Eesmärgipärane elu: „Tõsise kavatsuse” tähtsus
Randall L. Ridd
Teine nõuandja Noorte Meeste üldjuhatuses
Õhtu koos vend RandallL. Riddiga Ülemaailmne pühalik koosolek noortele täiskasvanutele • 11. jaanuar 2015 • Brigham Youngi Ülikool – Idaho
Milline imeline võimalus olla koos teiega täna õhtul! Minu ja mu naise jaoks on tõeline au täna õhtul koos teiega olla. Oli huvitav näha, et minu telefon teadis, et mul on tänaseks plaanis reis Rexburgi. Telefon teavitas mind siinsetest ilmastikuoludest ja andis mulle ülevaate linnas olevatest hotellidest ja restoranidest. Ma sain isegi teavet sel nädalavahetusel Rexburgis toimuvate ürituste kohta.
Mmm, kui ma nüüd järele mõtlen, ei olnud minu esinemist nende ürituste nimekirjas. Eks see anna märku, et tegu on nutika telefoniga!
Kuigi teie nutitelefon seda teile ei soovitanud, olete te kõik valinud täna õhtul veeta tunni oma ajast minu seltsis – tunni, mida te ei saa kunagi tagasi. Nii tunnen ma suurt vastutust, et see aeg ka asja ette läheks. Kuid teadke samuti, et see, mida mina ütlen, pole nii tähtis kui see, mida Vaim teile õpetab, ja selle väärtus sõltub teie pühendumisest neid õhutusi järgida.
Arvan, et nõustute minuga, et praegu on imeline aeg elada. Sotsioloogid nimetasid minu põlvkonda beebibuumi põlvkonnaks, kuigi see nimi praegu enam hästi ei sobi; järgmist põlvkonda kutsuti X-põlvkonnaks ja teie põlvkonda nimetavad nad Y-põlvkonnaks või millenniumilasteks. Teid tuntakse teie loomupärase tehnikatundmise ja sotsiaalmeedialembuse pärast ning te olete eelmistest põlvkondadest targemad ja haritumad. Need omadused ei muuda teid ainult ülimalt väärtuslikuks tänapäeva ühiskonnas, vaid samuti Issanda töös.
Teil on rohkem valikuid ja võimalusi kui kunagi varem. Nagu palju asju elus, on see nii õnnistus kui ka needus. Liiga palju valikuid ja hirm valede otsuste ees viib tihti nn otsustushalvatuseni, mis on üks teie põlvkonna väljakutseid. Keskenduda on raskem kui kunagi varem. Tehnoloogiaga on asjad nii, et kohe kui midagi ostate, on see peagi pärast seda, kui te poest väljute, juba aegunud. Liiga paljud kardavad millelegi pühenduda, sest kardavad, et kohe tuleb midagi paremat. Nii nad ootavad – ja ei vali lõpuks midagi. Selles passiivses olekus on nad tähelepanu hajutajatele kerge sihtmärk. Vennad ja õed! Täna õhtul tahan ma rääkida selle vastumürgist – eesmärgipärasest elust ja tõelise kavatsuse tähtsusest.
I. Eesmärk
Kujutage ette, et olete päästepaadis keset ookeani ja nii kaugele, kui silm ulatub, ümbritsevad teid vaid lained. Paadis on aerud, kuid te ei tea, mis suunas aerutada. Nüüd kujutage ette, et silmate eemal maad. Nüüd on teil teada, kuhu suunas aerutada. Kas maa nägemine annab teile nii motivatsiooni kui ka eesmärgi? Inimesed, kellel puudub selge eesmärk, on uitajad. Uitajad lasevad maailma lainetel oma suuna määrata.
Lev Tolstoi
Kuulsa vene kirjaniku Lev Tolstoi, „Sõja ja rahu” autori elu illustreerib seda. Lev Tolstoil oli keeruline noorukipõli. Tema vanemad surid, kui ta oli umbes 13aastane. Õppinud oma vanematelt vendadelt joomist, hasartmängude mängimist ja liiderlikkust, ei pööranud Lev oma õpingutele suurt tähelepanu. 22aastasena hakkas ta tundma, et tema elus puudub tõeline eesmärk ja ta kirjutas oma päevikusse: „Ma elan nagu metsloom.” Kaks aastat hiljem kirjutas ta: „Olen juba 24aastane, aga pole ikka veel midagi ära teinud.” Tolstoi rahulolematus motiveeris teda tegema algust elukestva otsinguga, et leida, enamasti katse-eksituse meetodil, oma elu eesmärki – vastust küsimusele „Miks?”. Enne kui ta 82aastasena suri, kirjutas ta lõpetuseks oma päevikusse: „Kogu elu tähendus ja rõõm peitub täiuslikkuse ja Jumala tahte otsimises”1 – ja mina lisaksin sellele veel Jumala tahte tegemise.
On öeldud, et sinu elu kaks kõige tähtsamat päeva on päev, millal sa sünnid, ja päev, millal sa saad teada, miks sa sündisid.2 Kuna meil on evangeelium, ei pea meie veetma tervet oma elu, püüdes elu eesmärki mõista. Selle asemel võime keskenduda selle eesmärgi saavutamisele.
Matteuse 5:48 ütleb: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!”
Ma arvan, et igaühes meist on kaasasündinud soov paremaks saada. Kuid kuna me kõik teeme vigu, on paljud meist veendunud, et eesmärk täiuslikuks saada on kättesaamatu. See oleks tõsi, kui meil poleks lepitust. Meie Päästja ohverdus teeb täiuslikkuse võimalikuks: „Jah, tulge Kristuse juurde ja saage täiuslikuks temas ja keelake endale kõik jumalatu; ja kui te keelate endale kõike jumalatut ja armastate Jumalat kõigest oma väest, meelest ja jõust, siis on tema arm teile küllaldane, et tema armu kaudu te võite saada täiuslikuks Kristuses” (Mn 10:32).
Päästja andis meile lootust, mis innustab meid saama Taevase Isa sarnaseks. Teie teate, nagu ka Lev Tolstoi avastas, et teekonnas täiuslikkuseni on rõõmu. Teie elu saab suure eesmärgi, kui püüate järgida Issanda tahet.
Vanem Tad R. Callister küsis: „[Ja] mispärast on nii tähtis, et meil on õige ettekujutus sellest jumalikust saatusest, millest pühakirjad ja tunnistajad nii selgelt tunnistust annavad? Sest suurenenud mõistmisega kaasneb suurenenud motivatsioon.”3
Misjon
Kui ma olin noor mees, olin ma peaaegu otsustanud misjonile mitte minna. Pärast ühte aastat ülikoolis ja ühte aastat sõjaväes oli mul kohalikus haiglas hea töökoht röntgenitehnikuna. Ühel päeval kutsus üks haigla kirurg, doktor James Pingree, mind lõunale. Meie vestluse käigus avastas dr Pingree, et ma ei plaaninud misjonile minna, ja küsis miks. Ütlesin talle, et olen juba natuke vanem ja ilmselt juba minemisega hiljaks jäänud. Ta ütles mulle kiirelt, et see pole küll väga hea põhjus ja et tema ise oli teeninud misjonil alles pärast arstiteaduskonna lõpetamist. Seejärel jagas ta minuga oma tunnistust oma misjoni tähtsusest.
Tema tunnistusel oli minule märkimisväärne mõju ja see pani mind palvetama, nagu ma veel varem palvetanud polnud – tõelise kavatsusega. Mul oli palju põhjuseid, miks misjonile mitte minna. Ma olin häbelik, nii häbelik, et paljalt mõte sellest, et peaksin enne misjonile minekut sakramendikõne pidama, oli küllalt suur põhjus, miks mitte minna. Mul oli töökoht, mis mulle meeldis. Mul oli võimalus stipendiumi saada, mis pärast misjonit enam võimalik poleks olnud. Mis kõige tähtsam, mul oli pruut, kes ootas mind, kui ma sõjaväes olin – ja ma teadsin, et ta ei ootaks veel kahte aastat! Ma palvetasin ja palvetasin, et saada kinnitust, et minu põhjused olid küllaldased ja et mul oli õigus, miks mitte minna.
Kuid oma pettumuseks ei saanud ma ei kerget jaatavat ega eitavat vastust, mida lootnud olin. Siis tuli mulle mõte: „Mida Issand tahab, et sa teeksid?” Ja ma pidin möönma, et Tema soovis, et ma misjonil teeniksin ning sellest sai minu elus otsustav hetk. Kas ma teen seda, mida mina teha tahtsin, või täidan ma Issanda tahet? Oleks hea, kui me kõik endalt tihti seda küsimust küsiksime. Milline suurepärane muster, mille järgi juba varakult oma elu sisse seada. Tihtipeale on meie hoiak selline: „Ma lähen sinna, kus Sa soovid, ja teen, mida Sa tahad, Issand, hea – senikaua, kuni see on koht, kuhu mina minna tahan, ja tegu, mida mina teha tahan.”
Olen tänulik, et tegin valiku misjonil teenida, ja mind saadeti Mehhikosse põhjamisjonile. Et leevendada teie uudishimu, võin teile öelda, et mu tüdruksõber ei oodanud mind, aga ma abiellusin temaga sellest hoolimata! Ta on minu elus üheks suurimaks õnnistuseks. Teades, et meie elu eesmärk on saada oma Taevase Isa sarnaseks, olen leidnud, et pole suuremat ülikooli kui abielu ja lapsed, mis õpetaks meile Jumala armastusest Tema laste vastu. Teades kõike, mida ma tean, teeksin ma teie asemel kõik endast oleneva, et sinna ülikooli sisse saada. Sinna on võimalik kohe sisse astuda.
II. Tõsine kavatsus
Kui meie poeg alles rääkima õppis, oli ta väga uudishimulik. Tema väikese sõnavara hulgas oli tema lemmiksõnaks „miks”. Kui ma ütlesin: „On aeg magama minna”, küsis ta kohe: „Miks?”.
„Ma lähen tööle.”
„Miks?”
„Teeme palve.”
„Miks?”
„Läheme kirikusse.”
„Miks?”
See oli väga armas – esimesed 500 korda, kui ta seda küsis. Kuid isegi pärast seda, kui selle armsus kadus ja see natuke tüütuks muutus, olin ma tänulik selle pideva meeldetuletuse eest uurida, miks ma midagi tegin.
Ma ei tea, kas Y valiti teie põlvkonna kirjatäheks suvaliselt, kuid kuna inglise keeles kõlab see samamoodi nagu küsimus „Miks?” (why), võiksite mõelda endist kui miks-põlvkonnast. Tänapäeva maailmas on tähtis teada, miks sa teed seda, mida sa teed.
Tõsise kavatsusega elada tähendab mõista, miks me midagi teeme, ja olla teadlik oma tegevuse motiividest. Sokrates ütles: „Hindamata elu pole elamist väärt.”4 Mõtisklege, millele te oma aega kulutate, ja küsige endalt regulaarselt: „Miks?” See aitab teil arendada võimet näha hetkeolukorrast kaugemale. On palju parem vaadata ettepoole ja küsida endalt „Miks ma küll seda teeksin?”, kui vaadata tagasi ja küsida „Miks, oo, miks ma küll seda tegin?”. Kui ainukeseks põhjuseks on see, et Issand tahab, et ma seda teeksin, siis see on küllaldane põhjus millegi tegemiseks.
Tähekesed
Ma õppisin tõsise kavatsuse tähtsusest, kui olin noor seminariõpilane. Meie õpetaja esitas meile väljakutse lugeda Mormoni Raamatut. Et aidata meil oma progressi jälgida, tegi ta tabeli, mille külje peal olid meie nimed ja üleval reas Mormoni Raamatu raamatute nimed. Iga kord, kui me ühe raamatu läbi lugesime, pani ta sinu nime kõrvale tähekese. Esiti ei pööranud ma lugemisele eriti tähelepanu ja ei läinud kaua, kui nägin ennast üha enam teistest maha jäämas. Kannustatuna piinlikkustundest ja oma loomupärasest võistlusvaimust hakkasin ma lugema. Iga kord, kui ma tähekese sain, tundsin end hästi. Ja mida rohkem tähekesi ma sain, seda enam motiveeris see mind lugema – vahetundidel, pärast kooli, igal vabal minutil.
See oleks hea lugu, kui võiksin teile öelda, et tulin klassis esimeseks – aga see ei olnud nii. (Ma ei jäänud ka viimaseks.) Kas te teate, mida ma sain tänu Mormoni Raamatu lugemisele? Ma tean, et te mõtlete kõik, et ma sain tunnistuse, eks ole? Ei saanud tunnistust. Sain hoopis tähekesi. Sain tähekesi, kuna see oli põhjus, miks ma lugesin. See oli minu tõsine kavatsus.
Moroni ütleb selgelt, kirjeldades, kuidas saada teada, kas Mormoni Raamat on õige: „Ja kui te saate need asjad, tahan ma teid õhutada, et te küsiksite Jumalalt, Igaveselt Isalt, Kristuse nimel, kas need asjad ei ole mitte õiged; ja kui te küsite siira südamega, tõsise kavatsusega, uskudes Kristusesse, teeb ta teile selle kohta ilmsiks tõe Püha Vaimu väel” (Mn 10:4).
Tagasi vaadates näen ma, et Issand oli minu suhtes täiesti õiglane. Miks peaksin ma leidma midagi muud kui seda, mida ma otsin? Ma ei peatunud kordagi, et küsida endalt, miks ma Mormoni Raamatut lugesin. Ma uitasin, lastes maisel motivatsioonil ennast juhtida, leidmaks ainult, et olin lugenud õiget raamatut valedel põhjustel. Tõsine kavatsus on teha õiget asja õigetel põhjustel.
Alles aastaid hiljem, kui ma maadlesin otsusega, kas minna misjonile või mitte, lugesin ma Mormoni Raamatut tõsise kavatsusega. Kui ma kavatsesin veeta kaks aastat selle raamatu kohta tunnistust jagades, pidin ma esmalt selle kohta tunnistuse saama.
Ma tean, et Mormoni Raamat täidab oma jumalikku eesmärki, milleks on Jeesuse Kristuse elust ja missioonist tunnistamine, sest ma olen seda lugenud tõsise kavatsusega.
Tähendamissõna apelsinidest
Ma tahaksin jagada kaasaegset tähendamissõna, mida ma kutsun tähendamissõnaks apelsinidest. Kui te seda kuulate, kaaluge, mida see lugu teile õpetab tõsise kavatsuse väest.
Oli üks noor mees, kellel oli soov töötada ühes firmas, kuna see oli mainekas ja seal maksti head palka. Ta valmistas ette oma elulookirjelduse ja tal oli mitu töövestlust. Viimaks anti talle firmas algtaseme positsioon. Seejärel pööras ta oma ambitsioonid järgmise eesmärgi suunas – edutamine keskastme juhiks, mis tooks talle veel parema maine ja rohkem palka. Nii ta siis täitis kõik ülesanded, mis talle anti. Ta tuli mõnel hommikul varem kohale ja jäi mõnikord kauemaks tööle, et ülemus näeks, et ta kaua töötab.
Pärast viit aastat avanes kesktaseme juhi positsioon. Kuid noore mehe suureks kurvastuseks anti ametikõrgendus teisele töötajale, kes oli firmas töötanud ainult kuus kuud. Noormees oli väga vihane, läks oma ülemuse juurde ja nõudis seletust.
Arukas ülemus ütles: „Enne kui ma sulle vastan, kas sa teeksid mulle teene?”
„Jah, muidugi,” vastas tööline.
„Kas sa käiksid poes ja ostaksid apelsine? Minu naisel läheb neid vaja.”
Noormees oli nõus ja läks poodi. Kui ta naasis, küsis ülemus: „Milliseid apelsine sa ostsid?”
„Ma ei tea,” vastas noormees. „Te palusite mul apelsine osta ja siin on apelsinid. Palun.”
„Kui palju need maksid?” küsis ülemus.
„Ma pole kindel,” kõlas vastus. „Te andsite mulle 30 dollarit. Siin on teie ostukviitung ja vahetusraha.”
„Suur tänu,” tänas ülemus. „Palun võta istet ja pane nüüd hoolega tähele.”
Seejärel kutsus ülemus töölise, kes oli ametikõrgenduse saanud, ja palus temal sama ülesande täita. Ta oli nõus ja läks poodi.
Kui ta naasis, küsis ülemus: „Milliseid apelsine sa ostsid?”
Ta vastas: „Poes müüdi palju erinevaid sorte – neil oli nabaapelsine, Valencia apelsine, veriapelsine, mandariine ja palju teisi sorte ning ma ei teadnud, milliseid osta. Kuid mulle meenus, et te ütlesite, et apelsine oli vaja teie naisel ja nii ma helistasin talle. Ta ütles, et korraldab peo ja tahtis apelsinimahla valmistada. Ma uurisin müüjalt, millistest apelsinidest saaks valmistada parimat mahla. Ta vastas, et Valencia apelsinid on väga magusad ja mahlased ning ma ostsin neid. Tagasi tulles viisin ma need teile koju ära. Teie naine oli väga rahul.”
„Kui palju need maksid?” küsis ülemus.
„See oli teine probleem. Ma ei teadnud, kui palju apelsine osta. Ma helistasin uuesti teie naisele ja uurisin, kui palju külalisi ta on kutsunud. Ta ütles, et neid tuleb 20. Küsisin müüjalt, mitu apelsini on vaja, et valmistada mahla 20 inimesele, ja neid oli vaja päris palju. Küsisin müüjalt, kas ta annaks mulle hulgikauba soodustust ja ta oli sellega nõus. Need apelsinid maksavad tavaliselt 75 senti tükk, aga mina maksin ainult 50 senti. Siin on teie vahetusraha ja ostukviitung.”
Ülemus naeratas ja ütles: „Suur tänu, sa võid minna.”
Ta vaatas noormehe poole, kes oli seda kõike pealt vaadanud. Noormees tõusis, lasi õlad norgu, ja nukralt ülemuse ruumist välja astudes sõnas: „Ma mõistan, mida te silmas peate.”
Mis oli neil kahel noormehel vahet? Neil paluti mõlemal apelsine osta ja seda nad ka tegid. Võib öelda, et üks tegi enam kui nõutud, oli efektiivsem või keskendus rohkem üksikasjadele. Kuid kõige tähtsam erinevus oli tõsine kavatsus, mitte ainult ülesande täitmine. Esimest noormeest motiveeris raha, positsioon ja maine. Teist noormeest innustas soov ülemust teenida ja sisemine pühendumine olla parim tööline – ja tulemus oli silmaga näha.
Kuidas võite seda tähendamissõna oma elus rakendada? Kuidas võiksid teie püüdlused peres, koolis, tööl ja Kirikus olla teistmoodi, kui te püüaksite alati olla Jumalale meele järele ja täita Tema tahet, olles motiveeritud armastusest Tema vastu?
III. Rakendamine
Väldi tähelepanu hajumist – keskendumise olulisus
Kui tihti istute te arvuti taha, et teha koolitööd või täita tööülesannet, kui ühtäkki ilmub ekraanile selliste kingade reklaam, mida just hiljuti otsisite? Seejärel veebipoodides surfates märkate, et teie sõbrad on internetis ja hakkate nendega vestlema. Siis saate teate, et teie sõber on midagi Facebooki üles pannud ja peate kohe vaatama, mis see on. Enne kui arugi saate, olete kaotanud väärtuslikku aega ja unustanud, miks te üldse arvuti taha istusite. Nii sagedasti segatakse meid tegutsemisel. See röövib meilt aega, mida oleksime võinud kasutada millegi hea tegemiseks. Võime keskenduda aitab meil segajaid vältida.
Ma tean, et teile kõigile meeldib teste teha. Seega on mul ka täna õhtul teie jaoks üks kiire test teie keskendumisvõime kohta. Te näete kahte meeskonda: ühel on seljas valged riided, teisel mustad. Nad viskavad üksteisele korvpalli ja ma paluksin, et te loeksite, mitu korda valge meeskond palli viskab. Kas olete valmis?
(Näidati tähelepanu testi.)
Mitu palliviset te kokku lugesite?
Tõstke käsi, kui saite kokku 19 viset, 20 viset, 21 viset, 22 viset.
Õige vastus on 21.
Kõik, kes said kokku 21 viset, tõstke oma käsi. Jätke oma käsi püsti, kui nägite samuti ühte vanemat naist, kes alguses üle põranda kõndis ja pärast kuukõndi tegi? Nüüd jätke oma käsi püsti, kui nägite, kuidas ninja-sõdalane ühe mustas riietuses meeskonnaliikme välja vahetas. Kas nägite, kuidas must meeskond mütsid pähe pani?
Vaadake veel kord ja keskenduge asjadele, mida te varem ei märganud.
(Tähelepanu testi näidati uuesti.)
See video on hiljem sotsiaalmeedia kaudu kättesaadav, et võiksite vaadata, mis teil veel märkamata jäi.
Meie keskendumisvõime on elus väga tähtis. Nagu see test demonstreerib, leiame me tavaliselt seda, mida otsime. Või nagu pühakiri ütleb: „Otsige, siis te leiate” (Lk 11:9).
Kui me keskendume maailma asjadele, võib terve meid ümbritsev vaimne maailm meile märkamatuks jääda. Me ei pruugi märgata vaimseid õhutusi, mida Püha Vaim meile anda soovib, et meie elu juhtida ja teisi õnnistada. Kui me aga keskendume Vaimu asjadele ja kõigele, mis on vooruslik, armas või märkimis- või kiiduväärne (vt UA 1:13), siis on vähem tõenäoline, et meid eksitavad maailma kiusatused ja segajad. Parim viis segajate vältimiseks on keskenduda kindlalt oma eesmärgile ja olla õhinaga kinni heades aadetes. Olge ettevaatlikud, millele te keskendute – ärge raisake aega, keskendudes mäest üles ronimisele, avastamaks, et ronisite vale mäe otsa.
Väikeste asjade vägi
Kolmkümmend viis aastat pärast seda, kui ma parandasin oma keskendumist ja otsustasin misjonil teenida, innustas mu poeg mind koos endaga Mehhikot külastama ja otsima üles osa inimesi, keda ma olin õpetanud. Me osalesime sakramendikoosolekul ühes väikeses linnas, kus ma oma misjonit alustasin, lootuses, et ma tunnen seal kedagi ära. Ma ei tundnud mitte kedagi. Pärast koosolekut küsisime piiskopilt, kas ta tunneb kedagi nendest inimestest, keda me õpetasime ja ristisime. Ta ei tundnud neist mitte ühtegi. Ta selgitas, et oli ise olnud liige ainult viis aastat. Ta soovitas meil rääkida ühe teise mehega, kes oli olnud liige 27 aastat – ehk teab tema midagi. Me vaatasime temaga koos minu nimekirja üle, ilma et ta oleks ühegi nime ära tundnud, kuni jõudsime viimase nimeni: Leonor Lopez de Enriquez.
„Oh jaa,” ütles ta. „See pere on ühes teises koguduses, kuid nad kohtuvad samas hoones. Nende sakramendikoosolek algab järgmisena, nad peaksid varsti kohale jõudma.”
Me pidime ootama vaid 10 minutit, enne kui Leonor kogudusehoonesse sisse astus. Kuigi ta oli nüüdseks juba 70ndates eluaastates, tundsin ma ta kohe ära ja tema tundis minu ära. Me kallistasime pikalt ja pühkisime pisaraid.
Naine rääkis: „Me oleme 35 aastat palvetanud, et sa tagasi tuleksid ja et võiksime sind tänada meie perele evangeeliumi toomise eest.”
Kui teised selle pere liikmed kogudusehoonesse astusid, jagasime kallistusi ja pisaraid ka nendega. Oma silmanurgast nägin, kuidas mu poeg seisis kahe põhimisjonäriga, kes oma lipsudega pisaraid pühkisid.
Sakramendikoosolekul osaledes oli imeline avastada, et piiskop oli üks Leonori poegadest, klaverimängija ja muusikajuhataja olid tema lapselapsed, samuti mitu noort meest Aaroni preesterluse hoidjate seas. Üks tema tütar oli abielus vaia juhatuse nõuandjaga. Teine tütar oli abielus teise koguduse piiskopiga. Enamik Leonori lapsi olid käinud misjonil ja nüüd olid misjonil teeninud ka lapselapsed.
Me saime teada, et Leonor oli palju parem misjonär, kui seda olime olnud meie. Tema lapsed meenutavad tänulikult tema väsimatuid püüdeid õpetada neile, kui tähtis on evangeelium, kümnis, pühakirjade uurimine ja palvetamine ning sellesse uskuda ja seda usaldada. Ta õpetas neile, et väikesed otsused moodustavad aja jooksul õigemeelse ja õnneliku elu ning nemad õpetasid neid asju omakorda teistele. Kui kõik kokku lugeda, on selle imelise pere püüdluste tulemusena Kirikusse tulnud üle 500 inimese. See on üks paljudest põhjustest, miks Issand tahtis, et ma misjonile läheksin. See õpetas mulle Issanda tahte järgimise igavestest tagajärgedest.
See kõik sai alguse lihtsast jutuajamisest lõunasöögi ajal. Ma mõtlen tihti, et kui dr Pingree oleks olnud rohkem keskendunud oma karjäärile või ajalikele asjadele, ei oleks ta minult ehk kunagi küsinud, miks ma misjonil ei teeni. Kuid tema oli keskendunud teistele ja Issanda töö tegemisele. Ta istutas seemne, mis on kasvanud ja kandnud vilja ja jätkuvalt suureneb ja astmeliselt kasvab. Innustatud mõtted viivad heade tegudeni; head teod viivad omakorda heade tegudeni ja nii edasi, igavesti.
Markuse 4:20 ütleb: „Ja kes on heale maale külvatud, on need, kes sõna kuulevad ja vastu võtavad ja kannavad vilja, mõni kolmekümnekordselt ja mõni kuuekümnekordselt ja mõni sajakordselt.”
Pühakirjad toetavad ideed, et lihtsad, kuid eesmärgipärased asjad võivad viia suurte tulemusteni. Alma õpetas oma pojale Heelamanile:
„Väikeste ja lihtsate asjadega saadetakse korda suuri asju ‥
ja väga väikeste vahenditega ajab Issand targad segadusse ja toob päästet paljudele hingedele” (Al 37:6–7).
Üks elu esimesi õppetunde peaks olema, et igapäevaste väikeste asjade tegemises peitub suur vägi. Väikesed ja lihtsad asjad on teie elus töös ka praegu – nad töötavad kas teie poolt või teile vastu. Just nagu Jumal kasutab neid asju, et teid üles ehitada, kasutab Saatan neid, et teid segada ja teid tasapisi, peaaegu märkamatult rajalt eemale juhtida.
Meie väljakutse on see, et kui me näeme imelist perekonda või finantsedu saavutanud inimest või vaimuhiiglast, ei suuda me näha kõiki väikeseid ja lihtsaid samme, mis neid selleni viisid. Me vaatame olümpiasportlasi, kuid ei näe aastatepikkust igapäevast treeningut, mis neid tšempioniks tegi. Me käime poes ja ostame värsket puuvilja, kuid ei näe, kuidas külvati seeme ja kuidas vilja eest hoolitseti ja seda korjati. Me vaatame president Monsonit ja teisi üldjuhte ning tunneme nende vaimujõudu ja headust, kuid mida me ei näe, on need lihtsad igapäevased tegevused, mida üha uuesti ja uuesti korrati. Neid asju on kerge teha, kuid neid on ka kerge tegemata jätta – eriti kuna tulemused ei ole kohe nähtavad.
Me elame hetkemaailmas. Me tahame pärast külvi kohe lõikust. Me oleme nii harjunud silmapilksete tulemustega, et iga kord, kui peame ootama kauem kui paar sekundit, et Google meie küsimustele vastaks, ärritab see meid – kuid me unustame, et need vastused on põlvkondade pikkuse töö ja ohverduse tulemuse kogum.
Alma andis Heelamanile nõu, mis sobib ka meile tänapäeval. Rääkides Liahoonast ja paljudest teistest imedest, mis juhtisid Lehhi peret päevast päeva, ütles ta:
„Olgugi et need imed olid tehtud väikeste vahenditega, näitas see ometi neile imepäraseid tegusid. Nad olid pikaldased ja unustasid rakendada oma usku ja usinust ning siis need imepärased teod lakkasid ja nad ei jõudnud oma teekonnal edasi. ‥
Oo mu poeg, ärgem olgem pikaldased, kuna tee on kerge; sest nõnda oli meie isadega; sest nõnda oli see valmistatud neile, et kui nad vaataksid, võiksid nad elada; just samuti on see meiega. Tee on valmistatud ja kui me vaatame, siis me võime elada igavesti.
Ja nüüd, mu poeg, vaata, et sa hoolitsed nende pühade asjade eest; jah, vaata, et sa tõstad oma pilgu Jumala poole ja elad (Al 37:40–41, 46–47).
Kolm väikest ja lihtsat asja
Ma sooviksin rõhutada kolme väikest ja lihtsat viisi, kuidas „tõsta oma pilk Jumala poole”, mis aitavad meil keskenduda meie igavestele eesmärkidele. Ükski neist ei tule teile üllatusena – te olete neid palju kordi varem kuulnud. Kuid ma tunnistan, et neid asju järjepidevalt ja tõsise kavatsusega tehes ei muuda see ainult teie elu, vaid muudab teie elu täielikult. Kui te mõistate – kui te tõeliselt mõistate –, miks neid väikeseid asju teha, siis pole küsimustki, kas seada need enda elus esikohale.
Esiteks: kui me sakramenti võtame, siis liiga tihti teeme me seda rutiinselt, ilma mõtteta. Kui te vaatate seda videot, pange tähele, millist rõhku pannakse meelespidamisele, ja mõtisklege, miks see nii tähtis on.
Vanem Holland: „Kui viimane ja eriliselt ettevalmistatud paasapüha söömaaeg oli lõpule jõudmas, võttis Jeesus leiba, õnnistas ja murdis seda ning andis oma apostlitele, öeldes:
Jeesus Kristus: „See on minu ihu, mis teie eest antakse; seda tehke minu mälestuseks! See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse; seda tehke minu mälestuseks!”
Vanem Jeffrey R. Holland: „Alates sellest kogemusest ülemises toas Ketsemani ja Kolgata sündmustele eelnenud õhtul on lubaduse lapsed teinud lepingu mäletada Kristuse ohverdust sellisel uuel, kõrgemal, pühamal ja isiklikumal moel. Väikese veetopsiga mäletame me Kristuse vere valamist ja tema vaimse kannatuse sügavust.
Leivakoorukesega, mida alati murtakse, õnnistatakse ja pakutakse esimesena, mäletame me tema muljutud keha ja murtud südant.
Neis lihtsa- ja kaunisõnalistes sakramendipalvetes, mida noored preestrid lausuvad, tundub peamine sõna olevat mäletama.
Kui meie peamiseks ülesandeks on mäletada, siis mis mõlgub meil meeles, kui meile antakse neid lihtsaid ja kallihinnalisi sümboleid?”
Jeesus Kristus: „Ja tehke seda ja see olgu tunnistuseks Isale, et te peate mind alati meeles. Ja kui te peate mind alati meeles, on minu Vaim teiega.”
Tekst ekraanil: Kuidas teie Teda „alati meeles peate”?5
Kui me Teda alati meeles peame ja peame kinni Tema käskudest, siis mõtelge, kuidas mõjutaks meie elu iga aspekti see, kui Tema Vaim oleks alati meiega. Mõtelge, kuidas see mõjutaks meie igapäevaseid otsuseid ja aitaks meil märgata teiste vajadusi.
On loendamatu hulk viise, kuidas me võime pidada oma lubadust Päästjat päeva jooksul meeles pidada. Kuidas teie Teda alati meeles peate?
Enamik ütleks: „Palvetage ja uurige pühakirju.” Ja teil oleks õigus, kui – ja see on päris suur kui – seda tehtaks tõsise kavatsusega.
Palvetamine ja pühakirjade lugemine on järgmised kaks väikest ja lihtsat asja, mida ma sooviksin rõhutada.
Issand ütleb selgesti, kui ebaefektiivsed on palved, mida me ütleme lihtsast harjumusest: „Ja samuti arvatakse inimesele halvaks seda, kui ta palvetab, ilma et tal oleks südames tõsine kavatsus; jah, ja sellest pole talle mingit kasu, sest Jumal ei võta sellist vastu” (Mn 7:9).
Palve tõsine kavatsus on avada kahesuunaline suhtlus Taevase Isaga, kavatsusega järgida mistahes nõu Ta meile annab. „Kõikides oma toimetustes pea nõu Issandaga ja ta juhib sind heale; jah, kui sa õhtul heidad puhkama, siis heida puhkama Issanda hoolde, et ta võiks valvata sinu üle, kui sa magad; ja kui sa tõused hommikul, olgu su süda täis tänu Jumalale; ja kui sa neid asju teed, siis sind tõstetakse üles viimsel päeval” (Al 37:37).
Palve ja pühakirjade uurimine kuuluvad loomulikult kokku. Kui me uurime pühakirju ja oma kaasaja prohvetite sõnu, siis õlitab see meie isikliku ilmutuse pumpa. Pühakirjades leiduvad näited ja hoiatused harivad meie soove. Seeläbi õpime me tundma Issanda soove ja tahet.
Nii möödunud aja kui ka kaasaja prohvetid on palunud meil teha väikeseid ja lihtsaid asju, nagu palvetamine ja pühakirjade uurimine. Miks siis kõik seda ei tee? Ehk on üks põhjus see, et me ei näe dramaatiliselt negatiivseid tagajärgi, kui me paar päeva vahele jätame – just nagu teie hambad ei lagune koost ega kuku välja kohe, kui te need esimest korda pesemata unustate. Enamik tagajärgi, nii positiivsed kui ka negatiivsed, tulevad hiljem, aja möödudes. Kuid need tulevad.
Aastate eest istutasin ma kaks sama liiki, sama suurt puud oma tagaaeda. Ma istutasin ühe kohta, kus see oli osa päevast päikese käes, ja teise kohta, kus päike paistis terve päeva. Järgmise aasta jooksul ei näinud ma puude kasvus suurt erinevust, kuid seejärel läksime koos naisega kolmeks aastaks misjonile. Kui me tagasi jõudsime, olin ma üllatunud, nähes nende erinevust. Veidike rohkem päikest avaldas puude kasvule aja jooksul väga suurt mõju. Sama juhtub ka meie elus, kui me avame ennast iga päev kogu valguse allikale. Me ei pruugi märgata muutust kohe, kuid teadke, et muutus toimub teie sees ja tulemused on märgatavad aja jooksul.
See lihtne mõte igapäevase rutiini ja tõsise kavatsuse ühismõjust võib tuua suure muutuse meie elu igas valdkonnas. See võib saada otsustavaks selles, kas me rüsime läbi tavapärase elutee või saavutame tohutut edu ja täidame oma loomise eesmärgi.
Olen tihti vaadanud tagasi oma elule ja imestanud, miks oli minu jaoks nii raske otsustada misjonile minna. See oli raske, kuna segavate asjade tõttu kaotasin ma silmist oma igavese eesmärgi. Minu soovid ja tahe ei olnud kooskõlas Issanda tahtega, muidu oleks olnud palju lihtsam seda otsust teha. Ja miks ei olnud meie tahted kooskõlas? Ma käisin pühapäeviti kirikus ja võtsin sakramenti – kuid ma ei keskendunud selle tähendusele. Ma palvetasin, kuid enamasti tegin seda mehaaniliselt. Ma lugesin pühakirju, kuid ainult vahetevahel ja ilma tõsise kavatsuseta.
Kui te täna kuulasite, loodan ma, et olete tundnud Vaimu sosistuste kaudu, mida peate tegema, et elada eesmärgipärast ja keskendatud elu. Ma julgustan teid neid õhutusi järgima. Ärge laske end heidutada mõtetest, mida te olete või ei ole juba teinud. Laske Päästjal leht puhtaks pühkida. Pidage meeles, mida Issand on öelnud. „Aga nii sageli, kui nad parandasid meelt ja otsisid andestust tõsise kavatsusega, neile ka andestati” (Mn 6:8).
Alustage nüüd. Elage eesmärgipärast elu. Seadke sisse igapäevase rutiini ja tõsise kavatsuse koosmõju vägi oma elu tähtsates osades. Ma luban teile, et aasta pärast olete rõõmsad, et sellega täna algust tegite, või soovite, et oleksite seda teinud.
Ma kutsun teid mõtisklema nende kolme küsimuse üle. Kutsun teid jagama oma vastuseid sotsiaalmeedias, kasutades teemaviidet #ldsdevo.
Esiteks: Kas te suudate seda? Kas suudate teha neid kolme väikest ja lihtsat asja? Kas saate pidada kinni oma lepingust „teda alati meeles pidada” (ÕL 20:77, 79)? Kas leiate aega, et iga päev tõsise kavatsusega palvetada ja pühakirju uurida?
Teiseks: Kas sellest on kasu? Kas te tõesti usute Issanda lubadust? Kas te usute, et kui Tema Vaim on alati teiega, on sel suur mõju teie elu igale aspektile?
Viimaseks: Kas asi on seda väärt?
Ma tunnistan, et asi on seda väärt ja võib muuta teie elu. Kui te neid asju teete, avastate, et kõige tähtsam „miks” kõikide teie tegude taga on teie armastus Issanda vastu ja Tema armastus teie vastu. Ma loodan, et te kõik leiate suurt rõõmu oma täiuse otsingutel ja Tema tahte mõistmisel ja täitmisel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
© 2015 Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc’ile. Ingliskeelse originaali heakskiit: 12/14. Tõlke heakskiit: 12/14. Originaali pealkiri: „Living with a Purpose: The Importance of ‘Real Intent.’” Estonian. PD10053116 124