1 Mina, Seenif, olles õpetatud kõiges nefilaste keeles ja omades teadmist Nefi maast ehk meie isade esimesest pärandmaast ja olles saadetud salakuulajana laamanlaste keskele, et ma võiksin välja uurida nende sõjalised jõud, et meie sõjavägi võiks neid rünnata ja nad hävitada – aga kui ma nägin seda, mis oli nende seas head, soovisin ma, et neid ei hävitataks.

2 Seepärast, ma tülitsesin oma vendadega kõnnumaal, sest ma tahtsin, et meie valitseja teeks nendega lepingu; aga tema, karm ja verejanuline mees, käskis mind tappa; kuid mind päästeti suure verevalamise läbi, sest isa võitles isa vastu ja vend venna vastu, kuni suurem osa meie sõjaväest oli kõnnumaal hävitatud ja meie, need meist, kellele heideti armu, pöördusime tagasi Sarahemla maale, et jutustada seda lugu nende naistele ja nende lastele.

3 Ja siiski, olles üliagar pärima meie isade maad, kogusin ma kokku kõik, kes soovisid minna maad oma valdusesse võtma, ja me alustasime taas teekonda kõnnumaale, et minna maale, kuid meid tabasid nälg ja valusad kannatused, sest me olime pikaldased meeles pidama Issandat, oma Jumalat.

4 Ometi püstitasime me pärast mitmepäevast kõnnumaal rändamist oma telgid paika, kus meie vennad tapeti, mis oli meie isade maa läheduses.

5 Ja sündis, et koos nelja mehega läksin ma taas linna kuninga juurde, et ma võiksin teada kuninga meeleolu ja et ma võiksin teada, kas ma võin oma inimestega sinna maale minna ja selle rahus oma valdusesse võtta.

6 Ja ma läksin sisse kuninga juurde ja ta tegi minuga lepingu, et ma võin saada oma valdusesse Lehhi-Nefi maa ja Siilomi maa.

7 Ja ta käskis samuti oma rahval maalt lahkuda, ja mina ja minu rahvas läksime sellele maale, et me võiksime selle oma valdusesse võtta.

8 Ja me hakkasime ehitama maju ja parandama linnamüüre, jah, nimelt Lehhi-Nefi linna ja Siilomi linna müüre.

9 Ja me hakkasime maad viljelema, jah, koguni kõiksugu seemnetega, maisi ja nisu ja odra ja nease ja šeumi seemnetega ning kõiksugu puuvilja seemnetega; ja me hakkasime maal paljunema ja meid hakkas saatma edu.

10 Nüüd, kuningas Laaman loovutas maa meie valdusesse, et oma osavuse ja kavalusega minu rahvast orjastada.

11 Seepärast sündis, et kui me olime elanud maal kaksteist aastat, hakkas kuningas Laaman muutuma rahutuks, kartes, et mu rahvas kasvab mingil kombel maal tugevaks ja et nad ei saa nende üle võimu ega neid orjastada.

12 Nüüd, nad olid laisk ja ebajumalaid kummardav rahvas; seepärast soovisid nad meid orjastada, et nad võiksid ise elada ülekülluses meie kätetööst; jah, et nad võiksid toituda rõõmuga meie karjadest nurmedel.

13 Seepärast sündis, et kuningas Laaman hakkas oma rahvast ärgitama, et nad tülitseksid minu rahvaga; seepärast hakkas maal olema sõdasid ja tülisid.

14 Sest minu kolmeteistkümnendal valitsemisaastal Nefi maal, kaugel Siilomi maast lõunas, kui mu rahvas oli jootmas ja söötmas oma karju ja harimas oma maad, ründas neid suur hulk laamanlasi ja hakkas neid tapma ning ära viima nende karju ja maisi nende põldudelt.

15 Jah, ja sündis, et kõik, keda ei tabatud, põgenesid koguni Nefi linna välja ja hüüdsid minu poole, et saada kaitset.

16 Ja sündis, et ma relvastasin nad vibude ja noolte, mõõkade ja saablite ja nuiade ja lingude ja kõikvõimalike relvadega, mida me oskasime välja mõelda, ja mina ja minu rahvas läksime võitlema laamanlaste vastu.

17 Jah, me läksime välja Issanda jõul, et võidelda laamanlaste vastu; sest mina ja minu rahvas hüüdsime vägevalt Issandat, et ta vabastaks meid meie vaenlaste käest; sest meid oli äratatud mäletama meie isade vabastamist.

18 Ja Jumal kuulis meie hüüdeid ja vastas meie palvetele ning me läksime edasi tema väes; jah, me läksime laamanlastele vastu ja ühe päeva ja öö jooksul me surmasime kolm tuhat ja nelikümmend kolm; me surmasime neid kuni sinnamaani välja, et olime ajanud nad meie maalt minema.

19 Ja ma ise oma kätega aitasin matta nende surnuid. Ja vaata, meie suureks kurvastuseks ja kurtmiseks oli kakssada ja seitsekümmend üheksa meie vendadest tapetud.