Puista raasukesi
Mu kallid vennad ja õed! Ma edastan teile meie armastatud prohveti Thomas S. Monsoni tervitused ja õnnistuse. Ta on tänulik teie palvete ja armastuse eest sel jõuluajal ja alati.
Mulle on alati meeldinud see aeg aastast. Sellest Esimese Presidentkonna jõululäkitusest on saanud armastatud traditsioon paljudele, kaasa arvatud minu perele. Me ootame jõuluaja algust kauni Templiväljaku Orkestri ja alati imelise Mormooni Tabernaaklikoori muusikaga. Sõnumid ja muusika aitavad luua meeleolu jõuluajaks ja meenutavad meile selle sügavat tähtsust, mida ja miks me tähistame.
Jõulud Saksamaal
Minu varajase lapsepõlve jõulusoovid kaasasid alati piltilusat talve ja ma olen kindel, et ma pole ainus, kes seda soovis. Minu jaoks tähendas see jäist talveõhku, selget sinist taevast ja paksu, valget lumetekki. Kuid ilm ei olnud kunagi nagu minu talve võlumaa unistuses, tihti oli taevas hall ja udune, lumi märg ja sulane või sadas hoopis vihma.
Sellest hoolimata mässis minu ema meid jõululaupäeval soojadesse talveriietesse ja isa jalutas meiega läbi meie linna tänavate.
Meie, lapsed, teadsime selle iga-aastase jalutuskäigu tõelist põhjust – emal oli vaja aega, et kuuske ehtida, kingitused kuuse alla panna ja seada meie elutuba pühaks ööks valmis. Me püüdsime igati muuta seda jalutuskäiku nii lühikeseks kui võimalik. Kuid meie isa oli eriliselt loov, lisades veel ühe ringi või käänu, et emale vajaminevat aega anda.
Tol ajal olid Saksamaa Zwickau linna tänavad õhtuti üpris pimedad. See oli vahetult pärast teist maailmasõda ja tänavavalgusteid polnud palju. Ainult mõned poed olid avatud ja osa asus pommitamises hävinud majade kõrval, millel ikka veel sõja kummaline lehk küljes oli.
Üks jalutuskäigu osa meeldis meile kõigile väga – peatus keset linna asuvas Zwickau katedraalis, kus me kuulasime kauneid jõululaule ja imelist orelimuusikat, mis alati paistis jõululaupäeval mängivat. See muusika pani mingil moel meie linna nõrgad tulukesed paistma palju eredamatena, just nagu vilkuvad tähed, ja täitis meie noored südamed imelise ootusärevuse vaimuga.
Kui me koju naasime, oli ema oma ettevalmistustega ühele poole saanud ja me läksime üksteise järel elutuppa, et vaadata imelist vastehitud Tannenbaumi. Neil päevil oli jõulupuid raske leida ja me võtsime, millise saime. Mõnikord pidime sellele mõned oksad juurde panema, et see päris puu moodi välja paistaks. Kuid minu noortele silmadele paistis jõulupuu alati täiuslikult hiilgav.
Vahaküünalde vilkuvad tulukesed täitsid toa saladusliku, peaaegu nõidusliku kumaga. Me vaatasime elevuse ja rõõmuga puu all olevaid kingitusi ja lootsime, et meie salasoovid täituvad.
Kingi saamise elevus oli peaaegu sama suur kui kingi andmise põnevus. Sageli olid need kingid käsitsi tehtud. Üks aasta, kui ma olin väga väike, oli minu kingitus minu vennale pilt, mille olin temast joonistanud. Mina olin oma meistriteose üle väga uhke. Ja tema oli väga lahke ja armuline oma tänu- ja kiidusõnades.
Ma hindan alati neid sulneid mälestusi oma varajasest lapsepõlvest Ida-Saksamaal.
Lõputu armastus
Jõule tähistatakse selle maailma kultuuride ja rahvaste seas imelistel ja unikaalsetel viisidel. Igaüks neist traditsioonidest on kaunis ja imetlusväärne, kuid siiski väga erinev.
Kuid neil kõigil on ühtne tunne, ühtne vaim, mis paistab olevat alati kohal, kui me tähistame Kristuse, Kuninga sündi – meie Trööstija ja Lootus, Iisraeli lohutus!
On palju sõnu, mida võib kasutada, et kirjeldada seda tunnet: rõõm, lootus, ootusärevus, heameel. Igaüks neist kirjeldab osakest sellest, mida me kutsume jõulu vaimuks.
Kuid minu jaoks kirjeldab üks sõna kõige rohkem seda tunnet, mida me jõuluajal kogeme. See sõna on armastus.
Eks ole ju see kingitus, mida me jõulude ajal tähistame, armastuse and – et Jumal andis meile oma Poja. „Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus.”1
Selle armastuse puudutus pehmendab südame. Me tunneme õrnust, mis paneb meid pöörduma teiste poole lahkuse ja kaastundega.
Jõulud inspireerivad meid paremini armastama.
Kui ma seda ütlen, tunnistan ma ise, et sõna armastus ei ole piisav. Nii inglise kui ka paljudes teistes keeltes võib sõna „armastus” tähendada palju erinevaid asju. Näiteks võin ma ütelda, et ma „armastan” ilma või „armastan” sinu uut riietust, või isegi, et „armastan” uute tennisepallide lõhna.
Kuid see armastus, millest mina räägin, on midagi palju sügavamat. Meie surelik arusaam armastusest on liivakübeke suurel mererannal võrreldes armastusega, mida Jumal meie vastu tunneb.
Tema armastus on lõputu ja ammendamatu kaastunne. Jumalik armastus täidab igaviku. See voolab üle igavesest armu. See sirutub meieni ja tõstab meid. See andestab. See õnnistab. See lunastab.
Jumalik armastus on üle isiklikest, kultuurilistest või usutunnistuse erinevustest. See ei lase eelarvamustel takistada andmast tröösti, kaastunnet ja mõistmist. See on täiesti vaba kiusust, diskrimineerimisest või üleolevusest. Jumalik armastus inspireerib meid tegema seda, mida tegi Päästja: „Abista nõrku, tõsta käsi, mis on rippu vajunud, ja tugevda nõrkenud põlvi.”2
Sellise armastuse poole me pürgime. See peaks olema omadus, mis määratleb meid kui inimesi ja kui rahvast.
Me ei pruugi arendada jumaliku armastuse täiust selles elus, kuid me ei tohiks kunagi lõpetada selle poole pürgimist. Kui aasta jooksul on üks aeg, mil me jõuame sellele natuke lähemale kui teistel aegadel, siis on see ehk jõuluaeg, kui meie süda ja mõtted pöörduvad jumaliku armastuse elava ilmingu, Päästja Jeesuse Kristuse poole.
Linnavolinik ja poiss
Lubage mul jagada üht lugu illustreerimaks, kuidas see armastus võib meie elus toimida. Ühel jõuluõhtul 85 aastat tagasi, suure majanduslanguse ajal, kontrollis linnavolinik pärast talvetormi Salt Lake City tänavaid. Ringi sõites märkas ta tee ääres ühte väikest poissi seismas kibeda külma käes ilma mantli, kinnaste ja saabasteta. Volinik peatas auto, kutsus poisi autosse sooja ja küsis temalt, kas ta ootab jõule. Poiss vastas: „Meie kodus ei tule jõule. Isa suri kolm kuud tagasi ja jättis ema, minu ja minu väikese venna ja väikese õe üksi.”
Linnavolinik keeras oma autos sooja juurde ja ütles: „Nii, pojake, anna mulle oma nimi ja aadress. Küll keegi sinu koju tuleb – sind ei unustata.”
See linnavolinik oli juhtumisi ka Salt Lake City kesklinnas asuva vaia juhataja. Ta oli töötanud koos oma vaia liikmetega, et muretseda toitu ja kingitusi peredele, kes ei suutnud seda ise teha. See poiss ei olnud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige, kuid linnavolinik sellest ei hoolinud. Sel õhtul kindlustasid tema ja üks tema vaia piiskop, et poisi pere saaks hästi täidetud jõulukorvi.3
Kohtumine selle poisiga mõjutas seda vaiajuhatajat sügavalt. See pani teda püüdma rohkem kui varem otsima välja ja leevendama kannatusi, kus tahes ta neid leidis. Sellest sai isegi tema elu tunnusmärk.
Selle linnavoliniku nimi oli Harold Bingham Lee ja 40 aastat hiljem sai temast Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku 11. president.
President Lee oli keskne tegelane Kiriku ulatuslikus programmis, mis keskendus abivajajate kannatuste leevendamisele ja kõigi Jumala laste enesega toimetulevaks saamise abinõude väljatöötamisele.
Oma elu lõpu poole ütles president Lee, et ta mõistis neid, kes kannatasid ja leevendust otsisid, tänu omaenda vaesele ja lihtsale lapsepõlvele.4
Ei loe, kui palju sul on, vaid kui palju sa armastad
Ma arvan, et ma tean, mida president Lee tundis.
Minu pere elas aeg-ajalt samuti väga vaestes oludes. Kaks korda seitsme aasta jooksul jätsime me põgenikena maha oma kodu ja kogu elamise. Lääne-Saksamaal elasime me vana talumaja üüritud pööningul. Seal oli kaks väikest tuba ja me kõik magasime ühes magamistoas. Ruumi oli nii vähe, et ma pidin voodite vahel külg ees liikuma.
Minu emal oli kaasaskantav pliit, millel me süüa tegime. Ja kui me tahtsime ühest toast teise minna, pidime läbima taluriistadest, kastidest ja laest rippuvatest erinevatest suitsulihadest takistusraja. Üks kord, kui ma haige olin ja pidin terve päeva voodis olema, vaatasin, kuidas hiired, kes meiega pööningut jagasid, mööda põrandat lipsasid. Vett pidi meie tubadesse käsitsi kandma ja tualettruumiks oli välikäimla, mis asus küüni kõrval teisel pool avatud õueala. Pühapäeviti kõndisime paar tundi meie kogudusehoonesse Frankfurti ja tagasi. Harva oli meil raha, et trammiga sõita.
Ma mäletan siiani neid päevi, nii südamevalu kui rõõmu. Minu vanemad andsid endast parima, et meie eest hoolitseda, ja me teadsime, et nad meid armastavad. Jah, need olid suure puuduse ajad, kuid meie peame neid õnnelikeks aegadeks, kuna tundsime armastust, mis meil oli üksteise, Issanda ja Tema Kiriku vastu.
Vaesuses pole midagi häbeneda. Pidage meeles, et maailma Päästja sündis tallis ja asetati sõime, „sest neil polnud muud aset majas”.5 Seejärel, veidi aega hiljem said Temast, Maarjast ja Joosepist põgenikud, kes põgenesid Egiptusesse, et leida kaitset tapahimulise Heroodese eest. Oma teenimisaja jooksul kõndis Jeesus vigaste, näljaste ja haigete seas. Tema päevad möödusid neid teenides. Ta tuli „kuulutama evangeeliumi vaestele”.6 Nii mitmelgi viisil oli Tema üks nende seast, kuna ka temal ei olnud paika, „kuhu ta oma pea võiks panna”.7
Ta kiitis puudust kannatavat lesknaist, kes pani kaks leptonit juutide ohvrikirstu.8 Ja üks Tema viimaseid sõnumeid surelikkuses oli, et meie päästmine sõltub sellest, kuidas me kohtleme teisi – eriti neid, keda peetakse „vähemateks” –, kuna „mida te iganes olete teinud ühele [neist]”, ütles Ta, „seda te olete minule teinud”9.
19. sajandi inglise luuletaja kirjutas järgmised read:
Kesk talvekülma lund ja jääd
näed väikseid leevikesi,
sa ära eemale neid aja,
vaid puista raasukesi ‥
On igaühel miskit anda,
kui näed teise tühje käsi.
Ei miski kuulu ainult meile,
sa puista raasukesi.
On peagi käes su elu talv,
mis kohtu ees sa teed?
Kui patu vastukaalul on
su antud raasuk’sed.10
Vaatamata oma positsioonile elus oleme me kõik Jumala ees väikesed leevikesed ja kerjused. Me sõltume Tema armust. Ainult tänu Jeesuse Kristuse, meie Päästja ohverdusele suures õnneplaanis on meil lootust päästmisele ja halastusele. See vaimne and inspireerib meid pidama Jumala käske ja näitama üles kaastunnet meid ümbritsevate inimeste suhtes. Isegi kui ainus, mis meil on, on käputäis raasukesi, jagame me neid rõõmsalt nendega, kellel on emotsionaalseid, hingelisi või ajalikke vajadusi, et näidata tänu selle jumaliku pidusöömaaja eest, mille Jumal on meile valmistanud.
Teiste õnnistamine jõuluajal
Sellel armsal jõuluajal on sobilik, et me rõõmustame tulede, muusika, kingituste ja sädeluse pärast. See kõik on osa sellest, miks me seda aega nii väga armastame.
Kuid ärgem kunagi unustagem, et oleme Jeesuse Kristuse, elava Jumala elava Poja jüngrid ja järgijad. Et tõeliselt austada Tema tulekut maailma, peame tegema, nagu tegi Tema, ja sirutama kaastundlikult ja halastavalt abikäe oma kaasinimestele. Seda võime teha iga päev nii sõnas kui teos. Saagu sellest meie jõulutraditsioon, olenemata sellest, kus me oleme – olla natuke lahkemad, andestavamad, vähem hukkamõistvad, tänulikumad ning lahkemad, jagades oma küllust nendega, kes kannatavad puudust.
Innustagu mõtted Jeesuse sünnist Petlemmas meid olema rohkem Tema-sarnased. Aidaku Kristuse missioon ja eeskuju meie südamel paisuda jumalikust armastusest Jumala ja sügavast kaastundest meie ligimeste vastu. Ja puistakem raasukesi suurema helduse ja lakkamatu armastusega. See on minu palve ja õnnistus sel jõuluajal ja alati, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.