„Meelespea: Pühamu ja ohvriand”, Tule, järgne mulle – isiklikuks ja peres kasutamiseks: Vana Testament 2022 (2021)
„Meelespea: Pühamu ja ohvriand”, Tule, järgne mulle – isiklikuks ja peres kasutamiseks: 2022
Meelespea
Pühamu ja ohvriand
Vana Testamendi lugemisel leiame mõnikord pikki lõike asjadest, mis olid Issandale selgelt olulised, kuid ei pruugi täna meie jaoks asjakohased tunduda. 2. Moosese 25–30; 35–40; 3. Moosese 1–9; 16–17 on näited nendest asjadest. Need peatükid kirjeldavad üksikasjalikult Issanda pühamut kõrbes ja seal tehtavaid loomohvreid.1 See pühamu ehk kogudusetelk oli kaasaskantav tempel, Issanda asupaik Tema rahva seas.
Meie templid tänapäeval sarnanevad Iisraeli pühamuga, kuid kindlasti ei ühti nad selle kirjeldusega 2. Moosese raamatus. Ja me ei tapa loomi oma templites – Päästja lepitus lõpetas loomade ohverdamise rohkem kui 2000 aastat tagasi. Vaatamata nendele erinevustele on muistse Iisraeli jumalakummardamisest lugemisel suur väärtus, eriti kui näeme seda nii, nagu Jumala rahvas Mormoni Raamatus – kui viisi „tugevdada nende usku Kristusesse” (Al 25:16; vt ka Jb 4:5; Jm 1:11). Mõistes pühamu ja loomohvrite sümboolikat, võime saada vaimseid teadmisi, mis tugevdavad ka meie usku Kristusesse.
Robert T. Barretti illustratsioon, kuidas iisraellased pühamusse talle toovad
Pühamu tugevdab usku Jeesusesse Kristusesse
Kui Jumal käskis Moosesel ehitada iisraellaste laagrisse pühamu, ütles Ta, et „siis ma asun elama nende keskele” (2Ms 25:8). Pühamus sümboliseeris Jumala kohalolu lepingulaegas – puidust kast, mis oli kaetud kullaga ning sisaldas üleskirjutatud lepingut Jumala ja Tema rahva vahel (vt 2Ms 25:10–22). Seaduselaegast hoiti kõige pühamas ruumis pühamu keskel, mis oli muust pühamust eesriidega eraldatud. See eesriie sümboliseeris meie eraldatust Jumalast langemise pärast.
Peale Moosese tohtis „kõige pühamas paigas” (2Ms 26:34) käia veel vaid üks isik – ülempreester. Nagu ka teised preestrid, pidi ta esmalt saama pestud ja võitud (vt 2Ms 40:12–13) ning riietatud tema ameti pühadesse riietesse (vt 2Ms 28). Kord aastas, päeval, mida kutsuti lepituspäevaks, ohverdas ülempreester rahva nimel, enne kui ta üksi pühamusse sisenes. Eesriide ees põletas ta suitsutusrohtu (vt 3Ms 16:12). Taevasse tõusev healõhnaline suits sümboliseeris Jumala juurde tõusvaid inimeste palveid (vt L 141:2). Seejärel läks ülempreester, kes kandis loomohvri verd, teisele poole eesriiet ja lähenes Jumala troonile, mida sümboliseeris lepingulaegas (vt 3Ms 16:14–15).
Teie teadmiste põhjal Jeesusest Kristusest ja tema rollist Taevase Isa plaanis, kas näete, kuidas pühamu suunab meid Päästja poole? Nii nagu telk ja seal olev seaduselaegas esindasid Jumala kohalolekut Tema rahva seas, oli ka Jeesus Kristus Jumala kohalolek oma rahva seas (vt Jh 1:14). Nagu ülempreester, on ka Jeesus Kristus vahendaja meie ja Jumal Isa vahel. Ta läks teisele poole eesriiet, et oma vere ohverduse abil meie eestkostja olla (vt Hb 8–10).
Mõned Iisraeli pühamu üksikasjad võivad teile tuttavad tunduda, eriti kui olete saanud templis oma talitused. Nagu kõige püham paik pühamus, tähistab ka templi selestiline ruum Jumala kohalolu. Sinna sisenemiseks peame kõigepealt saama pestud ja võitud. Me kanname püha riietust. Me palvetame altari ees, kus meie palved Jumala juurde tõusevad. Ja lõpuks läheme läbi eesriide Jumala juurde.
Võib-olla on kõige olulisem sarnasus tänapäeva templite ja muistse pühamu vahel see, et mõlemad suurendavad õigesti mõistetuna meie usku Jeesusesse Kristusesse ja täidavad meid tänulikkusega Tema lepitava ohvri eest. Jumal soovib, et kõik Tema lapsed Tema juurde läheksid; Ta soovib preestrite ja preestrinnade kuningriiki (vt 2Ms 19:6). Kuid meie patud takistavad meil seda õnnistust saamast, sest „miski, mis pole puhas, ei saa elada koos Jumalaga” (1Ne 10:21). Seepärast saatis Jumal Isa Jeesuse Kristuse, meie „tulevaste heade andide [ülempreestri]” (Hb 9:11). Ta paotab meile eesriiet ja võimaldab kõigil Jumala rahvastel minna „julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust” (Hb 4:16).
Tänapäeval on templite eesmärk midagi enamat kui ülenduse saamine enese jaoks. Pärast oma talituste saamist võime seista oma esivanemate asemel, saades asenduslikult talitusi nende nimel. Mõnes mõttes oleme muistse ülempreestri – ja suure ülempreestri – sarnased, avades teistele tee Jumala juurde.
Ohverdus tugevdab usku Jeesusesse Kristusesse
Lunastuse ja lepituse põhimõtteid õpetatakse võimsalt muistses loomade ohverdamise tavas, mis eksisteeris juba ammu enne Moosese seadust. Tänu taastatud evangeeliumile teame, et Aadam ja Eeva tegid ohverdusi, mõistsid, et see viitab sümboolselt Päästja ohverdusele, ja õpetasid seda oma lastele (vt Ms 5:4–12; vt ka 1Ms 4:4).
Loomohverduste sümboolika tuli eriti teravalt esile muistse Iisraeli lepituspäeval (heebrea keeles „Yom Kippur”). Selle iga-aastase tseremoonia vajalikkust väljendatakse kirjakohas 3. Moosese 16:30: „Sel päeval toimetatakse lepitust teie eest, et teid puhastada; te peate saama puhtaks kõigist oma pattudest Jehoova ees!” Seega võis Jumala kohalolek rahva seas püsima jääda. Seda lepitust viidi läbi mitmesuguste tseremooniate kaudu. Ühe tseremoonia käigus tapeti kits inimeste pattude ohvriks ja ülempreester viis kitse vere kõige pühamasse paika. Hiljem pani ülempreester käed elusa kitse peale ja tunnistas Iisraeli laste patte – kandes need patud sümboolselt üle kitsele. Seejärel aeti kits Iisraeli laagrist välja.
Selles rituaalis sümboliseerivad kitsed Jeesust Kristust, asudes patuste inimeste asemele. Patul pole kohta Jumala juures. Kuid selle asemel, et patustajaid hävitada või minema ajada, andis Jumal teise tee – nende asemel tapeti või aeti minema kits. „Sikk kannab enesega kõik nende patud” (3Ms 16:22).
Nende rituaalide sümbolism osutas viisile, mille Jumal on andnud, et meid tagasi enda juurde tuua – Jeesusele Kristusele ja Tema lepitusele. Päästja võttis „enese peale meie haigused ja kandis meie valusid”, isegi „meie kõigi süüteod” (Js 53:4, 6). Ta seisis meie asemel, andis oma elu patu eest maksmiseks ja võitis siis oma ülestõusmise kaudu surma (vt Mo 15:8–9). Jeesuse Kristuse ohverdus oli „suur ja viimne ohverdus; jah, mitte inim- ega loomohverdus”, vaid see oli „lõputu ja igavene ohverdus” (Al 34:10). Temas viidi täide kõik see, millele osutasid muistsed ohvriannid.
Seetõttu ütles Ta pärast oma ohverduse lõpuleviimist: „Ja te ei pea mulle enam ohverdama verd valades; jah, teie ohvrid ja põletusohvrid tuleb lõpetada. ‥ Ja tooge mulle ohvriks murtud süda ja kahetsev vaim.” (3Ne 9:19–20)
Seega kui leiate Vanas Testamendis kirjakoha ohvriandide ja pühamu (või hiljem templi) kohta – ja neid on seal palju –, siis pidage meeles, et kõige selle peamine eesmärk on tugevdada teie usku Messiasse, Jeesusesse Kristusesse. Las teie süda ja mõtted pöörduvad Tema poole. Mõtisklege selle üle, mida Ta on teinud, et tuua teid tagasi Jumala juurde – ja mida te teete, et Teda järgida.