Abielu, raha ja usk
Autor elab Ashanti piirkonnas Ghanas.
Minul ja minu kihlatul oli enne pulmi vähe aega ja veel vähem raha, kuid meil oli midagi veelgi olulisemat: usk.
Ma käisin noorte vallaliste kohtumisel Kumasis Ghanas, mitte selle pärast, et mul oli vaja tüdruksõpra – ma olin juba kihlatud –, vaid kuna ma tundsin, et vajan rohkem motivatsiooni ja see kohtumine on õige koht, kust seda leida. Tõepoolest, minu palved said kohtumisel vastuse, kui õde Call, vanem misjonär, kes oli määratud töötama noorte vallaliste täiskasvanutega, kõneles templiabielu tähtsusest.
Tema arutelu lõpus muutus tema ilme äkitselt ja ta ütles: „Teil ei ole vaja raha, et abielluda – kõik, mida te vajate, on usk.” Ma tundsin, nagu räägiks ta minule, kuid arvasin, et see ei käi minu kohta, kuna pidime ostma mitu asja, et pulmadeks valmistuda. Ma ütlesin endale: „Mismoodi ei ole mul vaja raha, vaid ainult usku?”
Ma mõtlesin sellest üha enam ja enam terve nädala jooksul. Selle protsessi jooksul küsisin endalt: „Kas Jumal on piiratud selles, mida Ta teha suudab?” Alguses mõtlesin ma, et ei, kuid siis arvasin, et jah. Kuid siis tuli lisaküsimus: „Kuidas võib Ta olla piiratud, kui Ta on kõikvõimas?” Vaim andis mulle vastuse: Jumala õnnistused sõltuvad sinu kuulekusest Temale. Ta pole piiratud oma võimes meid õnnistada, kuid meie peame olema valmis nendeks õnnistusteks, rakendades usku, et teha, mida Tema soovib, et me teeksime.
Hiljem helistasin ma oma kihlatule Priscillale, et arutada meie pulmaplaane. Vaatamata rahapuudusele otsustasime valida pulmapäeva, kuid ei suutnud kindlat päeva määrata. Me leppisime kokku, et ta peaks küsima oma piiskopilt, millised kuupäevad on koguduse ja vaia kalendris vabad. Piiskopi pakutud kahest kuupäevast valisime me 2014. aasta 27. septembri – mis tähendas, et meie pulmadeni oli vaevalt seitse nädalat.
Priscilla küsis: „Obim [mis tähendab „mu süda” igbo keeles], kas sul on raha? Aeg on lühike.”
Ma vastasin: „Ei, aga mul on natuke usku.”
Ta naeris ja ütles: „Olgu nii, Paastume ja palvetame.” Võttes oma sõnadega kokku 1. Nefi 3:7, jätkas ta: „Issand avab meile tee, kuna Ta on käskinud meil abielluda.”
Samal nädalal maksti mulle töö eest, mida olin teinud mitu kuud varem. Siis rääkis Priscilla mulle, et tahab alustada oma äri, et rohkem raha teenida. Minu teenitud rahaga ostis ta naiste kasutatud käekotte ja müüs neid. Kui ta oli ära ostnud mõned asjad meie pulmadeks, oli tal ikka veel enam kui kaks korda rohkem raha, kui ma talle olin andnud.
Sel ajal ei leidnud ma tööd. Iga lubatud tööots läks vett vedama. Meil oli veel kaks nädalat pulmadeni ja ikka veel asju, mida pidime ostma. Minu kihlatu pani ette, et me lükkaksime pulmapäeva edasi. Ma ütlesin vaid: „Ime on tulekul.”
Vaid kaks päeva enne meie pulmapäeva juhtuski ime: mulle maksti töö eest, mida olin teinud rohkem kui kaks nädalat varem. Samuti õppisin ma, et usu ja kõva tööga aitab Issand meil saavutada meie õigemeelsed eesmärgid.
Me läksime panka, et tšekk rahaks teha, ja sealt turule, et osta ülejäänud pulmaks vajalikud asjad; keset paduvihma, mida meie nägime kui taeva heakskiitu meie usutegudele.
Vähem kui 24 tunni pärast me abiellusime. Kui meil paluti abielutõotusi öelda, tundsin ma midagi, mida polnud kunagi oma elus tundnud. Tundsin, et olin nii palju saavutanud, et uskusin tol hetkel suutvat usus teha kõike. Hiljem pitseeriti meid Ghana Accra templis.
Kuigi abiellumiseks on vaja natuke raha, on usk kõige tähtsam asi, mida teil vaja läheb.