Taastamise hääled

Liberty vangla

Vangistatuna Libertys Missouris sai Joseph Smith kirju, milles teda teavitati viimse aja pühade täbarast olukorrast, kui neid kuberneri korraldusel osariigist välja aeti. Tema abikaasalt Emmalt saabus liigutav kiri. Naise sõnad ja Josephi vastused neile sõnadele väljendavad nende kannatusi ja usku sel raskel ajal Kiriku ajaloos.

Joseph Smithi ja teisi hoiti selles vanglas talvel 1838–1839.

Emma Smithi kiri Joseph Smithile, 7. märts 1839

„Kallis abikaasa

Kuna mul on võimalus saata sinu juurde üks sõber, siis proovin kirjutada, kuid ma ei püüa oma tundeid täielikult kirja panna, sest olukord, milles oled, meid lahutavad seinad, trellid ja poldid, voolavad jõed, ojad, kõrguvad mäed, laiuvad orud ja preeriad ning julm ebaõiglus, mis sind algselt vanglasse viis ja endiselt seal kinni hoiab, koos paljude teiste kaalutlustega, muudab mu tunded sügavamaks, kui suudan kirjeldada.

Kui poleks teadmist sinu süütusest ja jumaliku armu otsest sekkumist, siis olen kindel, et ma poleks kunagi suutnud vastu pidada neis kannatustes, mida olen kogenud ‥ ; kuid ma olen endiselt elus ja olen valmis rohkem kannatama, kui see on lahke Taevase Isa tahe, et peaksin sinu pärast veel kannatusi kandma.

Oleme praegu kõik terved, välja arvatud Fredrick, kes on päris haige.

Väike Alexander, kes on mul praegu käte vahel, on üks toredaim väikemees, keda sa oled iial näinud. Ta on nii tugev, et suudab tooli najal mööda tuba ringi joosta. ‥

Keegi peale Jumala ei tea, mida mõtlesin ja tundsin, kui pidin meie maja ja kodu ning peaaegu kõik, mis meil oli, välja arvatud meie väikesed lapsed, maha jätma ja Missouri osariigist välja rändama, jättes sind sellesse üksildasse vanglasse. Kuid need mälestused on enamat, kui inimloomus peaks kandma suuta. ‥

Ma loodan, et meid ootavad ees paremad päevad. Alati, armastavalt sinu.

Emma Smith”

Joseph Smithi kiri Emma Smithile, 4. aprillil 1839

„Kallis – ja armastav – naine

Neljapäeva õhtul istusin just päikese loojudes, kui me selle üksildase vangla trellidest läbi piilume, et sulle kirjutada ja oma olukorrast rääkida. Minu teada on kulunud nüüd viis kuud ja kuus päeva, mil olen pidanud taluma nii ööd kui ka päevad valvurite grimasse ja viibima üksildase, sünge, räpase vangla müüride, trellide ja kägisevate rauduste taga. Seda kirja kirjutades on minu tunded teada vaid Jumalale. Minu mõlgutusi nendes oludes on võimatu kirjeldada pliiatsi, keele või inglite abiga inimesele, kes pole kunagi kogenud seda, mida me kogeme. ‥ Me toetume oma vabastamises ainuüksi Jehoova käsivarrele, ja kui Tema seda ei tee, siis seda ei tehta, selles võid olla kindel, sest selles osariigis on suur janu meie vere järele; kuid mitte sellepärast, et me milleski süüdi oleksime. ‥ Mu kallis Emma, mõtlen sinu ja laste peale kogu aeg. ‥ Tahan näha väikest Fredericki, Josephit, Juliat ja Alexandrit, Joanat ja [pere koera] vana Majorit. ‥ Kõnniksin rõõmuga siit sinu juurde paljajalu, paljapäi ja poolalasti, et sind näha, ja peaksin seda suureks rõõmuks ning mitte iialgi vaevaks. ‥ Ma talun kindla meelega kogu seda rõhumist ja niisamuti need, kes on minuga. Keegi meist ei ole veel taganenud. Tahan, et sa ei laseks [meie lastel] mind unustada. Ütle neile, et isa armastab neid täiusliku armastusega ja teeb kõik, mida suudab, et jõugu käest pääseda ja nende juurde naasta. ‥ Ütle neile: isa tahab, et nad oleksid head lapsed ja kuulaksid ema sõna. ‥

Sinu

Joseph Smith noorem”

Viited

1. „Letter from Emma Smith, 7 March 1839”, Letterbook 2, lk 37, josephsmithpapers.org.

2. „Letter to Emma Smith, 4 April 1839”, lk 1–3, josephsmithpapers.org.

3. Joseph ja tema kaaslased arreteeriti 31. oktoobril 1838 ja neid hoiti päeval ja öösel tugeva valve all. Pärast eelistungit Missouris Richmondis viidi nad 1. detsembril Liberty vanglasse.