Pidage meeles ja tegutsege
Seminaride ja usuinstituutide satelliitülekanne • 4. aug 2015
Ühel üldkonverentsil ütles vanem Marlin K. Jensen: „Kui me jälgime väga tähelepanelikult sõna meelespidamine kasutamist pühakirjades, märkame me, et meelespidamine on Jumala kavatsuste kohaselt üks peamine ja päästev evangeeliumi põhimõte.” Mil moel on siis meelespidamine „peamine ja päästev evangeeliumi põhimõte”? Vanem Jensen jätkas: „Seda sellepärast, et prohvetlik manitsus meeles pidada kutsub sageli tegutsema: kuulama, nägema, tegema, kuuletuma, meelt parandama.”1
Näite selle kohta leiame Mormoni Raamatust. Heelaman oli andnud oma poegadele nimeks Nefi ja Lehhi ning ütles neile:
„Vaadake, ma olen andnud teile meie esimeste vanemate nimed, kes lahkusid Jeruusalemma maalt; ja seda ma olen teinud, et kui te peate meeles oma nimesid, siis te võite pidada meeles neid; ja kui te peate meeles neid, te võite pidada meeles nende tegusid; ja kui te peate meeles nende tegusid, te võite teada, kuidas on öeldud ja ka kirjutatud, et need olid head.
Seepärast, mu pojad, ma tahan, et te teeksite seda, mis on hea.”2
See on üks viis, kuidas meelespidamine võib olla peamine ja päästev põhimõte. See võib aidata meil tegutseda sobilikul ja õigemeelsel viisil. Sel põhjusel innustatakse meid Kirikus pidama meeles neid, kes on elanud enne meid: inimesi meie perekonnalugudest, Kiriku ajaloost, pühakirjadest ja, mis kõige tähtsam, meeles pidama Päästjat ennast.
Üks juudi naine, kes suri Teise maailmasõja aegsete tagakiusamiste tõttu, kirjeldas kaunilt, kuidas võivad enne meid elanud inimesed meie elu õnnistada. Ta kirjutas: „Mõne tähe valgus on maa peal endiselt nähtav, kuigi need tähed on ammu välja surnud. Mõne inimese sära valgustab maailma ka siis, kui neid enam ammu elavate kirjas pole. Sedasorti valgus on eriti ere pimedatel öödel. Nad valgustad inimkonnale teed.”3
See põhimõte kehtib ka seminaride ja instituutide ajaloo kohta. Meie ajaloos on palju mälestusväärset. Sel põhjusel on kirjutatud seminaride ja usuinstituutide ajalugu. Meil on hea meel teatada, et lähitulevikus saab see ajalugu teile kõigile kas trükituna või veebis kättesaadavaks. Me loodame, et seda loetakse ja et sellest saab meie isikliku ja ühise uurimise oluline allikas. See ajalugu aitab meil õppida tundma inimesi, kes kujundasid seminarid ja usuinstituudid selliseks, nagu need tänapäeval on. Me seisame nende õlgadel ja naudime rikkalikku pärandit, mille nad on meile jätnud. Kuigi paljud neist on meie seast lahkunud, jäävad nad meile teel tulevikku suunda näitavaks majakaks. Me loodame, et neid meeles pidades peame meeles ka nende töid ja saame uut indu tegutseda.
Täna hommikul soovin jutustada meie ajaloost paar lugu. Seda tehes loodan, et pidades meeles neid, kelle õlul me seisame, sooviksime neid jäljendada – nii nende soove kui ka jõupingutusi.
President J. Reuben Clark ütles oma kõnes „The Charted Course of the Church Education” (eesti k „Kiriku hariduse kaardistatud rada”), et usuõpetaja esimeseks eelduseks on isiklik tunnistus, et Jeesus on Kristus ning et Joseph Smith oli Jumala prohvet.4 See tunnistus on motiveerinud paljusid ustavaid usuõpetajaid ja nende perekondi võtma enda kanda raskeid ja ebamugavaid ülesandeid ning tooma ohvriks isiklikke ambitsioone ja mugavust. Nad on nagu president Gordon B. Hinckley, kes ütles enda kohta: „Ma ei tea muud moodust, kuidas asjad tehtud saada, kui palves põlvitada ja abi paluda ning seejärel püsti tõusta ja tööle asuda.”5 Üks sedasorti inimene oli ka Ray L. Jones, kel paluti teha Kirikus algust varahommikuse seminari programmiga.
1950. aasta aprillis toimunud üldkonverentsi ajal kohtusid 10 Los Angelese piirkonna vaiajuhatajat vanem Joseph Fielding Smithiga, et arutada mõtet luua nende piirkonna noorte jaoks mingisugune seminariprogramm. Nad ei teadnud, kuidas seda teha, kuna nende osariigis olid koolitundide ajal peetavad usuõpetuse tunnid keelatud.
Kiriku hariduskomisjoni liige Franklin L. West teadis, et Utah᾽s toimuvad mingid seminaritunnid enne kooli, ja nägi selles lähenemises võimalikku lahendust ka Lõuna-California jaoks. Komisjoni liige küsis Ray L. Jonesilt, Utah᾽ osariigi Logani linna seminaridirektorilt, kas too oleks nõus sõitma Californiasse ja seal programmiga algust tegema. Vend Jones, kes oli oma hetkeülesandega rahul ja just äsja uue kodu ostnud, ‥ kõhkles, kas tema peaks olema see, kes programmi käima lükkab.
Komisjoni liige West, kes tahtis programmiga kindlasti alustada, soovitas vend Jonesil oma pere Loganisse jätta ja elada mõnda aega Los Angeleses, mis asus tema kodukohast rohkem kui 1100 km kaugusel. Vend Jones oli viimaks nõus selle üle palvetama. Olles mõnda aega juurelnud, otsustas ta oma kodu Loganis ära müüa ja päriseks Los Angelesse kolida, et seal programmiga algust teha.6
Nagu Nefi, kes ütles „Vaim juhtis mind, sest ma ei teadnud ette, mida ma peaksin tegema”,7 nii asus ka Ray L. Jones Lõuna-California poole teele.
Kirik tema reisi kinni ei maksnud, seepärast hankis vend Jones tööotsa, mille raames ta pidi aitama transportida Utah᾽st Californiasse loomavagunid kariloomadega. Hiljem kolis Los Angelesse ka ta pere ning ta aitas organiseerida kohaliku haridusnõukogu. Nõukogu esimehena asus teenima Howard W. Hunter, sealne piirkonnajuhataja, ning ülejäänu on, nagu öeldakse, ajalugu.8 Alguses, 1950. aastal, oli vaid 195 õpilast ja seitse klassi. 65 aastaga on õpilaste arv kasvanud veerandi miljonini 136 riigis.
Kõikjal maailmas on ikka ja jälle tulnud ilmsiks usuõpetajate südames olev pühendumuse ja ohverdamise vaim. Kuulake lugu ühest meie usuõpetajast Mongoolias, kes võttis kuulda oma preesterluse juhi nõuannet ja asus raskuste kiuste tööle, et see nõuanne ellu viia.
Odgerel Ochirjav, kes on Kirikus usulepöördunu, sai doktorikraadi metsanduses ja töötas Mongoolias teadlasena, kui tal paluti asuda põhikohaga tööle seminari ja instituudi koordinaatorina. Alguses oli ta vastu, kuid lõpuks nõustus. 2008. aasta novembris oli vend Odgerelil ja tema piirkonna direktoril Patrick Cheuckil koosolek misjonijuhatajaga. Juhataja küsis, miks Mongoolias ei peeta varahommikusi seminaritunde. Vend Ochirjav vastas: „Juhataja, see siin on Mongoolia. Siin on külm, pime, siin on koerad ja puudub ühistransport.” Aasta hiljem kohtusid kolm meest uuesti ja misjonijuhataja esitas sama küsimuse uuesti. Vend Odgerel vastas taas: „Külm, pime, koerad ja puudub ühistransport.” Pärast koosolekut kutsus vend Cheuck vend Odgereli kõrvale ja teatas: „Odgerel, kui preesterluse juht sul midagi teha palub, siis tuleb selle kallal töötada!” Vend Odgerel vastas talle: „Patrick, sa ei tea, mida tähendab Mongoolia pimedus, Mongoolia külmus, Mongoolia koerad ja puuduv ühistransport.” Nii nende vestlus lõppes.
Peagi pärast seda luges vend Ochirjav kirjakohta Õpetuse ja Lepingute 85:8 ja talle jäi silma väljend „kes sirutab oma käe, et panna see Jumala laeka külge”. Ta luges president David O. McKay tsitaati instituudi käsiraamatust, mis ütles, et need, kes püüavad panna käe Jumala laeka külge, surevad peagi vaimselt. Vend Ochirjav on hiljem kirjutanud: „Soovides mitte kaotada Vaimu, hakkasin töötama välja Mongoolia varahommikust seminariprogrammi. Üllataval kombel olid kohalikud preesterluse juhid sellest mõttest vaimustuses.”9 2009. septembris tehti algust 140 õpilasega ning märtsiks osales neid juba 352. Nad pistsid tol aastal rinda Mongoolia külmima talvega 30 aasta jooksul – sel talvel oli keskmine õhutemperatuur miinus 31 kraadi Celsiuse järgi.
Ühel üldkonverentsil ütles piiskop Victor L. Brown: „Maailmas on paljud organisatsioonid, kirikud, valitsused, isegi perekonnad kaotanud palju elujõudu, kuna nad kardavad paluda inimestelt ohverdusi. Meie seda viga teha ei tohi.”10
Lubage mul võtta hetk, et tänada teid juhtkonna poolt ohverduste eest, mida te kõik teete. Paljud kõige tähelepanuväärsemad asjad, mida te noorte õnnistamiseks teete, kiitust ei pälvi ja aruannetes ei kajastu. Mulle tundub, et meie organisatsioonis teenimine ja ohverdamine muudkui edeneb. Tänan teid! Ühe meie kirikulaulu sõnu kasutades loodan ma, et „ohverdus õnnistusi toob meile taevas”11 – ja seda nii teile kui ka teie lähedastele.
Edukad seminari- ja instituudiprogrammid on alati eeldanud, et usuõpetajad on teistega, sealjuures vanemate, preesterluse juhtide, koolipersonali ja kogukonna liikmetega heades suhetes. Teistega läbi käies ja koos töötades peame alati võtma eeskuju Kristuse Vaimust ja Tema evangeeliumist.
Vanem Robert D. Hales on öelnud: „See, kuidas me kohtleme oma pereliikmeid, naabreid, kolleege ja kõiki teisi, näitab, kas oleme Tema nime enda peale võtnud ja kas peame Teda alati meeles.”12 Selline vaim oli koos päris esimese instituudi direktori, vend J. Wyley Sessionsiga.
Kui vend Sessions oli teeninud seitse aastat Lõuna-Aafrika misjoni juhatajana, palus Esimene Presidentkond neil õde Sessionsiga kolida Idaho osariiki Moscow’ linna, et seada seal sisse instituudi programm. „Kiriku liikmed [Idahos Moscow’s] võtsid küll vend Sessionsi ja tema perekonna avasüli vastu, kuid mõnedes kogukonna liikmetes äratasid nad kahtlust. Tema Moscow’s täidetava ülesande määramatu iseloom tekitas teatavat umbusaldust. Mõned kohalike äride pidajad moodustasid koguni komitee, et tal silma peal hoida ja veenduda, et ta ülikooli mormooniusku ei pööraks.
Vend Sessions ühines mitmete kogukondlike organisatsioonidega, püüdes jõuda seeläbi inimesteni, kes poleks muul juhul olnud nõus temaga rääkima. Ühel kaubanduskoja õhtusöögil, mis iga kahe nädala tagant toimus, õnnestus tal saada istekoht mehe kõrval, kes oli määratud esimeheks komitees, mis pidi tema tööd takistama. Ühel sellistest õhtusöökidest ütles too mees: „Sa oled vahva. Mind määrati komiteesse, mille eesmärk on sind Moscow’st eemal hoida, kuid iga kord, kui ma sind näen, oled sa nii sõbralik, et meeldid mulle järjest enam.” Vend Sessions vastas: „Ma arvan täpselt sama. Võiksime olla sõbrad.” Hiljem meenutas vend Sessions, et sellest mehest sai Moscow’s veedetud aja jooksul üks tema parimaid sõpru.”13
Issand on Õpetuse ja Lepingute raamatus öelnud: „Ükski ei saa aidata selles töös, ilma et ta oleks alandlik ja täis armastust.”14 Me ei saa olla usuõpetajad, kui armastus meid selleks ei motiveeri: armastus Issanda, oma perekonna, õpilaste ja nende vastu, kellega koos me töötame.
1978. aastal kõneles vanem Gordon B. Hinckley Kiriku hariduspersonalile ja ütles:
„ Olgu teie suunatäheks armastus. See on suurim vägi maailmas. ‥
Kasvatage ‥ sügavat armastust [õpilaste] vastu, keda õpetate, ‥ eriti nende vastu, keda näib olevat raske aidata. Nemad vajavad teid kõige enam ja see ime, mis selle julgustavas ja heatahtlikus vaimus tehtud tööga kaasneb, toob teile iga päev rõõmu ja rahulolu ning nemad saavad sellest jõudu, usku ja tunnistust.”15
Aeg-ajalt võib näida raske armastada mõnda õpilast või kedagi, kellega koos töötame. Mida siis teha? Meie ajaloos on ülestähendus ühest endisest administraatorist ja sellest, kuidas tal oli raske armastada neid, kellega tal tuli koos töötada. Palun pange selle loo puhul tähele, mis aitas tal viimaks taas armastada.
Kui Kirik rahvusvaheliselt järjest kasvas, seisis seminaride ja usuinstituutide organisatsioon silmitsi ülesandega hakata usuharidust andma uutes riikides, kultuurides ja keeltes. 1970. aastatel struktureeriti seminaride ja usuinstituutide juhtkond ümber ning rahvusvahelistesse piirkondadesse määrati ülevaatajateks abiadministraatorid.
Üheks abiadministraatoriks sai Frank Day, kes oli Teises maailmasõjas teeninud mereväelasena. Ta oli võidelnud Vaikse ookeani lõunaosas ning teda oli õpetatud vihkama vaenlasi. Vend Day tundis muret, et teda võidakse määrata töötama Aasiasse.
Tema kartus sai tõeks, kui vend Joe J. Christensen, hariduskomisjoni liige, palus tal olla Vaikse ookeani lõunaosa ja Aasia ülevaataja. Kui vend Day üle Vaikse ookeani Jaapani poole lendas, hõõgus tema südames ikka veel sõjakibedus, kuigi ta palvetas siiralt, et need tunded võiksid kaduda. Maandumiseks valmistudes tundis vend Day suurt kartust. Ta läbis lennujaama ja astus misjonijuhataja ette. Misjonijuhatajale otsa vaadates nägi ta tema näoilmes armastust ja ka tema enda südant täitis ühtäkki armastus. Kõik varasemad negatiivsed tunded olid justkui minema pühitud.16
Vend Day ütles, et palvetas siiralt ja Issanda Vaim tõi tema südamesse armastuse, mida seal loomu poolest enne polnud. Meie võime teha sama. Mormon andis nõu: „Paluge Isa kogu südame jõuga, et te võiksite täituda selle armastusega.”17
Seesama Vaim võib innustada ja ülendada ka meid, kui tunneme end üksildasena, alahinnatuna või heidutatuna.
Bob ja Gwenda Arnold said ülesande kolida Guatemalasse, et seal seminari ja instituudi programmiga algust teha. Vend Arnold on kirjeldanud tundeid, mis teda valdasid, kui ta pärast tööülesannet kaugelt koju sõitis. „Kell oli pool üks või üks öösel. Sel hetkel tabas mind kohutavalt üksildane tunne, et mitte keegi maailmas ei tea, kus ma olen. Mu perekond arvas, et jäin kuhugi öömajale. Ameerika Ühendriikides polnud kellelgi aimu, mida ma teen. Tundsin end nii üksi. Sõitsin läbi kauni [metsamaastiku], taevas särasid tähed, pöörasin pilgu üles ja Vaim sosistas mulle: „Mina tean, kus sa oled.” Üksildustunne kadus ja ma nutsin suurema osa ülejäänud koduteest. Tundsin rõõmu ja rahu teadmisest, et mu Taevane Isa tundis mind ja teadis, mis mul käsil on.”18
Kui seminaride ja instituutide ajalugu on meile midagi õpetanud, siis peab see kindlasti olema tänulikkus selle tohutu võimaluse eest, mis meil on, et saame lävida Kiriku ustavate ja usus tugevate noortega. Igas maailma otsas peegeldub nende õpilaste nägudelt usu ja ohverdamise vaim. Näiteks ärkas üks noormees selleks, et õigeks ajaks seminari jõuda, igal hommikul kell 3.15. Kohalejõudmiseks pidi ta kõndima bussipeatusesse, sõitma 15 minutit, ootama teist bussi, sõitma sellega ja siis kõndima nelja kvartali jagu maad, et jõuda kogudusehoonesse. Tihtipeale tuli tal seda teha vihma ja külma trotsides. Aasta lõpuks oli ta käinud kohal 90 protsendil kordadest ega olnud kordagi hilinenud.
Toon veel ühe näite selle kohta, kui suure usuga ja pühendunud meie õpilased olla võivad.
Stephem K. Iba, üks endisi abiadministraatoreid, teenis misjonärina Filipiinidel ning läks sinna mõned aastad hiljem tagasi, et käima lükata seminariprogramm. Ta rääkis, kuidas külastas seal perekonda, keda oli misjonärina õpetanud. Üheks selle pere liikmeks oli elav kaheteistkümneaastane tütar Maria. Vend Iba kirjutas:
„Koputasin nende tuhaplokkidest kodu uksele ‥ ja pereema tuli avama. ‥ Ütlesin talle, et olen tagasi, ja selgitasin, mida kujutab endast seminari koduõppe programm.
Küsisin Maria järele, kes pidi selleks ajaks olema umbes 19-aastane. Ema tõmbas eest toa vahekardina ning seal lebas nagu nukk umbes 25–30 kg kaaluv Maria, kes põdes viimastes staadiumites vähki. Kui ma tema juurde jõudsin, läks ta nägu naerule ja silmadesse tuli tagasi sära.
Ta küsis, kas saaks samuti seminaris osalema hakata. Tal oli jäänud elada vaid kuus kuud ja ta tahtis olla valmis, et vaimumaailmas oma sugulasi õpetada. Lubasin talle, et kui õppematerjalid Manilasse jõuavad, on tema esimene, kes need kätte saab. Kui ma nädal hiljem tagasi tulin, oli Maria valmis õppima.
Ta isa, kes oli siis juba liige ja koguduse juhataja, seadis tema pea kohale peeglid, nii et ta saaks üles vaadates lugeda ja kirjutada. Kuna ta oli nõrk, ei saanud ta istuda. Maria lõpetas oma koduõppe viimase Mormoni Raamatu ülesande nädal enne surma. Ta oli töötanud üheksa kuuga läbi tuhandeid lehekülgi ja täitnud ära kõik lahtrid.”19
Me loodame, et kui see ajalugu teile kättesaadavaks muutub, siis te loete seda, võtate omaks õppetunnid, mida saame sealt ammutada, ja, mis kõige tähtsam, olete tugev lüli jätkuvas ajalooahelas.
President Dieter F. Uchtdorf on öelnud:
„Mõnikord me mõtleme evangeeliumi taastamisest kui millestki, mis on lõpetatud ja juba möödas. ‥ Tegelikkuses on taastamine jätkuv protsess ja meie võtame sellest praegu osa.
See on üks kõige märkimisväärsemaid perioode maailma ajaloos!”
Selle mõtte valguses andis president Uchtdorf meile nõu taastamist mitte maha magada.20 Peaksime tundma alandlikkust ja tänu, et meile on antud püha eelisõigus aidata kirjutada taastamise jätkuva loo praegust peatükki.
Me oleme kõik tunnistajaks, kuidas Issand oma päästmistööd kiirendab. Vanem Quentin L. Cook on öelnud: „Suurema osa raskematest töödest nii elavate kui ka surnute päästmise töö kiirendamiseks [teevad ära] noored.”21 Usuõpetajatena võime me neid selleks raskeks tööks ette valmistada. Parim viis neid aidata on see, nagu ütles president Eyring paar aastat tagasi, kui palume neil teha rohkem, mitte vähem.22
Kui õpilased muudavad õppimise paremaks, käies pidevalt tunnis, lugedes tunniväliselt pühakirju ja sooritades tunnikontrolle, siis on nad paremini valmistunud kui ükski varasem põlvkond.
Kristlik kirjanik ja usu kaitseks kõneleja C. S. Lewis kirjutas kord: „Iga ajastu tähtsaimad sündmused ei jõua kunagi ajalooraamatutesse.”23 Rohkem kui sada aastat on olnud seminarides ja instituutides neid, kes on märkamatult töötanud ja ohverdanud, et aidata tuua inimesi Kristuse juurde. Suurem osa neist inimestest ja nende lugudest raamatukaante vahele ei jõua. Kuid meile on kinnitatud, et nad ei jää märkamata. „Jälgivad inglid seal ülal, mis toimub.”24 Peale selle peetakse veel üht raamatut, kus on kirjas iga tegu – ka teie omad –, mis on Issanda töö edendamiseks tehtud.
Oleme rääkinud täna lühidalt ajaloost. Kui nüüd aga tulevikku vaadata, oleks hea meeles pidada üht vanem James E. Talmage᾽i mõttetera. „Prohvetlik ettekuulutus on ülestähendus asjadest, mis seisavad alles ees. Ülestähendus sellest, mis on juba toimunud, on ajalugu. Neist kahest on prohvetlik ettekuulutus palju usaldusväärsem kui ajalugu.”25
Ja mida on tuleviku kohta ette kuulutatud? Prohvet Joseph Smith on öelnud: „Ükski patune käsi ei suuda peatada töö edenemist. Jumala tõde läheb edasi julgelt, õilsalt ja sõltumatult, kuni see on käinud läbi kõik mandrid, külastanud kõiki paikkondi, levinud üle kõikide riikide ja kõlanud kõikidele kõrvadele, kuni Jumala eesmärgid on täitunud ja Suur Jehoova ütleb, et töö on tehtud!”26
Issand õnnistagu meist igaüht, et võiksime kasutada oma ajalugu, et pidada meeles ja tegutseda ning aidata kaasa Issanda töö hiilgavale võidule. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
© 2015. Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc’ile. Ingliskeelse originaali heakskiit: 6/15. Tõlke heakskiit: 6/15. Originaali pealkiri „Pidage meeles ja tegutsege” Estonian. PD10054335 124