1 Nüüd, Semlonis oli koht, kuhu laamanlaste tütred kogunesid laulma ja tantsima ja end lõbustama.

2 Ja sündis, et ühel päeval oli neid vähesel arvul laulma ja tantsima kogunenud.

3 Ja nüüd, kuningas Noa preestrid, häbenedes pöörduda tagasi Nefi linna, jah, ja samuti kartes, et inimesed võivad nad tappa; seepärast ei julgenud nad oma naiste ja oma laste juurde tagasi minna.

4 Ja jäädes kõnnumaale ja avastades laamanlaste tütred, nad peitsid end ja jälgisid neid.

5 Ja kui ainult mõned nendest olid kogunenud tantsima, tulid nad oma peidupaikadest välja ning võtsid nad ja viisid nad kõnnumaale; jah, kakskümmend ja neli laamanlaste tütart viisid nad kõnnumaale.

6 Ja sündis, et kui laamanlased märkasid, et nende tütred olid kadunud, said nad vihaseks Limhi rahva peale, sest nad arvasid, et Limhi rahvas oli seda teinud.

7 Seepärast nad saatsid oma sõjaväe välja; jah, nimelt kuningas ise läks oma rahva ees ja nad läksid Nefi maale, et hävitada Limhi rahvast.

8 Ja nüüd, Limhi oli neid tornist märganud: ta oli märganud nimelt kõiki nende sõjalisi ettevalmistusi; seepärast kogus ta oma rahva kokku ja asetas nad põldudele ja metsadesse neid varitsema.

9 Ja sündis, et kui laamanlased olid tulnud, hakkas Limhi rahvas oma ootepaikadest neile kallale tungima ja hakkas neid tapma.

10 Ja sündis, et see võitlus muutus ülimalt rängaks, sest nad võitlesid nagu lõvid oma saagi pärast.

11 Ja sündis, et Limhi rahvas hakkas laamanlasi enda ees ajama; ometi polnud neid pooltki nii palju kui laamanlasi. Aga nad võitlesid oma elu eest ja oma naiste eest ja oma laste eest; seepärast nad pingutasid ja võitlesid kui lohed.

12 Ja sündis, et nad leidsid laamanlaste kuninga nende langenute hulgast; siiski ta ei olnud veel surnud, olles haavatud ning maha jäetud; nii kiire oli ta rahva põgenemine.

13 Ja nad võtsid ta ja sidusid ta haavad ja tõid ta Limhi ette ning ütlesid: Vaata, siin on laamanlaste kuningas; ta langes haavatuna nende surnute hulka ja nad on jätnud ta maha; ja vaata, me tõime ta sinu ette, ja nüüd, surmakem ta.

14 Ent Limhi ütles neile: Ärge tapke teda, vaid tooge ta lähemale, et ma võiksin teda näha! Ja nad tõid tema. Ja Limhi ütles talle: Mis põhjus oli teil tulla üles sõdima minu rahva vastu? Vaata, mu rahvas ei ole murdnud vannet, mis ma teile andsin; seepärast, miks pidite teie murdma vannet, mille te andsite minu rahvale?

15 Ja nüüd, kuningas ütles: Ma olen murdnud vannet, sest sinu rahvas viis ära minu rahva tütred; seepärast, oma vihas lasin ma oma rahval tulla sõdima sinu rahva vastu.

16 Ja nüüd, Limhi ei olnud sellest asjast midagi kuulnud, seepärast ta ütles: Ma uurin seda oma rahva seas ja kes iganes on teinud seda, peab hukkuma. Seepärast ta lasi oma rahva hulgas järele uurida.

17 Nüüd, kui Giideon oli seda kuulnud, tema, olles kuninga väepealik, läks ette ja ütles kuningale: Ma palun sind, oota veidi ja ära uuri seda rahvast; ja ära pane seda tegu nende arvele.

18 Sest kas sa ei mäleta oma isa preestreid, keda see rahvas katsus hävitada? Ja kas nad ei ole mitte kõnnumaal? Kas mitte nemad ei ole need, kes on varastanud laamanlaste tütred?

19 Ja nüüd, vaata, ja jutusta nendest asjadest kuningale, et ta võiks rääkida oma rahvale, nii et nad rahuneksid meie suhtes; sest vaata, nad juba valmistuvad tulema meie vastu ja vaata, meid on ainult mõni.

20 Ja vaata, nad tulevad oma suure sõjaväega ja kui kuningas neid meie suhtes ei rahusta, siis me peame hukkuma.

21 Sest kas ei ole mitte täide läinud Abinadi sõnad, mis ta meie vastu prohvetlikult kuulutas – ja kõike seda seepärast, et me ei tahtnud kuulda võtta Issanda sõnu ega pöörduda ära oma süütegudest?

22 Ja nüüd, rahustame kuningat ja me täidame oma vande, mis me oleme talle andnud; sest on parem, et me oleme orjuses, kui et me kaotame oma elu; seepärast, lõpetagem see suur verevalamine.

23 Ja nüüd, Limhi jutustas kuningale kõik asjad oma isast ja preestritest, kes olid põgenenud kõnnumaale, ja pani laamanlaste tütarde röövimise nende süüks.

24 Ja sündis, et kuningas rahunes tema rahva suhtes ja ta ütles neile: Lähme minu rahvale vastu ilma relvadeta ja ma vannun sulle vandega, et minu rahvas ei surma sinu rahvast.

25 Ja sündis, et nad järgnesid kuningale ja läksid ilma relvadeta kohtuma laamanlastega. Ja sündis, et nad kohtusid laamanlastega; ja laamanlaste kuningas kummardus maani nende ees ja palus Limhi rahva eest.

26 Ja kui laamanlased nägid Limhi rahvast, et nad olid ilma relvadeta, halastasid nad nende peale ja rahunesid nende suhtes ning pöördusid koos oma kuningaga rahus nende oma maale tagasi.