Usuõpetus noortele ja noortele täiskasvanutele – Vestlusring
Arutelu 2. osa – President Oaks, Chad Webb, Adam Smith
President Dallin H. Oaks: Vend Webb, on hea olla koos teiega. Vend Smith. Alustame.
Vend Chad Webb: Tänan! Oleme elevil, et saame täna olla koos teiega. Ja tänan teid selle suurepärase sõnumi eest. Teie nõuannete kuulamine on tekitanud palju küsimusi, millest me hea meelega räägime. Alustame sellest: kui te rääkisite armastusest õpilaste vastu ja ütlesite, et õpilaste armastamise osa on see, et õpetame neile evangeeliumi ja aitame neil mõista neid asju, mis oleksid kõige väärtuslikumad. Kuidas me saame tagada, et kõigist erinevatest asjadest, mida me võiksime õpetada, seaksime esikohale need, mis oleksid meie õpilaste jaoks kõige väärtuslikumad?
PresidentOaks: Mis teeb meie Kiriku haridussüsteemi ainulaadseks, on meie pühakirjadest tulenev kohustus otsida teadmisi mitte ainult õppimise, vaid ka usu kaudu.
Vend Adam Smith: Kui ma mõtlen nendele kõige väärtuslikumatele asjadele, mida me võiksime oma õpilastele õpetada, siis olen juhindunud president Eyringi õpetusest, mida tahaksin jagada. President Eyring on küsinud: „Milline nendest kõikidest tõdedest selles pühakirjalõigus, mida võiksime rõhutada, aitab mu õpilastel läheneda Taevasele Isale ja Päästjale ning viia nad päästeni?” Seejärel ütles president Eyring: „Õppetunniks valmistudes otsige sealt usku pöördumist tugevdavaid põhimõtteid. ‥ Usku tugevdav põhimõte on see, mis aitab olla kuulekas Jumala tahtele.”1 Mida ma sellest president Eyringi suurepärasest õpetusest järeldan, on see, et need asjad, mis on meie õpilaste jaoks kõige väärtuslikumad, ühendavad neid isiklikult ja sügavalt Taevase Isa ja Jeesusega Kristusega. Me peame õpetama neid asju, mis aitavad õpilasel tunda ja mõista evangeeliumitõdesid, kuid eriti tõdesid Jeesuse Kristuse ning Tema lepituse ja ülestõusmise tõelisuse kohta – ja aitame neil praktilisel viisil tunda, et Jeesusel Kristusel on vägi, mis võib neid tervendada ja aidata, trööstida ja puhataks teha. Ma arvan, et need on kõige olulisemad asjad, millele me võiksime keskenduda.
President Oaks: See on vägev ja õige.
Vend Webb: Aitäh! Ja see on nii hästi seotud ideega, et nad õpivad usus – et nad tegutsevad usus ja saavad siis Pühalt Vaimult kinnituse, et asjad, mida nad õpivad ja mille järgi elavad, tulevad tõesti meie Taevaselt Isalt. Niisiis, suur tänu! President, te mainisite õpetamises ka Püha Vaimu rolli. Seega tahaksin küsida, milliseid lisatõdesid Püha Vaimu ja Tema mõju ning rolli kohta meie õppetöös te meiega jagaksite.
President Oaks: Ma arvan, et Püha Vaimu tundmise võtmeks on sakramendi võtmine. Sest lepingutes, mida me sakramenti võttes teeme, on lubadus, et „tema Vaim oleks alati [meiega]”. See on kõige alus.
Vend Webb: Mulle meeldib, et te seda ütlesite. See tuletab mulle meelde, et kui ma olin noor õpetaja, veetsin kuid uurides põhimõtteid, mis on seotud Püha Vaimu kutsumisega. Ja ma arvan, et see on tõesti hea võimalus, et me kõik peame jätkama selle õppimist. Aga kõige tähtsam, mida ma leidsin, on see, mida te just ütlesite: et sakramendipalves öeldakse, et kui me alati Teda meeles peame, siis on Tema Vaim meiega. Ja seda mitte ainult sakramendi ajal või pühapäeval, vaid alati – ka klassiruumides. Kui me keskendume Päästjale – kui peame meeles Teda kui eeskuju, kuidas elada evangeeliumi järgi ja tugineda Tema väele ja õpetustele – kui me Teda meeles peame, siis kutsume Püha Vaimu õppimisprotsessi. Ma arvan, et Püha Vaimu esmane vastutus või roll on tunnistada meie armastavast Taevasest Isast ja Jeesusest Kristusest kui Taevase Isa plaani kesksest tegelasest. Seega, kui me tahame Püha Vaimu oma õppetöösse kutsuda, siis keskendume nendele asjadele, millest Ta tunnistust annab. See meeldib mulle! Aitäh!
President Oaks: Ja president Nelson kinnitas selle praegust tähtsust järgmiste sõnadega. Ta ütles: „Eesootavatel päevadel pole võimalik vaimselt ellu jääda ilma Püha Vaimu juhatava, suunava, trööstiva ja pideva mõjuta.”2
Vend Webb: Aitäh! Ma tõesti hindan seda, mida öeldi, ja see viib mind järgmise küsimuse juurde: me rääkisime natuke sellest, mida õpetajad peaks seadma esikohale, et kutsuda Püha Vaimu. Kuid kuidas me aitame oma õpilastel seada esikohale seda, mis on nende elus kõige tähtsam?
President Oaks: Kui ma mõtlen sellele tänapäeval, mil meid ja meie õpilasi ümbritseb nii palju maiseid mõjutusi, siis ma arvan, et me peame meeles pidama, et maailma asjad – asjad, mida maailm hindab, mis iganes need on – on ajutise väärtusega. Aja jooksul on need vähem tähtsad kui põhimõtted, mis on vajalikud, et õppida selle elu eesmärgist ja meie igavikulisest saatusest. Mida te sellele lisaksite, vend Smith?
Vend Smith: President Oaks, kui te seda õpetasite, tuli mulle meelde üks pühakirjasalm, milles Päästja ütles enne Ketsemani aeda minemist püha palve: „Aga see on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.”3 Ma arvan, et me võiks aidata oma õpilastel mõista, et nad peavad otsustama, kas see, millele nad oma aega kulutavad ja kuhu oma tähelepanu suunavad, aitab neil tunda ja armastada Taevast Isa ja Jeesust Kristust. Ja teine mõte, mis mul sellega seostub, on midagi, mida te meile hiljutisel üldkonverentsil õpetasite, president Oaks, ja see on küsida: „Kuhu see viib?” Ja mõelda sellele küsimusele kontekstis: „Kas see viib mind lähemale Taevasele Isale ja Jeesusele Kristusele? Kas see viib mind oma jumalikku identiteeti või eesmärki täitma?” Ja ma arvan, et see annab igaühele meist võimsa filtri. Me saame aidata oma õpilastel aru saada sellest filtrist ka siis, kui nad otsustavad, kus nad oma aega veedavad ja mida kuulavad või vaatavad. Nad peavad ise valikuid tegema. Aga me peaks aitama neil küsida: „Kuhu see viib ja kas see viib mind lähemale Taevasele Isale ja Jeesusele Kristusele?”
President Oaks: Oh, kui oluline see on ja kui tore oleks, kui kõik meie õpilased seda põhimõtet mõistaksid.
Vend Webb: Ja õpetajad peavad seda rõhutama ja andma tunnistust nendest asjadest, et kutsuda Püha Vaimu kinnitama nende põhimõtete tähtsust – mitte ainult tõesust, vaid nende põhimõtete tähtsust nende elus. Kui ma tohin, siis võiksin lisada ka ühe asjakohase idee. Ma mõtlen, et kõik, mida me saame teha, on aidata kutsuda õpilasi üles avastama nende põhimõtete tähtsust oma elus. Mõnikord mulle tundub, et me räägime neist asjadest, et nad pühendaksid meile oma aega või et pälviksime nende tähelepanu. Ja mõnikord peame me tõepoolest seadma esikohale need asjad, mis on kõige väärtuslikumad. Kuid ma arvan, et me saame aidata neil ka näha, kuidas evangeelium nende igapäevaelus toimib. Nii näiteks õppisin ma üliõpilasena, et kui hoidsin hingamispäeva pühana ja uurisin enne õppima hakkamist pühakirju, siis olin tegelikult parem üliõpilane kui siis, kui püüdsin neid asju eraldi teha ja öelda: „Ma kulutan aega vaimsele tegevusele ja ma kulutan aega ilmalikule tegevusele.” Aga kui ma kaasan Taevase Isa oma elu igasse aspekti – kui ma kutsun Tema Vaimu appi –, siis isegi neis asjus, mis võivad õpilastele tunduda pigem ilmalikku laadi, näevad nad evangeeliumi olulisust, nad näevad seda kõiges, mida nad oma elus saavutada püüavad. Selle asemel et võistelda, et neile aega pühendataks, nad hoopis toetavad teineteist.
President Oaks: Ja me mäletame, et Issand õpetas meile, et Ta ei ole kunagi andnud mingeid ajalikke käske. Kõik Tema käsud ja juhised on vaimsed.
Vend Smith: Veel üks mõte, mis tuli mulle meelde, kui te seda mainisite – vähemalt meie seminariõpilaste puhul –, on Kiriku laste- ja noorteprogramm. See on võimas viis, kuidas muuta evangeelium tähtsaks ja seada praktilisi eesmärke, et rakendada evangeeliumi, et aidata meil igas elu aspektis püüda saada rohkem Päästja-sarnaseks.
President Oaks: Tõepoolest. Nüüd tahaksin ma esitada küsimuse kahele mehele, kes on professionaalsed usuõpetajad: mida te, vennad ja teie kaaslased, olete õppinud Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetamise kohta selle pandeemia ajal, mida me kõik oleme kogenud?
Vend Smith: Ma ütleksin, et kõigepealt oleme õppinud – ma ütleksin, et meile on meelde tuletatud ja seda on esile tõstetud –, millised imelised õpetajad meil on, et nad tõesti armastavad Jumalat ja armastavad õpilasi ning nad on teinud kõik endast oleneva ja veel rohkemgi, ning me oleme neile väga tänulikud. Ma arvan ka, et pandeemia on esile toonud evangeeliumi õpetamisele omase teenimiselemendi. Arvan, et me oleme hakanud õpilasi paremini kuulama, kindlaks tegema nende vajadusi ja võimeid ning neid arvesse võtma, armastama neid sellistena, nagu nad on, ja leidma loomingulisi viise, kuidas aidata neil Taevasele Isale ja Jeesusele Kristusele lähemale tulla. Ma arvan ka, et pandeemia ajal, kui on olnud palju raskusi, oleme näinud, et jumalikku abi saavad õpetajad, kes tõesti püüavad Jumalat armastada ja oma õpilasi armastada ning anda endast parima.
Vend Webb: Minu arvates on see väga hästi öeldud. Ma arvan, et tahaksin lihtsalt teid tänada ja tunnustust avaldada. Teate, meil on õpetajaid, kes püüavad õpetada silmast silma ja õpivad õpetama internetis. Nad on kandnud maske, mis on mõnikord ebamugavad. Nad on end mõnikord ohtu seadnud ja teinud seda lihtsalt väga suure armastusega oma õpilaste ja Taevase Isa vastu, väga suure pühendumusega. Ma tahan lihtsalt tänada teid kõigi nende ohverduste ja jõupingutuste eest, et teha seda sel väga raskel ajal.
President Oaks: Ma ühinen, tänades Esimese Presidentkonna nimel selle eest, millest te just rääkisite. Me armastame teid, vennad ja õed, kes te õpetate meie seminarides ja instituutides ning usuõpetust ülikoolides ja kolledžites.
Vend Webb: Tänan teid! See tähendab palju. Veel üks küsimus, mida ma tahtsin teile esitada, sest te olete õpetanud mõningaid asju teistes kohtades: miks on oluline, et me õpetame põhimõtteid, mitte reegleid?
President Oaks: Mul on hea meel, et te selle küsimuse esitasite. See on minu lemmik. Meie endine pühapäevakooli juhataja Tad R. Callister ütles selle teema kohta ühes tähelepanuväärses ajakirja Church Newsi artiklis järgmist: „Esiteks, reeglid piirduvad sageli ühe või ehk mõne konkreetse olukorraga, samas kui põhimõtted on üldiselt palju laiemalt rakendatavad. Teiseks loovad põhimõtted keskkonna, mis suurendab valikuvabadust, samas kui reeglid kipuvad valikuvabadust vähendama, piirates [ja] mõnikord isegi ette kirjutades meie valikuid.” Ma lisaksin sellele, et Päästja asendas Moosese seaduse, mis oli reeglipõhine, Kristuse kõrgema seadusega, mis oli põhimõttepõhine. Vend Callister täpsustas seda põhimõtet järgmiselt. Ta ütles: „Põhimõtted sobivad kokku kõrgema seadusega, reeglid vähema seadusega. Meie pidevaks eesmärgiks peaks olema õpetuslike põhimõtete õpetamine. Miks? Sest põhimõtetel on suurim võime tõsta meid taevastesse kõrgustesse ja lõpuks valitsevad taevases kuningriigis põhimõtted, mitte reeglid.”4 (Tsitaadi lõpp.)
Vend Webb: Ma olen ka selle eest tänulik. Sellel on veel üks eelis. Olin hiljuti koos rühma õpetajatega, kes rääkisid mulle, et nende klassides tundub olevat rohkem – nad kasutasid sõna „vaidlusi”, kuna õpilased esitavad rohkem küsimusi ning neil on asjadest erinevad vaated ja arusaamad. Ja mulle meeldib, mida te meile just õpetasite, sest see viis mind tagasi selle vestluse juurde ja aitas mul mõista, et üks viis sellele lähendada on õpetada evangeeliumi põhimõtteid, mitte nende rakendamist konkreetses olukorras. Lähtudes eeldusest – õpetades päästmisplaani, õpetades Kristuse õpetust, õpetades evangeeliumi põhimõtteid ja võimaldades Püha Vaimu abiga isiklikku rakendamist.
President Oaks: Hästi öeldud.
Vend Webb: Ma lihtsalt arvan, et see on väga praktiline ja kasulik selleks, mida me püüame teha, president. Aitäh! Vend Smith, kas te tahate sellele midagi lisada?
Vend Smith: Ma arvan, et see on sarnane sellega, mida te esile tõite, vend Webb. Kui õpetame põhimõtteid, mitte nende rakendamist, peab õpilane osalema aktiivselt õppeprotsessis, omaenda kasvuprotsessis – seejärel valib ta välja ühe põhimõtte ja otsib isiklikku ilmutust, uurides seda rohkem iseseisvalt ja leiab parima viisi, mida ta peaks tegema, kui seda põhimõtet oma elus rakendab.
Vend Webb: Aitäh! Siit oleks järgmine loomulik küsimus: kõigi nende mõjutuste juures – kõigi nende maailma häälte juures – kuidas me aitame oma õpilastel orienteeruda nii paljudes ühiskonna mõjutustes?
President Oaks: Me peame mõistma, et kurat on valede isa – „valetaja algusest peale”5, nagu on kirjas pühakirjas. Tema kõige osavam valede edastamise viis on segada neid tõega. Nii meelitab ja rikub ta oma tõe ja valede seguga heade inimeste otsinguid. Järelikult üks kõige väärtuslikumaid asju, mida me saame püüda surelikkuses õppida, on Püha Vaimu õpetused, mis võimaldavad meil olla tähelepanelikud selle suhtes, mis on ja mis ei ole õige.
Vend Smith: Sarnaselt tõe ja valede seguga eemaldab vastane ka tõe selle igavikulisest kontekstist ja selle kohast Jumala plaanis. See suurendab tõenäosust, et tõde rakendatakse või mõistetakse valesti. Näiteks vaid mõni minut tagasi õpetasite te, president Oaks, meile suurepäraselt armastuse põhimõttest ja selle kohast Jumala plaanis – sellest, kui tähtis on armastada Jumalat ja armastada oma ligimest –, et armastus on motiveeriv jõud Taevase Isa soovi taga valmistada meid ette igaveseks eluks, mis, nagu me teame, on suurim kõigist Jumala andidest. Ja meie armastus Jumala vastu motiveerib meid teisi ennastsalgavalt armastama ja teenima. Kui vastane lahutab armastuse põhimõtte edukalt selle kontekstist, võib seda kergesti moonutada. Ja keegi, kes mõistab armastust valesti, võib keskenduda valele eesmärgile. Nad võivad isegi sattuda Jumala seaduste ja Tema prohvetite vastu, sest see tõe eraldamine selle igavikulisest kontekstist võib viia vale või kontekstist lahti rebitud arusaamani. Ja vastane teeb seda paljude põhimõtetega.
President Oaks: Me näeme selle kohta meid ümbritsevas maailmas palju näiteid, kas pole nii? Vend Webb, kuidas te õpetajatena kõige paremini käsitleksite oma õpilaste meelest päevakajalisi küsimusi, nagu näiteks murettekitavad Kiriku ajalooga seotud teemad, LGBT-küsimused, pandeemiast tulenevate piirangutega elamise küsimused jne. Küsimusi on lõputult. Kuidas te neid küsimusi meie religioonitunnis kõige paremini käsitlete?
Vend Webb: See on väga hea küsimus ja sellega puutuvad õpetajad pidevalt kokku. Ma alustaksin sellega, et mulle meeldib, et apostel Paulus andis meile juhise õpetada või rääkida tõtt armastusega. Nii et loomulikult peame me õpetama evangeeliumi. Me peame õpetama pühakirju ja tänapäeva prohvetite õpetusi. Me peame õpetama tõde. See ei tee kellelegi head, kui me õpetame asju, mis ei ole õiged. See ei tee õnnelikuks. Aga teine osa sellest, mis minu arvates on tõesti oluline: Ta ütleb, et tehke seda armastusega, nagu te täna õhtul jälle mainisite. Ma arvan, et oluline oleks alustada suhetest. On tehtud palju uuringuid, mis näitavad meile selgelt, et õpilaste õppimine sõltub väga palju suhetest. Ja minu arvates saavad suhted alguse õpetajatest, kes on valmis kuulama – tõepoolest mõistma õpilasi ja nende olukorda ning olema kaastundlikud, et püüda mõista nende vajadusi. Ma arvan, et oluline on ka tunnistada, et igaühel on midagi anda, et me väärtustame üksteist ja üksteise kogemusi, et neist õppida. Nii et selle küsimuse kohta on väga palju rääkida, ja mulle meeldib see küsimus. Aga minu jaoks tähendab see rääkida tõtt armastusega ja suhteid, mis aitavad inimestel usaldada ja koos õppida ning kutsuda Püha Vaimu koos sellesse protsessi.
President Oaks: See, mida te ütlesite suhete kohta, meenutab mulle meie Noorte Meeste üldjuhataja Steven J. Lundi imelist kõnet, mille ta pidas hiljuti BYU naistekonverentsil. Ta viitas suhetele kui motiveerivale mõjule, milleks me saame olla nende elus, kes otsivad eeskujusid ja mentoreid. Ta ütles, et uurijad on leidnud, et VAP-noorte vaimne areng sõltub suuresti nende suhete kvaliteedist, sealhulgas vanemate, eakaaslaste ja õpetajatega. Ja suhted juhtidega arenevad kõige paremini seminaris, pühapäevakoolis ja kvoorumi klassides, kus nad õpivad austama ja armastama oma juhte ja kaaspühi.6 See on tsitaadi lõpp. Ma järeldan, et kõik see on muljetavaldav kinnitus selle kohta, kui tähtis on, et õpetajad armastavad oma õpilasi ja töötavad koos nendega. Sel viisil tekkinud usaldus on mentorlikuks mõjuks, mis tugevdab neid, et nad saaksid ise vastata murettekitavatele küsimustele.
Vend Webb: Aitäh! Jah, ma arvan, et see on tõesti kesksel kohal selles, mida me üritame saavutada: suhete loomine. Ja selle põhjal, mida te just meiega jagasite, saame seminaris teha mõningaid asju, et aidata neil tugevdada teisi suhteid. Te mainisite noorte arenguprogrammi. Me saame neid suunata oma noortejuhtide, piiskoppide ja Noorte Naiste juhtide juurde. Me saame aidata tugevdada nende suhteid vanematega, seeläbi, kuidas me räägime perekondadest ja suuname neid vanemate poole. Ma arvan, et see kõik on väga oluline – mitte ainult meie suhete loomisel nendega, vaid ka nende suhete tugevdamisel inimestega, kes neid õiges suunas juhivad. Nii et tänan, et seda ütlesite. Sellega seoses mõtlesin, kas me võiksime rääkida veidi rohkem sellest, kuidas me õpetame neid peamisi asju nii, et see ei solvaks ega heidutaks noori inimesi või ei peletaks neid evangeeliumist eemale. Kas ma võiksin tuua lühikese näite ja esitada küsimuse, mis mul meeles mõlgub? Just eelmisel nädalal helistas mulle üks õpetaja, kes ütles, et üks lapsevanem tuli oma tütart seminarist ära võtma, sest õpetaja oli õpetanud mõningaid põhimõtteid perekonna ja selle tähtsuse kohta. Ja see lapsevanem oli oma peresuhete tõttu haiget saanud ega tahtnud, et lapsele õpetataks perekonna keskset rolli – isegi päästmisplaani kontekstis. Õpetaja oli äärmiselt kurb selle õpilase kaotamise pärast ja küsis: „Kuidas ma peaksin tõde õpetama? Kuidas ma tegelen sellega maailmas, kus me ei taha inimesi eemale tõrjuda, kuid peame oma õpilastele õpetama puhast evangeeliumi?”
President Oaks: Milline suurepärane näide! Vend Smith, mida teil on selle teema kohta öelda?
Vend Smith: Ma mõtlen jälle suhetele, millest äsja rääkisime. Aga ma arvan, et õpilane, kes usaldab õpetajat ja tunneb, et õpetaja teda armastab, avab oma südame. Mõnikord võivad tekkida kaitsemüürid, kui me õpetame ideaali, mis ei ole kooskõlas õpilase olukorraga. Ja kaitsemüürid sulatab see, kui õpilane armastab ja usaldab oma õpetajat. Nii et see on jälle väga oluline. Ma tahan rõhutada eelmise küsimuse kommentaari – suhete loomist õpilastega.
President Oaks: Tõepoolest. Ja ma arvan, et meil on väga oluline mõista, et me ei ole kohustatud nõustuma kõigega, mida meile esitatakse, tehku seda siis õpilased, lapsevanemad või teised ühiskonnaliikmed. Meie ülesanne ei ole kinnitada ideede turul kõiki uskumusi. Meie ülesanne on õpetada tõde. Kuid seda tehes peame olema väga ettevaatlikud, et me ei taganeks kunagi vastutusest, mille Päästja on meile andnud: armastada oma ligimest. Kõik, mida me teeme, peab olema armastuse kontekstis, nii et me ei näita, et vastandume inimesega, vaid edastame oma õpetusi nii, et õpetus vastanduks eksliku uskumusega. Brigham Young, kes oli inimesena üsna vastandlik, ütles väga hästi erisuste kohta, mida ma lugesin hiljuti Brigham Youngi õpetustest või kõnedest. Ühes oma kõnes ütles ta järgmist ja ma tsiteerin: „See, kas nad usuvad nii nagu mina või mitte, ei ole kunagi muutnud minu tundeid inimeste, nii meeste kui ka naiste vastu. Kas te saate naabritena koos minuga elada? Ma teiega saan. Ja mulle ei ole erilist vahet, kas te usute koos minuga või mitte.”7 See on Brigham Youngi tsitaadi lõpp. See oli ootamatu allikas, kust leida väga aus avaldus selle kohta, et me võime elada armastavalt koos nendega, kelle vaateid me ei jaga.
Vend Webb: Jah, see on meie õpetajate jaoks praegu väga ajakohane. See on minu arvates tänapäeval üks kõige olulisemaid Päästja jüngrite omadusi: olla võimeline olema eriarvamusel ja siiski armastama inimesi ning olema inimestega suheldes siiras, vaatamata lahkarvamusele uskumustes.
President Oaks: Veel üks asi, mille kallal peame töötama, on see, et meie armastavat ja omaks võtvat suhtumist, läbi sõrmede vaatamist nende valikutele, kellega me suhtleme – et seda ei mõistetaks kui heakskiitu. Mõnikord on see väga keeruline. Näeme poliitikas ja avalikes suhetes, paludest allikatest, et see ei õnnestu. Sageli näib, et inimesed eeldavad, et me oleme midagi heaks kiitnud, sest oleme olnud sellega seotud inimeste suhtes armastavad.
Vend Webb: See kõik on tõesti seotud, eks ole? Jõuame tagasi suhete juurde. Jõuame tagasi kuulamise ja kaastundlikkuse juurde. Aga tagasi ka põhimõtte õpetamise juurde. Jõuame tagasi selle juurde, miks me usume seda, mida me teeme, mis põhineb päästmisplaanil ja Kristuse õpetusel, ning seob need asjad omavahel ja on väga keeruline, nagu te kirjeldasite.
President Oaks: Ja ma arvan, et see on seotud ka esimese ja suure käsuga armastada Jumalat, ja Päästja õpetusega: „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!”8 Ja seejärel on teine käsk – armastada oma ligimesi. See, et me armastame oma ligimesi, ei tähenda, et me ei armasta kõigepealt Jumalat ega pea kõigepealt Tema käske.
Vend Webb: Aitäh!
Vend Smith: Mul on meeles lugu õpetajast, kes räägib tõtt armastusega ja kaitseb julgelt Kristuse õpetust, kuid armastab ka oma õpilasi, nii et õpilased tunnevad end turvaliselt ning õpilane usaldab ja armastab õpetajat. Nii et võib-olla on olemas õpilane, kes ei nõustu mõne asjaga Kristuse õpetuses – või parem on öelda, et evangeeliumi põhimõttega –, kuid ta tuleb ikkagi tundi. Ja ta tuleb ikkagi instituuti või seminari, sest tunneb end turvaliselt ja tunneb, et saab selles keskkonnas tugevdada usku Jeesusesse Kristusesse. Nii et ma arvan, et on väga oluline saavutada tasakaalu, millest me räägime: kaitsta julgelt tõde ja armastada neid, kes ei pruugi tõega nõustuda, nii et klassiruum või seminar või instituut võiks olla õpilastele turvaline koht.
President Oaks: Ja ma tahaksin öelda, et need meie kuulajaskonnas, kes tegelevad instituudiga ning usuõpetusega ülikoolides ja kolledžites, on selle konkreetse teemaga suurema probleemi ees. Kui klassis on küpsemad õpilased, siis on need õpilased rohkem valmis ise mõtlema ja vastanduma kui näiteks seminaris õppivad õpilased. Kuid põhimõtted on samad. Kohaldamine erineb mõnevõrra olukorrast ja õpilaste küpsusest lähtuvalt, kuid põhimõtted on samad, mida me oleme juba arutanud.
Vend Webb: Aitäh!
President Oaks: Siin on küsimus, mis muudab veidi teemat, kuid on meie ajastule üsna omane: kuidas me saame veenda oma õpilasi mobiiltelefone kõrvale panema sel ajal, mil me üritame neid õpetada?
Vend Webb: See on suurepärane küsimus, mis on tegelikult seotud vastasseisu või lahkarvamustega klassis, sest mõnikord tekitab see just seda, eks ole? Nii, vend Smith?
Vend Smith: Jah, ma arvan, et õpikeskkonnas on kindlasti hetki, mil õpilased peavad ühenduse katkestama ja oma mobiiltelefonid ära panema. Ma arvan, et parim, mis aitab neil seda teha, on kaasahaarav ja särav õpetamine. Vanem Ballard, või õigemini juhataja Ballard, ütles meile kord, et õpetamine peaks olema särav. Kuid ma arvan, et on ka hetki, kui me võime paluda õpilasel kasutada õppetöös mobiiltelefoni. ChurchofJesusChrist.org allikate ja evangeeliumi raamatukogu rakenduse abil võime kindlasti mõnikord kutsuda õpilasi üles õppetöös kasutama usku tugevdavat sisu oma telefonis. Ja ma arvan, et sellega võib kaasneda õnnistus – positiivne mõju neile väljaspool tundi –, et nad võivad hakata nägema seda seadet kui midagi enamat kui lihtsalt mänguseadet või sotsiaalmeedia seadet – või mõne jaoks kiusatuse allikat. Ja nad võivad õppida, et mõnikord saab seda sama seadet kasutada usu tugevdamiseks Jeesusesse Kristusesse. Ma arvan, et see nõuaks õpetajalt inspiratsiooni ja tasakaalu. Aga ma arvan, et Issand aitab meil leida võimalusi, kuidas suurendada usku selle seadme kasutamise kaudu, ja siis ka ilmselgelt mõista, millal see tuleb välja lülitada ja kõrvale panna.
President Oaks: Teie soovitus, et me ei oleks mobiiltelefonide vastu vaenulikud, meenutab mulle üht varasemat kogemust. See oli 10 või 15 aastat tagasi, kui ma sattusin pühapäevakooli tundi, kuhu kuulusid seminari-vanused noored mehed ja naised. Ja ma läksin sinna vaenuliku suhtumisega mobiiltelefonidesse. Aga kui ma vaatasin umbes tosinast õpilasest koosnevas klassis ringi, sain aru, et kogu klassiruum oli nagu üheks pühakirjaks kokku köidetud. Kõik lugesid pühakirjadest ja jälgisid mobiiltelefonides õppetundi. Siis hakkasin nägema, et küsimus ei ole mitte keelamises, vaid tasakaalustamises.
Vend Webb: Hästi öeldud, tänan teid. President, meile meeldis teiega koos olla, täname teid tänaste nõuannete eest, ja me mõtlesime, kas võiksime võtta ühe minuti, vend Smith, et te kõigepealt jagaksite tunnistust ükskõik mille kohta, mida te tahaksite, ja siis ma teeksin seda hea meelega ise ning jätaksin ülejäänud aja teile.
Vend Smith: Aitäh! Kui ma mõtlen meie pühale võimalusele õpetada Kiriku noori ja noori täiskasvanuid ning neid, kes õpivad meie KHS-i institutsioonides, siis meenub mulle meie kalli prohveti, president Russell M. Nelsoni õpetus. Ta ütles: „Taevane Isa on hoidnud paljusid oma kõige õilsamaid hingesid, ‥ oma parima võistkonna, ‥ [et saata neid] maa peale just sel ajal. ‥ [Nemad on] parimate seas, kelle Issand on eales siia maailma saatnud.”9 Ja ma tahaksin lihtsalt jagada oma veendumust, et noored, kellega meil on võimalus suhelda, on täpselt need, kellest Jumala prohvetid meile õpetavad. Ja milline püha privileeg on meil tunnistada neile Jeesuse Kristuse ning Tema lepituse ja ülestõusmise tõelisusest. Ja ma jagan täna tunnistust Jeesuse Kristuse lepituse ja ülestõusmise tegelikkusest, et see on Tema Kirik, et meid juhivad Tema elavad prohvetid, nägijad ja ilmutajad ning et me oleme seotud Tema eesmärgiga, kui me õpetame noori viimsetel aegadel. Ja ma jagan seda tunnistust teiega Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
Vend Webb: Aamen. Tahaksin lihtsalt lisada ka oma tunnistuse meie armastava Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse kui maailma Päästja ja Lunastaja tõelisusest – et see on Tema Kirik ja kuningriik maa peal. Ja ma olen väga tänulik, et saan iga päev oma elus tunnistada Temast ja õpetada teistele Tema evangeeliumi. Ma olen tänulik nende eest, kes on mind õpetanud ja õnnistanud oma usu ja tunnistusega Päästjast, ja ma olen väga tänulik, et saan olla osa sellest tööst koos teiega, õpetades Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi. Ja ütlen veel kiiresti, et kui ma mõtlen meie Taevase Isa armastusele, siis me räägime sageli sellest, kui väga Taevane Isa meie õpilasi armastab. Aga ma tahan lihtsalt lisada, et ma tean, et meie Taevane Isa armastab teid, et Ta on väga tänulik, et te tahate veeta oma elu Tema lapsi õpetades, ja et Ta armastab teie perekondi ning et kui te jätkate ustavalt teenimist Tema laste õpetamisel, siis Ta õnnistab teid ja teie perekonda, sest te õnnistate oma õpetuse ja tunnistuse ning eeskujuga Tema lapsi. Nii et tänan teid selle eest, kes te olete ja mida te teete, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
President Oaks: Aamen. Ma lisan oma tunnistuse nende imeliste Issanda teenijate tunnistustele. Tunnistan Püha Vaimu väega Isast ja Pojast, et see on Tema töö ja et te olete Tema teenijad, Jeesuse Kristuse evangeeliumi kaasõpetajad. Ja ma palun teie peale taevaseid õnnistusi, kui te teenite Issandat ja kui te liigute koos oma peredega edasi selle tuleviku poole, mille Jumal on määranud oma väärilistele lastele – igavese elu poole. Ja ma teen seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
Kõik: Aamen.