Taevased annid
Väike poiss
Ükski väike poiss ei oodanud jõule rohkem kui mina. Ma armastasin jõule! Ja minu vanemad muutsid meisterlikult meie kodu hubaseks väikeseks talvevõlumaaks. Olid kaunistused, muusika, tuled, maiustused ja muidugi kingitused. Oo, kuidas ma ootasin kingitusi. Igal aastal tegin ma pühendunult nimekirja kõikidest oma südamesoovidest.
Kuna me elasime talus, siis igal esimese jõulupüha hommikul, enne kui oma kingid avasime, panime end soojalt riidesse, et minna külma talveilmaga meie kariloomade eest hoolitsema. Polnud midagi paremat kui lõpetada töö ja kiirustada tagasi tuppa, et sukelduda hommiku võluväesse.
Ma olin just hakanud õppima sellest mehest, Jeesusest Kristusest, kelle sünnipäeva me tähistasime. See tehing tundus päris hea: Temal oli sünnipäev, aga meie saime kõik kingitused endale. Pole ühtegi last, kellele see ei meeldiks! Jõulud tähistasid kõike head.
Õnneks suurenes aja möödudes minu arusaamine Päästjast – Tema sünnist ja sünnipäevast, Tema elust ja imedest, Tema väest ja ohverdustest, Tema lepitusest ja ülestõusmisest, kuid kõige enam Tema mõistetamatust armastusest. Jah, jõulud tähistasid kõike head, kuid seda sellepärast, et Jeesus Kristus tähistas kõike head. Ehk paremini öelduna oligi Jeesus Kristus see kõik imeline!
Misjoniteenistus
Nagu paljud noored, ootasin ma suure ärevusega misjonil teenimist, kuid minu esimesed jõulud kodust eemal olid veidike üllatavad. Oma üheksateistkümnenda sünnipäeva eel ei suutnud ma muust mõeldagi kui misjonile minemisest. Olin noorem kui enamik mu klassikaaslastest ja sõpradest ning paljud neist olid juba mind maha jättes misjonile läinud. Tundsin, et olen samuti valmis misjonär olema. Ainuke asi, mis mind takistas, oli minu sünnipäev.
Pärast igavikuna tunduvat ootamist saabus lõpuks minu aeg minna Misjonäride Koolituskeskusesse. Detsembri alguses leidsin end lennukiga Tšiilisse Santiago misjonile lendamas. Olin lõpuks teel misjonile ja mis veelgi parem: jõulud olid ukse ees. Olin kindel, et olen valmis oma elu kõige hiilgavamaks kogemuseks.
Kuid kui ma lennukist välja astusin, mõistsin peagi, et asjad on teistmoodi, kui olid olnud kodus Utah’s. Jah, jõulud olid juba ukse ees, kuid ilm oli kui südasuvel. Kus oli lumi? Kus olid saapad ja kasukad?
Töö väljakutsed haarasid mind kiirelt endasse. Ajavahe tõttu olin endiselt väsinud ja jäin mõnikord kohtumistel magama. Kultuur oli teistmoodi, keel oli arusaamatu – see ei kõlanud üldsegi selle moodi, mida olime MKK-s õppinud – ja toit maitses teisiti. Ja kui toidust rääkida, siis sõime vist kaaslasega midagi halba, sest jäime mõlemad kohutavalt haigeks. Ja siis, lisaks kõigele muule, oli ühel minu esimesel ööl Tšiilis maavärin.
Need olid minu esimesed jõulud kodust eemal ja ma olin väga haige. Ma lebasin tundmatul maal voodis, püüdes mõista keelt, millest suutsin vaevu aru saada, ja elasin koos inimesega, keda ma vaevalt tundsin. Kas see oligi misjonitöö ja miks ma küll nii väga kiirustasin?
Kuid kõigile neile katsumustele vaatamata hakkasin ma kogu südamest Tšiili inimesi armastama. Nad olid nii imelised ja neid oli kerge armastada – ja paljud neist janunesid Päästja sõnumi järele. Karmis, tõelises maailmas, kus inimesed meeleheitlikult Päästja sõnumit otsisid, ei olnud jõulupuud ja kingitusi täis jõulusokid kaugeltki nii tähtsad, kui need olid olnud varem. Kui Kristus oli jätnud oma taevase kodu ja tulnud maa peale, et meie eest kannatada ja surra, siis võisin mina jätta oma kodu ja kannatada mõningast ebamugavust, et jagada Tema imelist sõnumit.
Need jõulud õpetasid mulle, millist puhast rõõmu võib tunda, aidates inimestel saada Taevase Isa kõige suuremat kingitust, Tema hiilgavat õnneplaani – ja ma avastasin, et õnn oli üks asi, mida igaüks soovib kõige enam, mitte ainult jõuluajal, vaid alati.
Noor lesk ja abielu
Mõni aasta pärast oma misjonit seisin silmitsi uue väljakutsega. Ma olin masendunud, väsinud ja üksildane. Mõne kuu eest oli minu abikaasa, kellega me olime vähem kui kaks aastat abielus olnud, autoõnnetuses hukkunud, jättes maha mind ja meie seitsmekuuse tütre.
Käisin ülikoolis, töötasin ja õppisin läbi raskuste, kuidas olla üksikvanem. Jõulud olid tulemas ja kui teised läksid koju, et olla pühade ajal koos oma pere ja lähedastega, pidin mina töökohustuste tõttu kooli jääma. Ma tundsin end üksiku ja väga õnnetuna. Jõulud tulid ja läksid ja aeg voolas edasi.
Peaaegu aasta hiljem, kui jõulud taas lähenesid, olin ma ikka veel vallaline. Pühakiri ütleb, et inimesel ei ole hea üksi olla (vt 1. Ms 2:18) ja ma nõustusin sellega kogu südamest. Ma vajasin kaaslast ja minu väike tütar vajas ema.
Ma arutasin endamisi: „Mina pole küll mingi suurem asi saak, aga milline naine ei tahaks endale jõuluks päris elus väikest tüdrukut? Mitte lihtsalt nukku, aga päris last!” Ja õnneks, kui keegi tahtis beebit, siis pidi ta võtma ka minu.
Ma viskasin silma ühele noorele naisele nimega Nancy bioloogiakursuselt, aga oli juba semestri lõpp ja ma polnud ikka veel leidnud küllalt julgust, et temaga rääkida. Taevas oli vist minu poolt, kuna ühel päeval astusime täiesti juhuslikult ühel ajal eksamikeskusest välja. See oli minu võimalus. Ma rääkisin temaga ja siis hiljem sel samal õhtul helistasin ma Nancyle ja kutsusin ta kohtama. Me läksime ühele kohtingule, seejärel teisele ja siis veel ühele. Kuid ma teadsin, et jõulud on tulemas ja Nancy läheb jõuludeks koju. Mida ma võisin teha, et seda sädet, mis oli meie vahel alles süttimas ja arenemas, elus hoida ja kasvatada?
Ma tegin plaani. Nancy õe ja õe poiss-sõbra abiga üllatasin ma Nancyt kingitusega iga päev 12 päeval enne jõule.
Minu plaan toimis. Nancy sai kingid kätte, kuid tal polnud aimugi, kust need tulid. Sellest sai saladus, mida terve tema pere püüdis lahendada. Nancy õde ja õe poiss-sõber lubasid, et ei avalda oma osalust. See oli üks tõeline salavandeselts – ainult, et selle motiivid olid head.
Ühel õhtul sattus aga pere juhtlõnga otsa. Helises uksekell, pere kiirustas uksele ja nägi minema kihutavat autot. Nad kirjutasid numbrimärgi üles ja helistasid järgmisel päeval autoregistrikeskusesse, et teada saada, kellele auto kuulub. Nad said teada, et see kuulus õe poiss-sõbra pereliikmele. Saladus tuli päevavalgele. Nancy õde ja õe poiss-sõber tulid tõega lagedale ja tunnistasid üles oma osaluse minu sepitsustes. Salaja olin ma õnnelik, et minu plaan oli avalikuks saanud, kuna saime Nancyga jõulud koos veeta ja jätkasime pärast seda kurameerimist.
Ja just nagu ma olin lootnud, soovis Nancy jõuludeks päris elus väikest tüdrukut. Ta armastas minu tütart, nagu oleks see tema enda laps. Ja õnneks pidi ta võtma ka minu. Me abiellusime järgmisel suvel. See oli üks parimaid kingitusi, mida ma olen kunagi saanud.
Ma kogesin Taevase Isa suurt õnneplaani. Mul oli igavene pere. Meid pitseeriti igaveseks kokku. Igavene abielu ja pere on kingitus, mille kõik ustavad võivad saada, kas siin elus või tulevases. Millist suuremat kingitust võib veel olla?
Kui ma vaatasin tagasi oma üksilduse ja kurbuse päevadele, siis mõistsin, et ka Jeesuse Kristuse elus oli hetk, mil Ta tundis end hüljatuna ja üksinda. Temale oli minu valu teada paremini kui kellelgi teisele. Isegi minu suurima üksilduse ajal ei tundnud ma kunagi, nagu oleks Tema mind hüljanud. Ta ei olnud ainult minu Päästja, Ta oli mu vend ja minu parim sõber.
Noor isa
Meie väike pere hakkas kasvama ja mõne aasta pärast seisin taas silmitsi ühe suure murega. Jõulud olid lähenemas, Nancy ja mina vaatasime teineteisele otsa ja mõistsime, et meil pole mitte sentigi, et sel aastal oma lastele jõulukinke osta.
Olin hiljuti ülikooli lõpetanud ja me alles püüdsime jalgu alla saada. Kuigi mul oli hea töökoht, sai peagi selgeks, et kõrge elukallidus käis meie eelarvele üle jõu. Ainus asi, mis meil hästi läks, oli see, et olime täiskümnise maksjad. Kuigi keegi teine ei teadnud meie kimbatusest, olid Taevane Isa ja Päästja sellest teadlikud ja nemad hakkasid saatma väikeseid jõuluimesid.
Ühel päeval helises uksekell. Uksel seisis naaber, käes kast mänguasjadega. Ta ütles: „Me korrastasime oma maja ja leidsime need mänguasjad, mida meie lapsed enam ei taha. Me mõtlesime, et ehk tahavad teie lapsed neid.” Tahavad ja kuidas veel!
Teisel päeval helises taas uksekell. Seekord seisid uksel mõned meie koguduse liikmed. Nad seisid seal koos väikese tüdrukute rattaga. Nad ütlesid: „Meil ei lähe seda ratast enam tarvis ja me mõtlesime teie perele. Kas teie tütar sõidaks sellega?” Me olime ülirõõmsad!
Mõned nädalad varem oli meie poeg osalenud kohalikus poes värvimisvõistlusel. Meile helistati ühel päeval põneva uudisega, et ta on võistluse võitja. Ta võitis ühe populaarse lastevideo. Me olime hämmastunud!
Kõik need väikesed imed! Meie lapsed said siiski mõned jõulukingid. Me olime maksnud kümnist ja Taevane Isa ning Päästja olid avanud taevaluugid ning valanud välja oma õnnistused – otse meie korstnasse.
Ma mõtlesin sellele, et Kristuslaps sündis väga alandlikes oludes, kuid teised leidsid Ta ja tõid Talle hinnalisi kingitusi. Maapealse isana soovisin nii väga anda oma lastele kõike, mida võisin.
Meie Taevane Isa tunneb samamoodi. Kuid Tema armastus on nii täiuslik, et Tema soovib anda meile kõik, mis Temal on. See on mõistetamatu kingitus.
Kokkuvõte
Vennad ja õed! Me kõik võime tunda end ühel või teisel ajal üksildase, haige, masendunu, vaesena või kodust kaugel. Õnneks on meil Taevane Isa ja Päästja, kes meid mõistavad. Kui me nende juurde läheme, võtavad nad meil käest ja aitavad meid läbi katsumuste.
Ja vennad ja õed, ühel või teisel ajal tunneme kõik kedagi, kes on üksildane, haige, masendunud, vaene või kodust kaugel. Meie Isa ja Päästja võivad meid juhatada teisi abistama ja selle tegemine on meile au.
Lapsena arvasin, et jõulud tulevad vaid ühel päeval aastas. Täiskasvanuna mõistan ma nüüd, et jõulud on iga päev. Tänu armastava Taevase Isa ja armastatud Päästja Jeesuse Kristuse heatahtlikkusele saame me üha taevaseid ande – iga päev. Taevaseid ande, mida on liiga palju, et neid üles lugeda.
Minu tänu Isa ja Poja vastu on nii tohutu ja sügav, et nagu muistse aja Ammon „ma ei suuda väljendada kõige väiksematki osa sellest, mida ma tunnen” (Alma 26:16).
Jah, see on Jeesuse Kristuse sünnipäev, mida me igal jõuluajal tähistame, kuid tänu Isa ja Poja headusele saame meie kõik kingitused. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.