valitsused, sealhulgas paljud koolid ja ülikoolid, sunnivad peale teatud käitumist ning propageerivad kõlblusetust, ateismi ja moraalset suhtelisust.

Rünnakuid usuvabadusele saadab edu, kui me oma usuliste õiguste kaitseks välja ei astu. Ma olen hiljuti õpetanud, et „kirikuna ühineme teiste religioonidega, kaitstes kõikide usundite ja veendumuste esindajaid ja nende õigust oma tõekspidamistest rääkida”.¹⁰

Taevas sõditi kõlbelise valikuvabaduse ehk meie endi vabaduse eest ise valikuid langetada. Selleks et meie valikuvabadus jääks alles, on meil vaja usinasti oma usuvabadust kaitsta.

Elujõuline religioosne usk tugevdab ja kaitseb perekondi, kogukondi ja rahvaid. See kutsub esile seaduskuulekust, äratab austust elu ja vara vastu ning õpetab ligimesearmastust, ausust ja kõlbelisust – voorusi, mis on vajalikud õiglase, vaba ja kultuurse ühiskonna püsimiseks. Me ei pea iial oma usu pärast vabandust paluma.

Meie misjonitöised jõupingutused, asendustöö templis, Jumala kuningriigi ehitamise pingutused ja lausa meie õnn nõuavad, et me seisame religioosse usu ja vabaduse eest. Seda vabadust pole võimalik kaotada ilma teisi vabadusi kaotamata.

Prohvet Joseph Smith on õpetanud: „Minu hinge innustab vabadusearmastus – vabadus kogu inimkonnale tsiviil- ja usuasjades.”¹¹ Usuvabadus innustab ka meie hinge, kui me järgime kiriku juhtide nõuannet:

„Olge kursis oluliste ühiskonnateemadega ning võtke siis sõna julgelt ja viisakalt.”¹²
„Mõistke, et usuvabaduse erosioon mõjutab märkimisväärselt meie võimalust jõu ja teadmiste poolest kasvada, pühade talituste kaudu õnnistatud saada ning usaldada, et Issand juhib oma Kirikut.”¹³
„Tõuske püsti ja öelge välja, et Jumal on olemas ning et Tema käsud seavad jalule absoluutse tõe.”¹⁴
„Vaidlustage seadused, mis kahjustavad meie vabadust oma usku järgida.”¹⁵
„Minge maailma ning tehke head, tugevdage usku Kõikvõimsasse Jumalasse ja aidake tuua teisi õnnelikumasse paika.”¹⁶
Uurige materjale aadressidel religiousfreedom.ChurchofJesusChrist.org ja religiousfreedomlibrary.org/documents.

Kui me teenime, laseme oma valgusel paista ja seisame usuvabaduse eest, ehitame Jumala riiki. Issand õnnistagu meie jõupingutusi teha „palju head” oma peres, kogukonnas ja rahva seas.

© 2024 by Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. Printed in USA. English approval: 6/19. Translation approval: 6/19. Originaali pealkiri: Monthly Liahona Message, juuni 2024. Estonian. 19347 124