2:3

Jeesus Kristus on vastus

Vanem Ronald A. Rasband

Kaheteistkümne Apostli Kvoorum

Õhtu üldjuhiga • 8. veebruar 2019 • Salt Lake City tabernaakel

Kallid vennad ja õed! Nii need, kes on siin Templiväljaku tabernaaklis, kui ka need, kes on kogunenud üle maailma, õde Rasbandil ja minul on au olla koos teiega. Ma meenutan, milline elu muutev mõju oli mulle minu seminari ja instituudi õpetajatel. Võin tänase päevani näha oma õpetajate mõju sellele, kuidas ma pühakirju uurin, eriti aga sellele, kui väga ma Mormoni Raamatut armastan.

Hindasin samuti sotsiaalset kogemust olla turvalises paigas koos oma sõpradega, kellele meeldis evangeeliumi keskkonnas viibida. Me veetsime keskkoolis käies aega seminarihoones ja ülikooli ajal instituudis. Eriti ootasin ma seda, et saaksin viia Melanie Twitchelli instituudi tantsuõhtutele. Nüüdseks on Melanie minu imeline abikaasa.

Seminari- ja instituudiõpetajatena teete palju tööd selleks, et tuua hingi Jeesuse Kristuse juurde. Te palvetate oma õpilaste eest. Õpite, et vastata nende küsimustele. Valmistate end vaimselt ette, et õpetada Vaimu juhatusel. Te tiivustate ja kaasate õpilasi ning heidate valgust evangeeliumi tõdedele.

Kui Issand otsib neid, kes aitaksid hädas olevat õpilast, kahtlevat noort, üht Tema hinnalistest lastest, kelle tunnistus ja arusaamine on hääbumas, siis Ta on teid ette valmistanud, et asuksite koostööle lapsevanema ja Kiriku juhtidega. Te seisate oma õpilaste ette ja kinnitate taas tõde, et Jeesus Kristus elab, et meie Isa taevas armastab meid kõiki ja et meil on koht Tema igaveses plaanis. Ja mis kõige olulisem, te usute seda.

Te olete, nagu vanem Jeffrey R. Holland nii sageli on rääkinud, Jumala juurest tulnud õpetaja.¹

„Kui mitmeid ‥ on toodud laulma lunastavat armastust ja seda tema sõna väe pärast, mis [teis] on; seepärast, kas [teil] ei ole suur põhjus rõõmustamiseks?

Jah, [teil] on põhjust teda igavesti ülistada, sest ta on Kõige Kõrgem Jumal.”²

Siiski tunneme mõnikord, et noorte tiivustamine, õpetamine ja innustamine nõuab ehk rohkem, kui suudame anda. Issand teab, et töö hingede toomiseks Tema juurde võib olla raske. Õppisin seda misjonijuhatajana New Yorgis, kui mu hinges helises pühakirjakoht Alma raamatust: „Nüüd, kui meie südamed olid rusutud ja me olime valmis tagasi pöörduma, vaata, Issand trööstis meid ja ütles: Minge oma vendade ‥ juurde ja taluge kannatlikkusega oma kannatusi, ja ma annan teile edu.”³

Vastane ei rahuldu sellega, kuivõrd tal on siiani õnnestunud maa peal olevat Jumala kuningriiki negatiivselt mõjutada. Ta tahab enamat. Ta on argessiivne ja armutu. Ta on võtnud sihikule need, kelle eest te vastutate. Te näete, kuidas nad hirmust hingetuks jäävad.⁴

Mõned õpilased kallutatakse kursilt kõrvale, kuid Issanda Vaimu abil võite aidata neil tee peale tagasi jõuda. Pidage meeles Pauluse sõnu: „Meid rõhutakse kõikepidi, kuid ei suruta maha; me oleme nõutud, aga me ei heida meelt; me oleme taga kiusatud, aga me ei ole hüljatud; me oleme maha vajutatud, aga me ei hukku.”⁵

Miks?

Sest Kristuse töö kutsub meid igavese lubadusega: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise!”⁶

Issand on öelnud: „Mispärast, olge rõõmsad ja ärge kartke, sest mina, Issand, olen teiega ja seisan teie kõrval; ja tunnistage minust, nimelt Jeesusest Kristusest, et mina olen elava Jumala poeg, et ma olin, et ma olen ja et ma olen tulemas.”⁷

Me ei saa olla korraga nii rõõmsad⁸ kui ka hirmul. Need kaks – rõõm ja hirm – välistavad teineteist. Ja kui peame kinni Issanda käsust – olla rõõmsad –, oleme valmis, et Temast, maailma Päästjast tunnistada. Me tunneme Teda selle järgi, kes Ta on, ja tunnetame, milline ainulaadne roll on Tal selles, et meid maailma muredest kõrgemale tõsta.

Selleks, et tunda rõõmu, peame usaldame Teda, kui asjad ei lähe nii, nagu sooviksime. See tähendab pidada vastu, kui rasked ülesanded elumuutused viivad meid ootamatus suunas, kui tragöödia ja raskused purustavad meie unistused. Sest Issand meenutab meile: „Selles maailmas ei ole teie rõõm täielik, vaid teie rõõm on täielik minus.”⁹

Te näete, millised õpilased tunnevad teie tundides rõõmu. Ka neil on raskusi ja muresid, kuid nad lähevad neile vastu usus ja Jumalat usaldades. Nad istuvad klassis, olles elevusega valmis vastama küsimustele, lootes, et nad teavad tõdesid, mida õpetatakse, ja olles veendunud selles, kes nad on. Nende jaoks on fraas „Olen Jumala laps”¹⁰ nii teadmine kui ka kindlustunne, mitte pelgalt kustumatu mälestus Algühingus laulmisest. Nad tulevad otsima kogemusi, arusaamu ja taustteavet, mis aitavad neil oma küsimustele vastuseid leida. Siin riiakas maailmas ringi liikudes ja oma paljude pingete keskel soovivad nad olla lootusrikkamad, et valgus nende silmis igapäevaelu muredest võitu saaks.

Kui mina veel seminaris ja instituudis käisin – mulle tundub, et see oli juba ammu –, tulid õpilased tundi uskudes, vähemalt tundus mulle nii. Neid ei kõigutanud see, mida nad olid internetist leidnud, sest internetti veel polnudki. Nad ei kandnud oma seljakotis kaasas maailma tekitatud muresid usu, ilmutuse, prohvetite või Jumalasse uskumise kohta.

Ja mida mõelda nende kohta, kes tagareas raamatu varjus magavad? Või tüdruku kohta, kes lõikas just hiljuti maha kõik oma juuksed ega vaata teile silma? Või nende kahe kohta, kes tavaliselt sädistades tundi tulid ja nüüd teineteisega vaevu räägivad? Või selle väga tubli õpilase kohta, kes paistab nüüd olevat evangeeliumivestluste vastu huvi kaotanud ja kes puudub nüüd rohkem, kui kohal käib? Mida arvata kellegi tühjast silmavaatest ning kivistunud pilgust ja hääbunud püüetest? Mõned õpilased tulevad tundi, istuvad ja siis lipsavad uksest välja, võtmata endaga midagi kaasa, isegi Vaimu mitte. Stress, hirm, kiusatus, kriisid ja rahulolematus on nende hinnalise elu üle võimust võtnud.

Kas küsite endilt vahel: „Mis siin toimub?” Mina küsin!

Mis toimub on hirm ja meeleheide. Hirm, et sõbrad ei võta sind omaks. Hirm koolitööde, pingete ja koduste murede pärast, mida nad ei saa lahendada. Hirm, et nad ei saa kedagi usaldada ja keegi ei usalda neid. Hirm jääda üksi ja hirm olla koos teistega. Hirm teistele koormaks olla. Hirm organiseeritud usundi või ükskõik millise usundi ees. Hirm, et nende valule pole lahendust ega kergendust. Hirm tekitab heidutatust, meeleheidet, ärevust ja depressiooni. Hirm tekitab pettumust, mis ei too midagi head. Hirm usub, et keegi ei mõista, ja mis isegi kõige hullem, et keegi isegi ei küsi: „Mis on lahti?”

Kahjuks väljendub hirm oma mitmel kujul kõige julmemas otsuses – enesetapus.

Kui Utah osariigi kuberner kutsus eelmisel aastal kokku töörühma, et tegelda teismeliste enesetappude järsu tõusuga, palus ta president Russell M. Nelsonil ühe Kiriku juhi seal osalemiseks välja valida. President Nelson määras selle tähtsa ülesande mulle. Olen teada saanud, et keegi pole selle suhtes kaitstud. Teismeliste enesetapud on probleem üle maailma. Statistika näitab, et noorte seas vanuses 15 kuni 24 on enesetapud nüüd juba kolme peamise surma põhjuse hulgas. Ja „enesetapukatseid tehakse 20 korda rohkem kui õnnestunud enesetappe.”¹¹ See, mu kallid vennad ja õed, on julm statistika.

Me kõik peame sellega silmitsi seisma. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena peame võtma kohustuse teha kõik, mis võimalik, et muuta mõtlemist, et enesetapp on lahendus, mida tasub isegi kaaluda. Peame rääkima teismelistele enesetapust ja armastama neid nii, et nad ei mõtleks sellest, kui lahendusest oma valule. President Thomas S. Monson oli alti valmis teistele appi ruttama. Me peame suhtuma sellesse kui meie kohustusse.

Päästja tegi seda meie kõigi heaks. Ta tuli meid lepituse kaudu päästma ja Ta näitab jätkuvalt sügavat armastust meid tervendades ja meile rahu tuues, kui me vaid Tema poole pöördume.

Me võime väljendada armastust, kui see on see, mida noored vajavad, leida neile sõbra, neid kuulata ja teha neist välja nendega lahkelt rääkides ja neid märgates Peame ehk töötama nende vanemate ja piiskoppidega, et raskuste, depressiooni või mõne teise vaimse haiguse puhul nõustamisteenuseid leida. Me võime tuua nende ellu muutuse. Eriti enesetapualtid on need noored ja noored täiskasvanud, kellel on probleeme sooliste küsimustega. Nad peavad olema ümbritsetud oma Päästja käsivartest ja teadma, et neid armastatakse. Seega palub Issand sageli meie abi. Ta ootab, et oleksime Tema tervitavateks, armastavateks käsivarteks. Me peame innustama nende sõpru sama tegema.

Enesetapp on tihedalt seotud valuga, mida põhjustavad vastamata küsimused, kurbus, lein, mis-siis-kui- ja mis-nüüd-mõtted. Need elukaotused on nii suured tragöödiad, et peame inimestena uuel ja veelgi tõhusamal viisil sõbrakäe ulatama, et nõustada, näidata, et hoolime ja tunneme muret ning oleme meie noortega lähedased ja toetame neid. Püüdke ohtlikus olukorras öelda lihtsalt nime „Jeesus Kristus” kellelegi, kes on lootuse kaotanud. Lihtsalt nimepidi aupaklikult Tema poole pöördumine võib sel raskel hetkel muutuse tuua.

Mõned kogukonnad seisavad silmitsi sellega, mida nad nimetavad „ahelenesetappudeks”, kus üks teismeline teeb sellise tõsise teo ja teised näevad seda võimalusena ning järgivad.

Lubage mul jagada teiega lugu ühest noorest briti teismelisest, kellest räägiti BBC uudistes aprillis 2018. Lugu rääkis 16-aastasest Hati Sparey-Southist, kes „oli juba end tappa proovinud. Ja ta oleks seda uuesti proovinud ja ehk oleks see tal ka õnnestunud, kui ei oleks olnud õpetajat, kes märkas, kui õnnetu tüdruk välja nägi”. Kolm tema sõpra olid endalt juba elu võtnud. Ta oli kaks aastat kannatanud sügava depressiooni küüsis.

Hati ütles: „Olin enamik ajast ääretult kurb. Ja ma ei suutnud magada.” Pimedus jätkus. Tema vanemad olid lahku kolinud ning ema oli mitmesuguste terviseprobleemidega korduvalt haiglas olnud. Kogu tähelepanu oli suunatud emale ja nii ei märganud keegi meeleheidet Hati silmades. Keegi ei küsinud: „Kuidas sa vastu pead? Kuidas sa end tunned?”

Ühel päeval tuli ta kooli hirmsa T-särgiga ja oli oma juuksed maha lõiganud. Õpetaja küsis: „Hei! Kas sinuga on kõik korras? Kuidas sul läheb?”

Hati vastas: „Normaalselt.” Kuid ta ei piirdunud vaid sellega. Keegi oli teda tähele pannud. „Tegelikult tunnen end üsna halvasti,” ütles ta. „Olen väga kurb. Ja ma muudkui nutan.”

Siis Hati muudkui nuttis ja nuttis ning ta meik läks mööda nägu laiali. Kuid see polnud nüüd tähtis, sest keegi oli ulatanud talle sõbrakäe.

See õpetaja esitas lihtsa küsimuse, mida ta oli paljude laste käest küsinud. Kuid saates välja signaali, et ta hoolib, haaras Hati kinni sellest eluliinist. Ja Hati sai abi.

Hiljem selgitas ta: „See tundub nii väikese asjana, kuid on uskumatult võimas, kui küsite lapselt: „Kuidas sul läheb?”, kui nad klassi tulevad, ja teate mis, et isegi kui nad vastavad „Hästi!”, siis nad kõik on teid kuulnud.”¹²

Mu kallis vend Jeffrey R. Holland on öelnud: „Olgu teie kannatused millised tahes – kas psüühilist, emotsionaalset, füüsilist või mingit muud laadi –, ärge andke oma hinnalise elu suhtes alla seda ise lõpetades. Usaldage Jumalat. Toetuge Tema armastusele. Ühel päeval koidab särav päev ja kõik surelikkuse varjud kaovad. Kuigi me võime tunda, et oleme Laulude raamatu autori sõnul nagu katkised anumad, tuleb meil meeles pidada, et see anum on jumaliku potissepa kätes.”¹³

Pole kindlaid tunnuseid, mille järgi tunda ära neid, kes on ohus. Need noored mängivad trombooni, laulavad kooris, mängivad jalgpallimeeskondades või pakivad pärast kooli toiduaineid kottidesse. Nad tulevad kirikusse, ja mõned neist, on nende sõbrad, kes käivad teie tundides, kuigi mõned on pikka aega tagasi usu kõrvale heitnud. Kuid on mõned üldised tunnused: pettumus, läbikukutud eksam, lahkuminek, korduvad narrimised, õppimisega seotud stress ja niinimetatud noorukiea kannatused.

Kirik suhtub teismeliste enesetappudesse väga tõsiselt, luues kodulehe, kus leidub infot ja videoid, abi neile, kes tunnevad üksildust; abiliine ja nimekiri hoiatavatest märkidest, mis nagu Hati puhul, on appihüüded.

Palun tutvuge nende materjalidega ja te täidate veelgi paremini oma kutset olla Jumala juurest tulnud õpetaja.¹⁴

Kuidas saame rääkida kellelegi, kes kannatab, et Issand teab, mida sa tunned? Ta on võtnud enda peale sinu väga isiklikud probleemid ja vead. Tema on toonud nad teie juurde, et teil oleks Keegi, kes hoolitseb, mõistes täielikult, kust ja miks valutab.

Suurem arusaamine Jeesusest Kristusest aitab neid, kes on allakäigutrepil. Tema armastus nende vastu ning tähendusrikas ja ülendatud eluase, mille Ta on neile igavikes ette valmistanud, on sõnum lootusest. Ta armastab neid. Nad peavad seda teadma. Pühakiri ütleb, „Mina, Issand, olen teiega ja seisan teie kõrval.”¹⁵ Tema lubadus olla koos meiega ei ole tühi jutt, mis on mõeldud neile, kes on äärmiselt puhtad või istuvad seminari nõukogus. Ta seisab meie kõige pimedamal tunnil iga meie noore kõrval ja ka igaühe kõrval meist. See on lepituse vägi ja me peame sellest õpetama nii jõuliselt, et see jõuab nendeni, kes kannatavad.

Aidake õpilastel leida „kaitsvad pühakirjakohad”, mida nad saavad meenutada ohtlikus olukorras või kui on vaja jõudu, et kõrvale astuda. „Mispärast, olge rõõmsad ja ärge kartke, sest mina, Issand, olen teiega”¹⁶ on heaks näiteks.

Elus on alati probleeme. Keegi pole kaitstud. Ei teie ega mina, ega nemad. Mõned noored kannatavad, sest arvavad, et nad on ainsad, kellel on probleeme. Kõigil teistel paistab kõik korras olevat. Nad arvavad ekslikult, et kui uurida pühakirju, pidada kinni käskudest ning iga päev palvetada, siis lähevad südamevalu, segadus, vähene populaarsus ja õnnetused teist kaarega mööda. Nii need asjad ei käi. Meile kõigile saavad osaks katsumused.

Mured, probleemid, katsumused, kannatused, raskused, piin – nimetage neid kuidas tahate – on osa sellest surelikust kogemusest, mis teevad meid tugevaks ja kasvatavad enesekindlust. Õnnistuseks on meil Jeesuse Kristuse lepituse kaudu siiski võimalik rõõmsad olla¹⁷.

Ärge laske evangeeliumi õpetamise akadeemilistel nõudmistel muutuda tähtsamaks Vaimu väest, mis teie õpilasi puudutab ja innustab. Valmistage neid ette inspiratsiooni saamiseks ja selle ajel tegutsemiseks. Valmistage neid ette isikliku ilmutuse saamiseks, nagu president Nelson on rõhutanud.¹⁸

Kui nad seda saavad, kogevad nad Issanda juhatuse imet, Tema armastuse väga tõelist väljendust.

Miks ma otsustasin sellisel hardal kokkusaamisel kõneleda enesetapust ning sellega seoses hirmust, üksildusest, meeleheitest, ärevusest ja valust? Kuna teie, kallid vennad ja õed, olete rühm esmaabi andjaid, ja kui mitte, siis ma palun teil selleks saada. Enesetapp ja selle sünged kaaslased on tõelisus. Need on meie noorte seas pead tõstmas nuhtlusena, mis peibutab isegi neid väljavalituid, kes on alles noorukesed ja täis lootust, uskuma, et nende elul pole eesmärki. Miski ei saa olla tõest kaugemal.

Elu on habras. Me ei tea, mil kellegagi võib juhtuda midagi, mis on meile täielik üllatus. Me tunneme, et pole selleks valmis ega tea, mida teha. Kuid kui nad on pärit perest, kus tehti perepalvet, uuriti pühakirju ja peeti pereõhtut, siis on neil olemas paremad vahendid, et vastu pidada. Palun ärge arvake ekslikult, et need meie noortest, kes isegi kõiki neid asju teevad, ei ole riskirühmas. Üks noor mees avaldas oma arvamust pereõhtul, kus igal pereliikmel paluti kirja panna, mis on neile tähtis. 14-aastane, kel tundus kõik vajalik olemas olevat, kirjutas: „Teadmine, et keegi on minu jaoks olemas.”

Mul on hea sõber, kes hakkas seminaris käima alles gümnaasiumi lõpuklassides. Ta ei käinud kirikus alates ajast, mil sai 13-aastaseks. Laulupoisina otsustas ta proovida seminari kooris laulmist ja ta võeti isegi koori liikmeks. (Kõiki võetakse seminari koori liikmeks!) Ta ei mäleta ühtegi õppetundi. Kuid iga kord, kui nad laulsid, täitus ruum Vaimuga ja ta teadis, et see on täiesti erinev üle tänava asuvast koolikoorist, kus ta laulis. Ta tundis midagi, mida polnud varem tundnud. Ta tundis Vaimu. Olles pärit lagunenud perest, kus evangeeliumi ei õpitud, oli Vaim talle tundmatu. Ta hakkas seda kalliks pidama ja sellele lootma. Ta oli Jeesuse Kristuse evangeeliumis vankumatu, sest „keegi oli tema jaoks olemas”. Nüüd, aastaid hiljem, räägib ta endiselt aeg-ajalt oma seminariõpetajaga, kes oli Jumala juurest tulnud õpetaja¹⁹.

Nende õpilaste heaoluks, kel puudub tugivõrgustik, see kodune kindlustunne, on teie õpetused väga tähtsad. Nemad võivad olla need, kes küsivad omavahel olles midagi lihtsalt selleks, et alustada sügavamat evangeeliumiteemalist vestlust, sest see on ainuke aeg, mil nad tunnevad oma päeva jooksul vaimset sidet. Palun osake neid võimalusi hinnata ja võtke nende jaoks aega.

Tervenemine tuleb Päästja kaudu, kes „laskus ‥ allapoole kõiki asju”²⁰, et Ta võiks teada „vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele” ²¹.

Mõelge sellele, kuidas Jeesus toitis noore poisi lõunaks olnud mõne kala ja leibadega ära viis tuhat inimest ja läks seejärel üksi mäele palvetama. Tema jüngrid hakkasid üle Galilea järve sõitma ja öö edenedes läks Jeesus nende juurde, käies mööda vett. Teda nähes nad kohkusid²² ja Ta ütles: „Olge julged, mina olen see, ärge kartke!”²³

Kui Peetrus Issanda kutsele vastates julgelt paadist välja vee peale astus, tundis ta rõõmu, kuni ta jalge ette vaatas ja mäslevat tormist vett nägi. Siis kisendas ta hirmu pärast.

Jeesus sirutas talle käe, mitte pahaselt, vaid kaastundlikult. Moroni kirjeldab meie endi kõhklust sõnadega: „Kristus tõstku sind üles ja tema kannatused ja surm ‥ ja tema halastus ja pikameelsus ja lootus tema hiilgusele ja igavesele elule puhaku sinu meeles igavesti.”²⁴

Ta räägib meile, sest me kõik, vennad ja õed, oleme väljas vee peal.

Teisel puhul Uues Testamendis oli rühm inimesi kogunenud ümber „halvatu, kes oli voodis maas”.²⁵ Issand Jeesus vaatas haiget meest ja tundis teda ümbritsevate inimeste usku ja ütles, „Ole julge”²⁶

Sel viimsel ajajärgul on Jeesus Kristus rääkinud Joseph Smithi kaudu oma teenijatele, kes on läinud misjonile ning seisnud silmitsi ohtude ja viletsusega, öeldes: „Olge rõõmsad, väikesed lapsed, sest mina olen teie keskel.”²⁷

Joseph Smith nägi ilmutuses apostleid nende misjonil Inglismaal „väga väsinult koos ringis seismas, riided räbaldunud, jalad paistes, silmad maas, ja Jeesust seismas nende keskel ning nad ei vaadanud Tema poole. Päästja vaatas neid ja nuttis”²⁸.

Kas näete mustrit? Kristuse suutlikuks tegev vägi väljendub lihtsalt selles, et Ta on meie jaoks alati olemas. Juhtugu mis tahes, Ta on meiega, Ta trööstib meid ja Ta tervendab meid, kui me tuleme Tema juurde ja kasutame Tema väge, et meid päästa. Kõige sagedamini tervendab Ta haavatud südameid. Me küsime, kuidas see sünnib? Lepituse väe kaudu, mida me rakendame oma igapäevaelus, mitte vahetult enne viimset kohtumõistmist, vaid iga päev, kui püüame olla Tema-sarnased, armastada seda, mida Tema armastas, järgida Tema valitud prohveteid.

Kui ma uurin lepituse kohta, siis püüan kujutada asjade viletsat olukorda, kui Päästja põlvitas Ketsemani aias. Ja Ta palus, öeldes: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära; ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!”²⁹ Oma kannatuste kohta ütles Ta: „Sa ei tea, kui kibedad, sa ei tea, kui teravad, jah, sa ei tea, kui rasked kanda.”³⁰ Meie noored peavad mõistma neid sügavmõttelisi sõnu.

„Siis ilmus temale ingel taevast ja kinnitas teda.”³¹

Ingel tuli Teda lohutama Tema hädas, kui Ta võttis enda peale kõik meie patud, meie kõige halvemad päevad, meie nõrkused ja pettumused. Vennad ja õed, Issand on saatnud teie katsumuste ajal „inglid teie ümber, et teid toetada”³². Kallid õpetajad, teie võite olla selleks ingliks.

Päästja oli varem sel viimsel õhtusöömaajal selgitanud oma missiooni ja lubanud rahu, öeldes: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!”³³ Ta oli nii kindel selles, mis seisis ees, Ta oli nii kindel oma osas selle suure päästmisplaani täideviimisel, et Ta innustas oma jüngreid: „Olge julged”.

Vanem Neal A. Maxwell on täheldanud: „Kujuteldamatu agoonia Ketsemanis oli laskumas Jeesuse peale. Juudas pidi peagi Ta ära andma. Sellele pidi järgnema Jeesuse vangistamine ja süüdistuse esitamine. Kaheteistkümne, nagu lammaste, hajutamine. Päästja kohutav piitsutamine. Ebaõiglane kohtumõistmine. Rahvahulkade kriiskav kisa Barabasi, mitte Jeesuse poolt, ja seejärel õudne ristilöömine Kolgatal. Mille üle oli siin rõõmustada? Just nagu Jeesus ütles: Ta oli maailma ära võitnud! Lepitus oli saamas tõelisuseks. Kogu inimkonna ülestõusmine oli sellega tagatud. Oldi ületamas surma – Saatanal ei olnud õnnestunud lepitust peatada.”³⁴

Me saame õpetada president Russell M. Nelsoni kuulutatud tõde: „Ilma meie Lunastaja otsatu lepituseta poleks mitte ühelgi meist iial lootust oma Taevase Isa juurde naasta. Ilma Ta ülestõusmiseta lõpeks kõik surmaga. Meie Päästja lepitus tegi igavese elu kõigile võimalikuks ja surematuse reaalseks.”³⁵

Mõtisklege selle üle, kuidas saaksite Päästja jõul, Tema armastusega meie kõigi vastu ja Isa jumaliku plaani austamisel jõuda oma õpilaste südamesse. Palvetage, et aidata neil teada, et Jeesuse Kristuse lepitus on nende jaoks, ja mida see nende väga keerulises elus tähendab.

Innustage Jumala kuningriigis teenimist, mis toob endaga Jumala Vaimu.

Olles teeninud mõned aastad Kiriku templiosakonnas, olen rõõmus, kui külastan templit ja näen järjekordades seisvaid noori mehi ja naisi, kes on minemas templisse, et teha ristimisi surnute eest. Kui rõhutate õpetades templi väge, tugevdate seda suurepärast võimalust, et nad peavad õppima tundma Jeesust Kristust, et teada, et Tema on nende rõõmu allikas.

Ma olen tänulik, et meil suureneb järjest nende äsja templianni saanud noorte täiskasvanute arv, kes teenivad templitöötajatena. Kõik riietatud valgesse, vaikses ja rahulikus õhkkonnas seisavad nad pühal maal tunnistades Temast, et Ta oli, et Ta on ja et Ta tuleb taas.³⁶ Issanda teenimine templis on tõepoolest ainulaadne viis tunda Päästja lähedust.

Innustage oma õpilasi, et neil oleks alati olemas kehtiv templisoovitus – olenevalt nende east, kas piiratud kasutusõigusega või tavaline – ja seejärel paluge neil jagada oma tundeid templis olemise ning ilmutuse ja inspiratsiooni kohta, mida saadakse, kui tõustakse sellest elust kõrgemale, selleni „mis on paremast maailmast”³⁷, teenides neid, kes ei saa enda eest ise talitusi teha.

Kallis president Nelson on öelnud: „Kui meie tähelepanu keskmes on Jumala päästmisplaan, ‥ Jeesus Kristus ja Tema evangeelium, võime tunda rõõmu vaatamata sellele, mis meie elus aset leiab – või aset ei leia.”³⁸

Mind apostliks pühitsedes ütles kallis president Monson, et minust saab kogu maailmas Jeesuse Kristuse nime eriline tunnistaja. Ma ei suhtunud sellesse kohustusse kergekäeliselt. Ma uurisin usinalt pühakirju, et Issandat Tema nimede ja tiitlite järgi tunda. Kõik see, mida ma teiega jagan, on pärit pühakirjasalmidest, mis tuletavad meile meelde lootust, mis meil Temas on. Ta on:

Iisraeli lootus.³⁹
Helkjas koidutäht.⁴⁰
Hea Karjane.⁴¹
Nõuandja.⁴²
Rahuvürst.⁴³
Päästja.⁴⁴
Maailma valgus.⁴⁵
Tulevaste heade andide ülempreester.⁴⁶
Vägev päästma.⁴⁷
Kellel on kõik võim.⁴⁸

Kristuse mõju on kõikehõlmav. Ta on seal, kui me vaarume, kuid püüame edasi minna. Ja kui libastume, on Tema „valgus, mis paistab pimeduses”⁴⁹ – veel üks Tema nimedest – eredamalt kui kunagi varem. Ta armastab meid nii meie kõige eredamal kui ka kõige pimedamal tunnil.

Jeesuse Kristuse jüngriks olemine ei rajane oletustel. Tema tee on hästi tähistatud Tema enda jalajälgedega. Teda järgides hakkame armastama seda, mida Tema armastab. Uuendades iga nädal püha sakramenti võttes oma lepinguid Temaga, suureneb meie arusaamine Temast kui maailma Lunastajast⁵⁰, tõe Vaimust⁵¹ ja Sõnast.⁵²

Õpetage oma õpilastele sakramendi väest, eriti neile, kes kõiguvad, ja neile, kes peavad seda hinnalist talitust enesestmõistetavaks. Olgu sakramendi õnnistus „et tema Vaim oleks alati”⁵³ meiega, midagi, millest te räägite nii, et Jeesuse Kristuse tervendava väe poole pöördumine Tema lepituse kaudu on tõeline.

Lisaks viitas Päästja endale avalduste kaudu, mis tõid välja nii Tema jumaliku loomuse kui ka igavesed rollid:

„Olge vagusi ja teadke, et mina olen Jumal.”⁵⁴
„Mina suudan teid teha pühaks.”⁵⁵
„Ma teen [Isa] tahet.”⁵⁶
„Mina, Issand, ‥ austa[n] neid, kes teenivad mind.”⁵⁷
„Minu arm on teile küllaldane.”⁵⁸
„Teil saab olema rahu minus.”⁵⁹
„Ärge kartke ‥ sest te olete minu.”⁶⁰

Kallid vennad ja õed! See on Päästja, keda ma tunnen, armasta ja austan kogu südamest. Ma tunnistan kogu hingest Temast ning Tema headusest ja halastusest. Ta on lubanud: „Sest te olete minu sõbrad ja te saate pärisosa koos minuga.”⁶¹

Tegelikkuses, vennad ja õed, on Jeesus Kristus alati vastus. Mõistes Tema missiooni ja Tema evangeeliumi, annavad meie armastus Tema vastu, usk Temasse ja lootus Temale meile jõudu.

Heelaman kirjeldas seda hästi: „Pidage meeles, et Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate te ehitama oma aluse; et kui kurat saadab välja oma tugevad tuuled, jah, oma nooled tuulispeas, jah, kui kõik tema rahe ja tema võimas torm peksab teid, ei ole sel mingit võimu teie üle, et tõmmata teid alla viletsuse ja lõputu häda sügavikku, tänu kaljule, millele te olete ehitanud, mis on kindel alus, alus, millele ehitades inimesed ei saa langeda.”⁶²

Ma jätan oma õnnistuse, et tunneksite oma elus Issanda armastust ja aitaksite oma õpilastel sama tunda. Ma õnnistan teid lootuse ja rõõmuga, et Issanda Vaim oleks teiega, juhataks teid ja tiivustaks teid. Ma õnnistan teid, et te kuulaksite oma õpilasi, et tajuda nii seda, mida nad jätavad ütlemata, kui ka seda, millest nad räägivad, et teil oleks inspiratsiooni, et teada, mida Issand tahab, et te teeksite. Ma õnnistan teie peresid, teie abikaasasid. Teadke, et me koos minuga teenivate vendadega austame teid, loodame teie peale ja armastame teid ning seda tähtsat tööd, mida te teete, et tuua hingi Jeesuse Kristuse juurde. Ja tundke, et Issand seisab teie kõrval, kui tunnistate Temast, maailma Päästjast. Jeesus Kristus on alati vastus.

Jeesuse Kristuse nimel, aamen.