Pidage heidutushetkedel meeles Naini leske
Kui tunneme end unustatuna või et meid ei panda tähele, peame meeles pidama: Jeesus tuli lesele appi just tema hädahetkel ning Ta tuleb ka meile appi.
Mõnikord tunneme elu halbade ja heade kogemuste keskel, nagu Jumal ei oleks meie igapäevaelus väga aktiivne. Meie mustrid tunduvad väga tüütud ja monotoonsed. On vähe muutusi ja mõnikord on raske leida seda ühte asja, millesse Jumal on meie elus otseselt sekkunud. Mil iganes tunnen oma elus neid tähtsusetuse tundeid, siis mõtlen tihti naisele Uues Testamendis, kes võis ehk tunda samu tundeid. Tema nime ei ole pühakirjades kirjas, teda tuntakse vaid tema küla ja abielustaatuse järgi.
See on Naini lesk ja vaid Luuka evangeeliumi kirjutaja on tema imelise loo üles tähendanud. Minu jaoks sümboliseerib ta Päästja isikliku teenimise põhiolemust ning kuidas Ta ulatas käe heitunutele ja oma ühiskonna tavalistele inimestele. See lugu annab selgelt vastuse küsimusele, kas Jumal tunneb meid ja hoolib meist.
Lühike kokkuvõte Luuka 7. peatükis leiduvast imest kujutab, kuidas Jeesus kohtub matuserongkäiguga ning äratab noore mehe imeliselt jälle ellu. Kuid selles loos on veel nii palju mõistetavat. Nagu kõikide imede puhul, kuid eriti just selle puhul, on kontekst selle sündmuse mõistmiseks äärmiselt oluline. Olles õpetanud Brigham Youngi Ülikooli Jeruusalemma Keskuses, jagan teiega mõnda selle ime kohta käivat isiklikku kaemust.
Jeesuse ajal oli Nain väike põllumajandusküla, mis asetses Moore mäe kõrval, mis määratles Jirseeli oru idaosa. Küla ise oli isoleeritud. Sinna pääses vaid mööda ühte teed. See asustus oli Jeesuse ajal väike ja küllaltki vaene ning see on nii ka praegu. Selle ajaloo mõnel hetkel on seal külas olnud nii vähe kui 34 kodu ja vaid 189 inimest.1 Tänapäeval on seal umbes 1500 elanikku.
Luukas kirjutab oma loo alguses, et eelmisel päeval oli Jeesus olnud Kapernaumas ja teinud seal terveks sõjapealiku sulase (vt Lk 7:1–10). Seejärel saame teada, et „järgmisel päeval” (s11; rõhutus lisatud) läks Päästja koos paljude jüngritega linna nimega Nain. See järjekord on väga tähtis. Kapernaum asub Galilea järve põhjakaldal, 180 meetrit meretasemest allpool. Nain asub 50 km Kapernaumast edelas ja 200 meetrit meretasemest ülalpool, seega tähendab Naini minek vaevanõudvat ülesmäkke tõusu. Kapernaumast Naini kõndimine oleks võtnud vähemalt üks või kaks päeva aega. Hiljuti kulus rühmal BYU Jeruusalemma Keskuse noortel mööda sillutatud teed kõndides selleks 10 tundi. See tähendab, et tõenäoliselt pidi Jeesus ärkama väga vara või isegi ehk kõndima öösel, et jõuda „järgmisel päeval” matuserongkäigu ajaks.2
Kui Kristus pärast väga kurnavat rännakut linnale lähenes, siis kanti tõenäoliselt 20ndates aastates noort meest3 kanderaamil külast välja. Luukas kirjutab, et see noor mees oli lese ainuke poeg ja mõned teadlased tõlgendavad kreekakeelset teksti, et lesel ei olnud rohkem järglasi.4 Suur hulk külaelanikke oli selle õnnetu peretragöödiaga seoses temaga kaasas.
Loomulikult oleks poja surm tragöödia igaühe jaoks, kuid mõelge, mida see lese jaoks tähendas. Mida tähendas muistses Iisraelis sotsiaalselt, vaimselt ja rahaliselt olla ilma pärijata lesk? Vana Testamendi kultuuris usuti, et kui abikaasa suri enne vanaks jäämist, siis oli see märk Jumala kohtumõistmisest patu eest. Seega osa uskus, et Jumal karistas ellujäävat leske. Ruti raamatus, kui Naomi varakult lesestus, kurtis ta: „Jehoova on tunnistanud minu vastu ja Kõigeväeline on teinud mulle paha!” (Rutt 1:21)5
Naini lesk seisis silmitsi mitte ainult vaimse ja emotsionaalse valuga, vaid ka rahalise hävinguga, isegi nälgimisega.6 Abielludes määrati naine oma abikaasa perekonna rahalise kaitse alla. Kui abikaasa suri, määrati lese eest hoolitsemine esmasündinud pojale. Nüüd kui selle lese esmasündinud ja ainuke poeg oli surnud, puudus tal rahaline kaitse. Kui tema poeg oli 20ndates, siis oli ta tõenäoliselt keskealine naine, kes elas väikses eraldatud põllumajanduskülas ning leidis end nüüd vaimselt ja sotsiaalselt vaese ning rahatuna.
Just sellel lühikesel ajavahemikul, mil külaelanikud kandsid matmiseks selle naise poega, kohtas Jeesus matuserongkäiku ning tal oli „väga hale meel temast” (Lk 7:13). Tegelikult on see ehk Luukase liigselt tagasihoidlik väide. Kuidagi Jeesus tajus selle lese äärmiselt meeleheitlikku olukorda. Ehk oli ta veetnud öö oma muldpõrandal lamades ja Taevast Isa anudes, et teada miks. Ehk oli ta isegi avalikult küsinud, miks Ta nõudis temalt jätkuvalt maa peal elamist. Või ehk oli ta hirmunud tulevase üksioleku pärast. Me ei tea. Kuid me teame, et Päästja otsustas kohe Kapernaumast lahkuda, mis tähendas öösel kõndimist, et jõuda just matuserongkäigu ajaks, enne kui nad surnukeha maa sisse asetasid.
Jah, kui Ta nägi matuserongkäigu lõpus kõndiva naise nutetud nägu, hakkas tal hale meel, kuid tundub, et Tema kaastunne pärines tunnetest, mida ta tundis ammu enne, kui Ta lihtsalt „juhtus” jõudma matuserongkäigu ajaks. Ta jõudis täpselt sel hetkel, mil naine abi vajas.
Seejärel ütles Jeesus lesele: „Ära nuta!” (s13) Kartmata rituaalset ebapuhtust, Ta „puudutas puusärki” ja matuserongkäik „jäi seisma”. Seejärel Ta käskis: „Noormees, ma ütlen sulle, tõuse üles!”
„Ja surnu tõusis istukile ja hakkas rääkima. Ja [Jeesus] andis tema ta emale” (salmid 14–15). Loomulikult olid külaelanikud ja Jeesuse järgijad täis aukartust, kui nende ühisest leinast sai puhas rõõm. Nad kõik „andsid au Jumalale ning ütlesid: „Suur prohvet on meie seas tõusnud.” (s16) Kuid see ime oli ka ühe meeleheitel hinge päästmisest. Jeesus oli teadlik, et miski oli väga valesti selle naise jaoks; ta oli keegi, kellele vaadati selles kultuuris ülalt alla. Tema olukord nõudis tungivalt Tema kohest tähelepanu, isegi kui Ta pidi rändama kaugele, et olla õigel hetkel just seal. Ta teadis naise meeleheitlikku olukorda ja Ta tuli kiiresti. President Thomas S. Monson (1927–2018) rääkis salgamatut tõde, kui ta ütles: „Ühel päeval, kui vaatame tagasi oma elu kokkusattumustele, siis mõistame, et ehk polnud need üldse kokkusattumused.”7
Nüüd aga hoolimata sellest, kui ülendav see sündmus oli, peab sellest saama meie jaoks miskit rohkemat kui vinge piiblilugu. See kinnitab kaheldamatult, et Jeesus tundis seda vaest, unustatud ja meeleheitel leske. Kui tunneme end unustatuna või et meid ei panda tähele, peame eriliselt meeles pidama: Jeesus tuli lesele appi just tema hädahetkel ning Ta tuleb ka meile appi. Lisaks teine õppetund, mida võime Päästja eeskujust õppida, on teiste enda ümber olevate inimeste õnnistamiseks abikäe ulatamise tähtsus. Paljud, keda tunnete, on vahel heitunud. Kui võite neile rääkida „õde Nainist” ja kuidas Issand teadis täpselt tema meeleheidet ja suurt isiklikku kriisi, siis võib see muuta öö päevaks. Pidage meeles President Spencer W. Kimballi (1895–1985) asjakohast tähelepanekut: „Jumal paneb meid kõiki tähele ja valvab meie üle. Meie vajadused rahuldab Ta aga tavaliselt mõne teise sureliku vahendusel.”8
Kõikidest Jeesuse imedest maa peal on minu jaoks vähesed nii õrnad ja kaastundlikud kui see, kuidas Ta teenis Naini leske. See tuletab meile meelde, et oleme Talle tähtsad ja Ta ei unusta meid kunagi. Me ei tohi seda unustada.