1 Rumal ütleb oma südames: Pole inimest, kes oleks näinud Jumalat! Kuna ta ei näita ennast meile, siis Jumalat pole olemas! Vaata, nad on rikutud, nad on teinud jäleduse tegusid ja ükski neist ei tee head.

2 Sest Issand vaatas taevast alla inimlaste peale ja ütles oma häälega oma teenijale: Otsi inimlaste seast, et näha, kas on kedagi, kes mõistab Jumalat. Ja tema avas oma suu ja ütles Issandale: Vaata, kõik need, kes ütlevad, et nad on sinu!

3 Issand vastas ja ütles: Nad kõik on taganenud, üheskoos on nad saanud roojaseks, sa ei või näha neist kedagi, kes teeks head, jah, mitte ühtainustki.

4 Kõik, kes neile õpetajateks on, on süütegude tegijad ja neis ei ole tarkust. Nad on need, kes söövad mu rahvast. Nad söövad leiba ega hüüa Issanda poole.

5 Neid on vallanud suur hirm, sest Jumal elab õigemeelsete sugupõlves. Tema on vaestele nõuandjaks, sest pahelised häbistavad neid, ja pelgupaiga leidmiseks nad põgenevad Issanda juurde.

6 Nad häbistavad vaese nõuannet, sest tema pelgupaigaks on Issand.

7 Oh, et taevast seataks jalule Siion, Iisraeli pääste! Oo Issand, millal sa sead Siioni jalule? Kui Issand oma rahva vangipõlve pöörab, hakkab Jaakob rõõmustama, Iisrael saab rõõmsaks.