Esimene samm meeleparanduse suunas
Artikli autor elab Ouestis Haitil.
Tundsin, kuidas pimedus minu peale langes. Ja siis mõistsin, et pean rääkima oma piiskopiga.
Illustreerinud Joshua Dennis
Mäletan, kuidas seadsin misjonäridega oma ristimiskuupäeva. Nad küsisid, kas ma olen valmis tegema seda lepingut Taevase Isaga. Ilma mõtlemata ja süda rõõmust tulvil, vastasin ma „Jah”. Soovisin võtta vastu seda erilist kingitust, mille minu armastav Isa oli mulle andnud, ja teadsin, et ilma Päästjata ei oleks minu elu sama õnnelik. Kuid ma polnud kindel, mida tulevik toob.
Lõpuks jõudis kätte suurpäev. See oli unustamatu ja ma olin väga õnnelik.
Tumedad päevad
Pärast ristimist ja liikmeks kinnitamist tundusid päevad ühtäkki tumedad. Tegelesin pereprobleemidega ega suutnud kuuletuda kõikidele Jumala seadustele. Ma ei teadnud, mida teha ja tahtsin kõiges alla anda. Tundus, et keegi ei mõista mind.
Mulle oli alati meeldinud lugeda Mormoni Raamatut, kuid sel ajal jätsin lugemise unarusse. Ühel päeval, kui ma üksi kodus olin, tundsin Vaimu sulnist õhutust Mormoni Raamatut lugeda. Enne lugemist palvetasin, et võiksin leida vastuse, mis tooks mulle lohutust minu kannatustes. Avasin raamatu Alma 5. peatüki kohalt. Salmis 27 lugesin: „Kas te olete kõndinud, hoides end Jumala ees laitmatuna? Kas te võiksite öelda oma südames, kui teid kutsutaks sel hetkel surema, et te olete olnud piisavalt alandlikud? Et teie rõivad on puhastatud ja tehtud valgeks Kristuse vere kaudu, kes tuleb lunastama oma rahvast nende pattudest?”
Lõpuks tundsin, kuidas need sõnad mind puudutasid. Teadsin, et pean meelt parandama ja leppisin kokku aja piiskopiga kohtumiseks. Ma ei saa eitada, et kartsin, kuid sundisin ennast ja kohtusin temaga.
Jumala lubaduste mõistmine
Kui ma piiskopi kabinetti jõudsin, tundsin nii suurt süütunnet, et soovisin ringi pöörata. Kuid ma palvetasin, et mul oleks jõudu öelda kõik, mida mul oli vaja ära rääkida. Piiskop kutsus mind oma kabinetti ja ütles palve, et saada Jumala abi. Ta rääkis minuga, nagu oleksin ma tema poeg, ja näitas oma sõnadega armastust minu vastu. Ta andis mulle nõu ja palus mul teha teatud asju, et saada Jumala andestust ning siis temaga uuesti rääkida.
Olin rõõmus selle võimaluse üle. Järgisin tema nõuandeid ja mõistsin lõpuks Jumala andestuse lubadust Almale: „Kui ta tunnistab üles oma patud sinu ja minu ees ning parandab meelt siira südamega, sellele sa andesta ja mina andestan talle samuti.” (Mo 26:29) Pärast siirast meeleparandust teadsin, et Jumal on mulle andestanud. Lõpuks võisin tunda oma südames Taevase Isa armastust ja pimedus kadus. Olin õnnelik ja uhke enda üle.
Piiskop on, et meid aidata
Piiskop on koguduses Issanda esindaja. Teadke, et ta on, et aidata teil leida tõelist õnne, mis Jumalal teie jaoks varuks on. Usaldage teda. Kui teil on probleeme või peate meelt parandama, siis minge otsige ta üles. Ta aitab teid.
Ma tean, et mõnikord ei ole kerge temaga kohtuda. Kuid nagu president Lorenzo Snow (1814–1901) selgitas meie Taevase Isa igavese plaani kohta: „Ma julgen öelda, et sünnieelses vaimumaailmas, kui tehti ettepanek võtta ‥ ja omandada meie praeguseid kogemusi, ei olnud see sugugi meeltmööda. ‥ Kuid ei ole kahtlustki: me nägime ja mõistsime, et siia ellu tulemine on meile vajalik ülenduse ja hiilguse saavutamiseks.” Ta ütles veel: „Olime valmis alluma Jumala tahtele ning oleme nüüd siin.” („Kiriku presidentide õpetused: Lorenzo Snow” [2012], lk 101)
Meeleparandus on osa Jumala tahtele allumisest. Seega selle asemel, et piiskoppi karta, saage temaga sõbraks. Jumal valis teda ning ta võib aidata teil meelt parandada ja ravida teie hinge Jeesuse Kristuse juurde tulemise kaudu. Issand soovib meid aidata, kuid me peame tegema esimese sammu meeleparanduse suunas. Seda tehes võime näha kirjakohas Jesaja 1:18 antud lubaduse täitumist: „Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks.” Ja piiskop on olemas, et meid selles aidata.
Ma tunnistan, et Jumal elab ja et Jeesus Kristus on meie Päästja. Nad mõlemad armastavad meid väga!