38.

Kiriku eeskirjad ja juhised

38.6

Moraaliküsimuste eeskirjad

Mõni selles jaotises olev eeskiri puudutab asju, mida Kirik heaks ei kiida. Kiriku liikmetele ei kehtestata tavaliselt nende asjade tõttu liikmesuse piiranguid. Kuid kõik inimesed vastutavad lõpuks oma otsuste eest Jumala ees.

38.6.1

Abort

Issand käskis: „Sa ei tohi ‥ tappa ega teha midagi sellesarnast” (ÕL 59:6). Kirik on vastu valikulisele abordile isikliku või sotsiaalse mugavuse eesmärgil. Liikmed ei tohi lasta endale aborti teha, ise läbi viia, korraldada, selle eest maksta, sellega nõustuda ega seda julgustada. Ainsad võimalikud erandid on järgmised:

• rasedus on tekkinud vägistamise või verepilastuse tagajärjel;

• kvalifitseeritud arst on teinud kindlaks, et ema elu või tervis on tõsises ohus;

• kvalifitseeritud arst on kindlaks teinud, et lootel on tõsised arenguhäired, mille tagajärjel ei jääks ta pärast sündi elama.

Isegi sellised erandid ei sobi abordi tegemise automaatseks õigustamiseks. Abort on väga tõsine teema ning seda tuleks kaaluda alles pärast seda, kui vastutavad isikud on vestelnud oma piiskopiga ning saanud palve kaudu jumaliku kinnituse.

Kui Kiriku liige on osalenud abordi tegemisel, vaatavad juhtivad ametikandjad hoolikalt asjaolud läbi. Liikmesuse nõukogu võib olla vajalik, kui liige laseb endale teha abordi, teeb seda ise, korraldab selle, maksab selle eest või julgustab aborti tegema (vt 32.6.2.5). Kuid liikmesuse nõukogu ei tohiks kaaluda, kui liige osales abordi tegemisel enne ristud saamist. Samuti ei tohiks kaaluda liikmesuse nõukogu või piirangute kehtestamist liikmetele, kes olid seotud abordiga mingil kolmest selles osas varem kirjeldatud põhjusel.

Piiskopid suunavad konkreetseid juhtumeid puudutavad küsimused vaiajuhatajale. Vajadusel võib vaiajuhataja suunata küsimusi Esimese Presidentkonna kantseleile.

Seoses meile ilmutatuga võib inimene meelt parandada ja abordipatu andeks saada.

38.6.2

Väärkohtlemine

Väärkohtlemine on teiste halvasti kohtlemine või hooletusse jätmine viisil, mis põhjustab füüsilist, seksuaalset, emotsionaalset või varalist kahju. Kirikul on kindel seisukoht, et igasugune väärkohtlemine on lubamatu. Inimesed, kes väärkohtlevad oma abikaasat, lapsi, teisi pereliikmeid või kedagi teist, rikuvad Jumala ja inimeste seadusi.

Kõiki liikmeid, eriti lapsevanemaid ja juhte, julgustatakse olema tähelepanelikud ja hoolsad ning tegema kõik endast oleneva, et kaitsta lapsi ja teisi väärkohtlemise eest. Kui liikmed saavad teada väärkohtlemise juhtudest, annavad nad sellest teada tsiviilvõimudele ja peavad nõu piiskopiga. Kiriku juhid peaksid suhtuma väärkohtlemise teadetesse tõsiselt ega tohiks jätta neid kunagi tähelepanuta.

Kõik täiskasvanud, kes töötavad laste või noortega, peavad läbima laste- ja noortekaitsekoolituse ühe kuu jooksul alates sellest, kui neid on ametis toetatud (vt ProtectingChildren.ChurchofJesusChrist.org). Nad peavad koolitust kordama iga kolme aasta tagant.

Kui väärkohtlemine aset leiab, siis on Kiriku juhtide esimene vastutus aidata otsekohe väärkohtlemise ohvriks langenuid ja kaitsta haavatavaid isikuid võimaliku väärkohtlemise eest tulevikus. Juhid ei tohiks julgustada inimest jääma koju või olukorda, mis on vägivaldne või ebaturvaline.

38.6.2.1

Väärkohtlemise abiliin

Mõnes riigis on Kirik loonud vaiajuhatajate ja piiskoppide abistamiseks konfidentsiaalse väärkohtlemise abitelefoni. Need juhid peaksid viivitamatult helistama abitelefonile seoses iga olukorraga, kus inimest on väärkoheldud või kui teda ähvardab väärkohtlemine. Nad peaksid sellel numbril helistama ka siis, kui saavad teada, et liige vaatab, ostab või levitab lastepornograafiat.

Abitelefon on piiskoppide ja vaiajuhatajate jaoks saadaval ööpäev läbi iga päev. Telefoninumbrid on toodud järgnevalt.

• Ameerika Ühendriigid ja Kanada: 180 1240 1911 või 180 0453 3860, lisanumber 2 1911

• Suurbritannia: 0800 970 6757

• Iirimaa: 1800 937 546

• Prantsusmaa: 0805 710 531

• Austraalia: 02 9841 5454 (riigisisene number)

• Uus-Meremaa: 09 488 5592 (riigisisene number)

Piiskopid ja vaiajuhatajad peaksid helistama abitelefonile mis tahes tüüpi väärkohtlemisest teatamiseks. Nendele küsimustele vastavad õigus- ja kliinilised spetsialistid. Need spetsialistid annavad juhiseid ka selle kohta, kuidas:

• aidata ohvreid ja aidata neid kaitsta edasise väärkohtlemise eest;

• aidata kaitsta potentsiaalseid ohvreid;

• järgida seadusest tulenevaid väärkohtlemisest teatamise nõudeid.

Kirik on võtnud kohustuse järgida seadusi väärkohtlemisest teatamisel (vt 38.6.2.7). Seadused on asukohati erinevad ja enamik Kiriku juhte ei ole õiguseksperdid. Abitelefonile helistamine on hädavajalik, et piiskopid ja vaiajuhatajad saaksid täita oma kohustust väärkohtlemisest teatada.

Samuti peaks piiskop teavitama väärkohtlemise juhtudest oma vaiajuhatajat.

Riikides, kus abitelefoni ei ole, peaks piiskop väärkohtlemisest teada saades võtma ühendust oma vaiajuhatajaga. Vaiajuhataja peaks otsima juhiseid piirkonna juristilt piirkonnakantseleis. Samuti soovitatakse tal konsulteerida piirkonnakantselei pereteenistuse töötajatega või hoolekande- ja enesega toimetuleku juhiga.

38.6.2.3

Lapse või noore väärkohtlemine

Lapse või noore väärkohtlemine on eriti tõsine patt (vt Lk 17:2). Siin kasutatuna viitab lapse või noore väärkohtlemine järgnevale.

• Füüsiline väärkohtlemine: füüsilise vägivalla tulemusel raske kehavigastuse tekitamine. Mõned vigastused ei pruugi olla nähtavad.

• Seksuaalne väärkohtlemine või ärakasutamine: seksuaalne tegevus lapse või noorega või kellelegi teisele teadlikult sellise tegevuse lubamine või selles abistmine. Selles kontekstis ei hõlma seksuaalne väärkohtlemine konsensuslikku seksuaalvahekorda kahe väikese vanusevahega alaealise vahel.

• Emotsionaalne väärkohtlemine: tegude ja sõnadega lapse või noore eneseaustuse või eneseväärikuse kahjustamine. See hõlmab tavaliselt korduvaid ja regulaarseid solvanguid, manipuleerimist ja kriitikat, mis alandavad ja halvustavad. See võib tähendada ka tõsist hooletusse jätmist.

• Lastepornograafia: vt 38.6.6.

Kui piiskop või vaiajuhataja saab teada lapse või noore väärkohtlemisest või kahtlustab seda, järgib ta viivitamatult juhiseid osas 38.6.2.1. Samuti võtab ta kasutusele meetmeid, et kaitsta asjaosalisi edasise väärkohtlemise eest.

Kui täiskasvanud liige väärkohtleb last või noort, nagu selles jaotises kirjeldatud, on nõutav Kiriku liikmesuse nõukogu ja liikmekaardile märkme tegemine. Vt ka 32.6.1.1 ja 38.6.2.5.

Kui alaealine väärkohtleb last, võtab vaiajuhataja juhiste saamiseks ühendust Esimese Presidentkonna kantseleiga.

Füüsilise või emotsionaalse kiusamisega ühevanuste laste või noorte vahel peaksid tegelema koguduse juhid. Liikmesuse nõukogu ei peeta.

38.6.2.4

Abikaasa või teise täiskasvanu väärkohtlemine

Abikaasa või teise täiskasvanu väärkohtlemine võib toimuda mitmel viisil. Nende hulka kuuluvad füüsiline, seksuaalne, emotsionaalne ja majanduslik väärkohtlemine. Täiskasvanutel, kes on eakad, haavatavad või puudega, on mõnikord suur oht langeda väärkohtlemise ohvriks.

Sageli ei ole väärkohtlemisel üht kindlat definitsiooni, mida saaks rakendada kõigile olukordadele. Selle asemel esineb erineva raskusastmega väärkohtlemist. Need varieeruvad aeg-ajalt teravate sõnade kasutamisest tõsise kahju tekitamiseni.

Kui piiskop või vaiajuhataja saab teada abikaasa või teise täiskasvanu väärkohtlemisest, järgib ta viivitamatult juhiseid osas 38.6.2.1. Samuti võtab ta kasutusele meetmeid, et kaitsta asjaosalisi edasise väärkohtlemise eest.

Juhid otsivad Vaimu juhatust, et teha kindlaks, kas kõige sobivam koht väärkohtlemisega tegelemiseks on isiklik nõustamine või liikmesuse nõukogu. Samuti võivad nad selle olukorra üle nõu pidada oma otsese preesterluse juhiga. Abikaasa või mõne teise täiskasvanu väärkohtlemine, mis tõuseb allpool kirjeldatud tasemele, nõuab liikmesuse nõukogu pidamist.

• Füüsiline väärkohtlemine: füüsilise vägivalla tagajärjel raske kehavigastuse tekitamine. Mõned vigastused ei pruugi olla nähtavad.

• Seksuaalne väärkohtlemine: vaadake osas 38.6.18.3 kirjeldatud olukordi.

• Emotsionaalne väärkohtlemine: tegude ja sõnadega inimese eneseaustuse või eneseväärikuse kahjustamine. See hõlmab tavaliselt korduvaid ja regulaarseid solvanguid, manipuleerimist ja kriitikat, mis alandavad ja halvustavad.

• Majanduslik väärkohtlemine: kellegi rahaliselt ärakasutamine. See võib hõlmata isiku vara, raha või muude väärisesemete ebaseaduslikku või loata kasutamist. See võib hõlmata ka pettuse teel kellegi üle rahalise võimu saamist. See võib hõlmata majandusliku ülemvõimu kasutamist inimese käitumise kontrollimiseks. Vt ka 32.6.1.3.

38.6.2.7

Kuritarvitamisega seotud õigusprobleemid

Kui liige on toime pannud kuritegusid ja rikkunud seadust, peaks piiskop või vaiajuhataja kutsuma liiget üles teavitama nendest tegevustest õiguskaitsetöötajaid või muid asjakohaseid ametiasutusi. Piiskop või vaiajuhataja saab teavet kohalike teavitamisnõuete kohta Kiriku abitelefoni kaudu (vt 38.6.2.1). Kui liikmetel on teavitamisnõuete kohta küsimusi, julgustab ta neid saama kvalifitseeritud juriidilist nõu.

Kirikujuhid ja liikmed peaksid täitma kõiki seaduses ette nähtud kohustusei, et vastavaid ametiisikuid kuriteost teavitada. Mõnes riigis peetakse laste ja noortega tegelevaid juhte ja õpetajaid teavitamiskohustusega inimesteks ja nad peavad õiguskaitseorganeid väärkohtlemisest teavitama. Samamoodi on paljudes kohtades kohustatud iga isik, kes saab teada väärkohtlemisest, õiguskaitseorganeid sellest teavitama. Piiskopid ja vaiajuhatajad peaksid helistama abitelefonile, et saada infot teavitamiskohustuse ja muude väärkohtlemisest teatamise seaduslike nõuete kohta. Kiriku eeskirjad näevad ette seaduste järgimist.

38.6.5

Vooruslikkus ja truudus

Issanda kõlbelise puhtuse seadus on:

• hoidumine seksuaalsetest suhetest väljaspool Jumala seadustega kooskõlas sõlmitud abielu mehe ja naise vahel;

• truudus abielus.

Füüsiline intiimsus abikaasade vahel peaks olema ilus ja püha. Jumal on määranud selle laste loomiseks ning selleks, et abikaasad saaksid teineteisele armastust väljendada.

Seksuaalsuhted on kohased ainult mehe ja naise vahel, kes on seaduslikus abielus. Jumala silmis on kõlbeline puhtus väga tähtis. Kõlbelise puhtuse seaduse rikkumine on väga tõsine asi (vt 2Ms 20:14; Mt 5:28; Al 39:5). Sellega seotud inimesed rüvetavad püha väge, mille Jumal on andnud elu loomiseks.

Kiriku liikmesuse nõukogu võib olla vajalik, kui:

• liikmel on seksuaalsuhted väljaspool Jumala seadusega lubatud abielusuhteid, näiteks abielurikkumine, hoorus ja seksuaalsuhted samast soost isikuga (vt 32.6.2).

• Liige on sellises abielu- või paarisuhtes, mis ei ole Jumala seadusega lubatud, näiteks kooselu, tsiviilliidud ja partnersuhted ning samasooliste abielu.

• Liige tarbib pornograafiat intensiivselt või kompulsiivselt, põhjustades sellega märkimisväärset kahju oma abielule või perekonnale (vt 38.6.13).

Otsus, kas sellistes olukordades liikmesuse nõukogu pidada, oleneb paljudest asjaoludest. Need on välja toodud osas 32.7. Näiteks suurendab templilepingute rikkumine tõenäosust, et nõukogu on vajalik, et aidata inimesel meelt parandada. Mõnel juhul võib olla küllalt isiklikust nõustamisest ja mitteametlikest liikmesuse piirangutest (vt 32.8).

Vt osa 32.6.1.2 et leida, millal on nõukogu seksuaalsete pattude korral nõutud.

38.6.6

Lastepornograafia

Kirik mõistab hukka lastepornograafia mis tahes kujul. Kui piiskop või vaiajuhataja saab teada, et liige on seotud lastepornograafiaga, järgib ta viivitamatult juhiseid osas 38.6.2.1.

Kiriku liikmesuse nõukogu ja liikmekaardile märkme tegemine on nõutavad, kui liige teeb, jagab, omab või vaatab korduvalt pornograafilisi pilte lastest (vt 32.6.1.2 ja 32.14.5). Üldjuhul ei kehti see juhend enam-vähem üheealiste laste või noorte suhtes, kes jagavad seksuaalseid pilte endast või teistest. Sellistes olukordades oleks sobilikum isiklik nõustamine ja mitteametlikud liikmesuse piirangud.

Lisajuhiseid leiate osas 38.6.13.

38.6.10

Verepilastus

Kirik mõistab hukka verepilastuse mis tahes kujul. Selles kontekstis viitab verepilastus seksuaalsuhetele:

• vanema ja lapse vahel;

• vanavanema ja lapselapse vahel;

• õdede-vendade vahel;

• onu või tädi ja tema õelapse või vennalapse vahel.

Selles kontekstis viitab laps, lapselaps, õde/vend, õelaps ja vennalaps bioloogilistele, adoptiivsetele, võõras- või kasulastele. Verepilastus võib aset leida kahe alaealise, täiskasvanu ja alaealise või kahe täiskasvanu vahel. Kui vaiajuhatajal on küsimusi selle kohta, kas suhe on kohalike seaduste järgi verepilastus, küsib ta juhiseid Esimese Presidentkonna kantseleist.

Kui alaealine on verepilastuse ohver, helistab piiskop või vaiajuhataja Kiriku väärkohtlemise abitelefonile riikides, kus see on saadaval (vt 38.6.2.1). Teistes riikides peaks vaiajuhataja otsima juhiseid piirkonna juristilt piirkonnakantseleis. Samuti soovitatakse tal konsulteerida piirkonnakantselei pereteenistuse töötajatega või hoolekande- ja enesega toimetuleku juhiga.

Kui liige paneb toime verepilastuse, on nõutav Kiriku liikmesuse nõukogu ja liikmekaardile märkme tegemine (vt 32.6.1.2 ja 32.14.5). Verepilastuse korral on peaaegu alati nõutav, et Kirik eemaldaks isiku liikmesuse.

Kui alaealine sooritab verepilastuse, võtab vaiajuhataja juhiste saamiseks ühendust Esimese Presidentkonna kantseleiga.

Verepilastuse ohvrid saavad sageli tõsise trauma. Juhid reageerivad sellele südamliku kaastunde ja empaatiaga. Nad pakuvad vaimset tuge ja nõustamist, et aidata ohvritel verepilastuse hävitavate tagajärgedega toime tulla.

Mõnikord kogevad ohvrid häbi või süütunnet. Ohvrid ei ole patus süüdi. Juhid aitavad neil ja nende peredel mõista Jumala armastust ja tervenemist, mis tuleb Jeesuse Kristuse ja Tema lepituse kaudu (vt Al 15:8; 3.Ne 17:9).

Peale Kiriku juhtidelt inspireeritud abi saamise võivad ohvrid ja nende perekonnad vajada professionaalset nõustamist. Info leidmiseks vaadake osa 38.6.18.2.

38.6.13

Pornograafia

Kirik mõistab hukka pornograafia mis tahes kujul. Igasugune pornograafia kahjustab inimeste elu, perekondi ja ühiskonda. Samuti peletab see eemale Issanda Vaimu. Kiriku liikmed peaksid vältima igasugust pornograafilist materjali ning olema vastu selle tootmisele, levitamisele ja kasutamisele.

Kirik pakub järgmisi vahendeid, et aidata inimesi, kelle elu mõjutab pornograafia:

• AddressingPornography.ChurchofJesusChrist.org

• AddictionRecovery.ChurchofJesusChrist.org

• Helping Those Who Struggle with Pornography (voldik)

• Let Virtue Garnish Thy Thoughts (voldik)

Vaiajuhatajad ja piiskopid toetavad vajadusel ka pereliikmeid.

Kiriku juhid peaksid mõistma, et pornograafia tarbimine võib olla sundus või sõltuvus. Peale Kiriku juhtidelt inspireeritud abi saamise võivad mõned liikmed vajada professionaalset nõustamist. Juhid võivad abi saamiseks pöörduda pereteenistuse poole. Kontaktandmed leiate osast 31.2.6.

Isiklik nõustamine ja mitteametlikud liikmesuse piirangud on tavaliselt piisavad, et aidata inimesel pornograafia tarbimisest meelt parandada (vt 32.8). Liikmesuse nõukogu tavaliselt ei peeta. Kuid nõukogu võib olla vajalik intensiivse ja kompulsiivse pornograafia tarbimise puhul, mis on põhjustanud olulist kahju liikme abielule või perekonnale (vt 38.6.5). Liikmesuse nõukogu on nõutav, kui liige teeb, jagab, omab või vaatab korduvalt pornograafilisi pilte lastest (vt 38.6.6).

38.6.18

Seksuaalne väärkohtlemine, vägistamine ja teised seksuaalrünnakute vormid

Kirik mõistab hukka seksuaalse väärkohtlemise. Selles kontekstis määratletakse seksuaalset väärkohtlemist kui soovimatu seksuaalse tegevuse pealesurumist teisele inimesele. Seksuaaltegevust isikuga, kes ei anna või ei saa anda teadlikku nõusolekut, loetakse seksuaalseks väärkohtlemiseks. Seksuaalne väärkohtlemine võib esineda ka abikaasaga või enne abiellumist kohtamas käies. Infot lapse või noore seksuaalse väärkohtlemise kohta leiate osast 38.6.2.3.

Seksuaalne väärkohtlemine hõlmab laia hulka tegevusi alates ahistamisest kuni vägistamise ja muude seksuaalse rünnaku vormideni. See võib toimuda füüsiliselt, verbaalselt ja muul viisil. Juhiseid seksuaalse väärkohtlemise, vägistamise või muul viisil seksuaalse rünnaku läbielanud liikmete nõustamise kohta leiate osast 38.6.18.2.

Kui liikmed kahtlustavad seksuaalset väärkohtlemist või saavad sellest teada, võtavad nad võimalikult kiiresti kasutusele meetmeid ohvrite ja teiste kaitsmiseks. See hõlmab tsiviilvõimude teavitamist ja piiskopi või vaiajuhataja informeerimist. Kui last on väärkoheldud, peaksid liikmed järgima juhiseid osas 38.6.2.

38.6.18.3

Liikmesuse nõukogud

Liikmesuse nõukogu võib olla vajalik isikule, kes on kedagi seksuaalselt rünnanud või väärkohelnud. Liikmesuse nõukogu on nõutav, kui liige on pannud toime vägistamise või mõistetakse süüdi muus seksuaalrünnakus (vt 32.6.1.1).

Liikmesuse nõukogu tuleb pidada samuti, kui on aset leidnud seksuaaltegevus haavatava täiskasvanuga. Selles kontekstis määratletakse haavatavat täiskasvanut kui isikut, kes füüsiliste või vaimsete erivajaduste tõttu ei saa tegevusega nõustuda või ei mõista selle olemust.

Seksuaalse kuritarvitamise muude vormide käsitlemiseks otsivad juhid Vaimu juhatust selle kohta, kas sellega tuleks tegeleda isikliku nõustamise või liikmesuse nõukogu kaudu (vt 32.6.2.2 ja 32.8). Tõsistel juhtudel on nõutav nõukogu. Juhid võivad selle olukorra üle nõu pidada oma otsese preesterluse juhiga.

Kui liikmelisuse piirangud tulenevad liikmesuse nõukogu otsusest, mida peeti seksuaalse väärkohtlemise toimepanija üle, tehakse märge selle isiku liikmekaardile.

Infot väärkohtlemise korral nõustamise kohta leiate osast 38.6.2.2. Infot seksuaalse väärkohtlemise ohvrite nõustamise kohta leiate osast 38.6.18.2.

38.6.23

Transsoolised inimesed

Transsoolised isikud seisavad silmitsi keeruliste väljakutsetega. Liikmeid ja mitteliikmeid, kes identifitseerivad end transsoolistena – ning nende perekonda ja sõpru – tuleks kohelda taktitundeliselt, lahkelt, kaastundlikult ja suure kristliku armastusega. Kõik on oodatud sakramendikoosolekule, teistele pühapäevasetele koosolekutele ja Kiriku seltskondlikele üritustele (vt 38.1.1).

Sugu on Taevase Isa õnneplaanis oluline omadus. Perekonnaläkituses mõeldakse soo all bioloogilist sugu sünnihetkel. Osa inimesi tunneb, et nende bioloogiline sugu ei lange kokku nende soolise identiteediga. Selle tulemusena võivad nad end määratleda transsoolistena. Kirik ei võta seisukohta küsimustes, mis põhjusel inimesed end transsoolisena identifitseerivad.

Kirikus osalemine on enamasti sooneutraalne ja sama kehtib osa preesterluse talituste puhul. Transsoolised isikud võivad saada ristitud ja liikmeks kinnitatud, nagu on kirjeldatud osas 38.2.3.14. Nad võivad samuti võtta sakramenti ja saada preesterluse õnnistusi. Kuid preesterlusse pühitsemine ja templitalitused saadakse sünnijärgse soo kohaselt.

Kiriku juhid ei soovita meditsiinilist ega kirurgilist sekkumist sünnijärgsele bioloogilisele soole vastupidise soo tunnustamise (sookorrigeerimise) eesmärgil. Juhid teavitavad, et sellise tegevusega kaasnevad Kiriku liikmesuse piirangud.

Juhid ei soovita ka sotsiaalset transsoolisust. Sotsiaalse transsoolisuse alla kuulub nt riietuse ja välimuse või nime muutmine, et esitleda end oma sünnijärgsest bioloogilisest soost erinevalt. Juhid teavitavad, et sotsiaalse transsoolisuse perioodil kehtivad sellele liikmele mõningased Kiriku liikmesuse piirangud.

Need piirangud hõlmavad preesterluse saamist ja selle kasutamist, templisoovituse saamist ja kasutamist ning osa Kiriku kutseid. Kuigi osa Kiriku liikmesusega seotud õigusi piiratakse, on muu Kirikus osalemine tervitatav.

Transsoolised inimesed, kes ei taotle meditsiinilist, kirurgilist või sotsiaalset soo korrigeerimist ega tunnustamist ja on väärilised, võivad saada Kiriku kutseid, templisoovituse ja templitalitusi.

Tervishoiutöötajad võivad määrata osale lastele, noortele ja täiskasvanutele soolise düsfooria leevendamiseks ja enesetapumõtete vähendamiseks hormoonravi. Enne selle ravi alustamist on patsiendil ja alaealiste vanematel tähtis mõista võimalikke riske ja kasutegureid. Kui need liikmed ei taotle enda tunnustamist vastassooesindajana ja on väärilised, võivad nad saada Kirikus kutseid, templisoovituse ja templitalitusi.

Kui inimene otsustab muuta oma eelistatud nime, mida tema puhul kasutada, võib nime-eelistuse märkida liikmekaardile eelistatud nime lahtrisse. Koguduses võib isiku poole pöörduda tema eelistatud nimega.

Asjaolud on üksuste ja inimeste lõikes väga erinevad. Liikmed ja juhid peavad üheskoos ja Issandaga nõu. Piirkonna juhatused aitavad kohalikel juhtidel igat olukorda tundlikult käsitleda. Piiskopid peavad nõu vaiajuhatajaga. Vaiajuhatajad ja misjonijuhatajad peavad küsima nõu piirkonna juhatuselt (vt 32.6.3 ja 32.6.3.1).

Lisainfo leidmiseks transsooliste inimeste mõistmise ja toetamise kohta vt „Transgender” veebilehelt ChurchofJesusChrist.org.

38.8

Halduseeskirjad

38.8.2

Ühishuvipettus

Ühishuvipettus leiab aset siis, kui inimene kasutab ära kellegi teise usaldust, et teda petta. See võib juhtuda, kui mõlemad inimesed kuuluvad samasse rühma, näiteks kirikusse. See võib juhtuda ka kuritarvitades sõprus- või usalduspositsiooni, näiteks kutset kirikus või perekondlikke suhteid. Ühishuvipettus pannakse tavaliselt toime rahalise kasu saamiseks.

Kiriku liikmed peaksid olema oma suhetes ausad ja tegutsema ausameelselt. Ühishuvipettus on häbiväärne usalduse reetmine. Selle toimepanijad võidakse kriminaalvastutusele võtta. Kiriku liikmed, kes panevad toime ühishuvipettuse, võivad samuti seista silmitsi liikmesuse piirangute või liikmesuse eemaldamisega. Juhiste leidmiseks liikmesuse nõukogude kohta pettuste korral vt osa 32.6.2.3 ja 32.6.1.3.

Liikmed ei tohi väita ega vihjata, et nende äritegevust rahastab, toetab või esindab Kirik või selle juhid.

38.8.24

Juriidiline nõu kirikuasjades

Kui Kiriku küsimustes on vaja juriidilist abi, peaksid juhid ühendust võtma Kiriku juriidilise nõustajaga. Ameerika Ühendriikides ja Kanadas võtab vaiajuhataja ühendust Kiriku juriidilise osakonnaga:

• 180 0453 3860, lisanumber 2 6301

• 180 1240 6301

Väljaspool Ameerika Ühendriike ja Kanadat võtab vaiajuhataja ühendust piirkonnakantselei piirkonna juriidilise nõustajaga.

38.8.24.1

Õigusmenetluses osalemine või dokumentide esitamine

Kiriku juhid ei tohiks sekkuda oma üksuste liikmete tsiviil- ega kriminaalasjadesse ilma Kiriku juriidilise nõustajaga konsulteerimata. Samad eeskirjad kehtivad advokaatide või kohtutöötajatega rääkimise või neile kirjutamise kohta, sealhulgas e-posti teel.

Juhid peaksid rääkima Kiriku juriidilise nõustajaga, kui nad oma Kiriku kohustusi täites:

• arvavad, et nad peaksid andma tunnistusi või suhtlema juriidilistes küsimustes;

• peavad õigusliku protsessi kohaselt andma tunnistusi või suhtlema juriidilises asjas;

• neile antud käsk esitada tõendeid;

• neil palutakse vabatahtlikult esitada dokumente või teavet;

• neil palutakse suhelda advokaatide või tsiviilasutustega kohtumenetluste, sealhulgas karistuse määramise või tingimisi vabastamise üle.

Vaatamata headele kavatsustele võidakse kirikujuhtide jagatavat teavet kohtumenetluses valesti tõlgendada ja see võib teha kahju. Selline teabe jagamine võib mõjuda eriti kahjulikult ohvritele ja nende peredele. Kiriku eeskirjade järgimine aitab vältida ka Kiriku sobimatut segamist õigusasjadesse.

38.8.24.2

Tunnistuste andmine kohtumenetluses

Kiriku juhid ei tohi anda Kiriku nimel tunnistusi üheski kohtumenetluses ilma Kiriku juriidilise osakonna eelneva loata. See eeskiri kehtib ka karistuse määramise ja tingimisi vabastamise kohta. Ima selle heakskiiduta ei tohi Kiriku juhid oma juhirollis esitada suulisi ega kirjalikke tõendeid.

Juhid ei tohiks vihjata ega väita, et nende tunnistus kohtumenetluses esindab Kiriku seisukohta.

Juhid ei tohiks mõjutada tunnistaja ütlusi üheski kohtumenetluses.

Kiriku juriidilise nõustaja kontaktandmed on toodud osas 38.8.24.