Meil sündin’d Kuningas
Esimese Presidentkonna 2022. a jõululäkitus
Pühapäev, 4. detsember 2022. a
Avagem oma süda vastu võtma
Inspireeritud muusika rahu ja soojus täidavad meie hinge.
Häid jõule!
Oli 1943. aasta detsember ja maailma oli haaranud teine maailmasõda. Kõik olid mures oma kaugel viibivate lähedaste pärast ning koduseid muresid raskendasid raha- ja toidupuudus. Kuna pere vara hoiti hoolikalt, oli minu isa, Harold Hillam, tollal üheksa-aastane poiss, üllatunud, kui sai imelise jõulukingituse – rongikomplekti. See ei olnud mingi tavaline rong; see rong liikus ise mööda rööpaid. Ilma lükkamata. Tundus võimatu, et selline imeline kingitus võis tõeline olla. Oh, kuidas Harold seda rongi armastas!
Mõni aasta hiljem oli maailm jõulude saabudes sõjast välja tulemas. Kuid majanduslik olukord Idaho osariigis väikeses Saint Anthony linnas polnud paranenud ja minu isa pere olukord oli tegelikult täbaram. Haroldi isa oli olnud tõsiselt haige ja peaaegu hinge vaakumas. Tolle aasta jõuludel ei olnud kingitusi kellegi jaoks – kaasa arvatud Harold ja tema noorem vend Arnold.
Mõni päev enne jõule tuli Haroldi isa poja juurde ja küsis vaikselt: „Harold, kas sa oleksid nõus oma rongi Arnoldile andma, et ta võiks saada sel aastal jõulukingituse?”
Kas ta kuulis oma isa ikka õigesti? Oma kalli rongi? See oli suurim kõigist palvetest.
Saabus jõuluhommik ja Arnold kiljus rõõmust, kuna ta sai täpselt samasuguse rongi, nagu oli Haroldil.
Arnold märkas peagi, et Harold ei mängi enam oma rongiga. Lõpuks mõistis Arnold, et tema kalliks peetud kingitus polnud täpselt samasugune nagu Haroldi rong – see oligi Haroldi rong! Kui Arnold mõistis kingituse tähtsust, muutus see rong hindamatuks.
Minu jaoks on see perelugu iseenesest kingitus – ja mitte ainult sellepärast, et see meenutab mulle mu armast isa ja tema jumaldatud venda. Veelgi olulisem on see, et see tuletab mulle meelde Jumala armastatud Poja – kelle sündi me tähistame – ohvrit ja armastust.
Jeesus Kristus oli ja on meie esimene ja igavene jõulukingitus. Ma tunnistan seda tõde: Ta sündis, Ta elas ja Ta suri meie eest, ja Ta elab – ikka veel!
Kui õnnistatud me oleme, et saame osa sellest rõõmurikkast kingitusest. Armastatud jõululaulus on kirjas sõnad: „Rõõm kogu maal, ‥ meil sündin’d Kuningas! Te vastu Teda võtke.”1
Vanem Neal A. Maxwell õpetas: „Arvestades kõige sellega, mida Jumal meile on andnud, peaksime me oskama päris hästi vastu võtta, kuid ei oska. Pidades end üpris iseseisvateks ja sõltumatuteks, on meil sageli päris piinlik ja lausa raske vastu võtta. ‥
[Kuid] Jumala kingitused on vastupidiselt hooajalistele kingitustele igavesed ja riknematud, kujutades endast üha jätkuvat jõuluaega, mis ei saa iial läbi!”2
Kuidas siis sellist peent kingitust korrakohaselt vastu võtta? Kuidas valida iga päev kingituseks meie Päästja, Tema armastus ja Ta lõputu lepitus?
Astugem eemale jäätunud aknaklaasidest ja värvilistest jõulukommidest ning õppigem neilt alandlikelt sandaalikandjatelt, kes Kristuslapse esimeste seas vastu võtsid.
Võtke vastu Tema pühadus
Päästja sünni lähenedes trügisid Maarja ja Joosep läbi vilka Petlemma, kuid kõik võõrastemajad olid täis. Kas kellelgi pole nende jaoks kohta? Kas keegi ei paku neile puhkepaika? Maarja teadis, millist kingitust ta kannab, kuid kellelgi polnud selle jaoks, kellelgi polnud Tema jaoks ruumi.
Me ei tea, mida Maarja ja Joosep tegelikult sel hetkel tundsid, kuid ma olen alati ette kujutanud, kuidas nad vaikselt tugevana ja usaldades edasi läksid. Nad olid kuuletunud ingli kutsele: „Ära karda”3 ning valmistusid nüüd Jeesuse sünniks ja suutsid lahti lasta igasugusest lootusest mugavale öömajale ning seada end selle asemel sisse vaikses ja alandlikus loomalaudas. Kuid need karmidena tundunud tingimused muutusid. Issand täitis selle tühimiku peagi pühadusega.
Me loeme Luuka 2. peatüki 7. salmist kuulsaid sõnu: „Ja ta tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas ta sõime, sest neil polnud muud aset majas.”
Meie Päästja, see hiilgav elu, lootuse ja tõotuse and, oli tulnud maa peale.
Kas me suudame oma südames Kristuse vastuvõtmiseks aseme valmistada ning lasta Ta pühadusel oma tühimikud täita? Kas võime Maarja ja Joosepi sarnaselt usaldada Teda ka mõnikord võimatuna tunduvas olukorras? Juhatus – isegi imed –, mis meie ellu tuleb, ei tule tõenäoliselt mitte saginas ja sebimises ega lavadel või staadionitel, vaid vaiksetes kohtades, kus me elame ja töötame – seal, kust me abi otsime. Kus iganes meie tagasihoidlikud vajadused tekivad, sealsamas võime ja saame vastused oma sosinal öeldud palvetele.
Võtke vastu Ta kutse tegutseda
Kas pole imeline, et karjased olid ühed esimesed, kes Jumala Talle vastu võtsid?
Öö kattis maad, mil aukartlikud karjased särava valguseprisma all kokku kogunesid, kui taevas ja maa Päästja üleloomuliku sünni ajal kokku põrkusid.
„Ja ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu ‥
Sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!”4
Meile meeldib, et need pühendunud karjased ei viivitanud Kuninga vastuvõtmisega, vaid tõttasid Temaga kohtuma. Me õpime neilt, et vastuvõtmine väljendab tegutsemist. Luukas ütleb meile, et karjased „tulid tõtates ning leidsid ‥ lapsukese, kes magas sõimes”.5
Tihtipeale ei pruugi me Issandalt saadud vaikseid, väikeseid muljeid vastu võtta, sest need ei sobi hästi meie kalendrisse, meie plaanide või meie ajastusega. Jõululugu tuletab meile meelde, et me peaksime olema nagu need pühendunud karjased, kes ei viivitanud, et teha seda, mis oli vajalik nende Kuninga vastuvõtmiseks.
Kas märkasite, et Luukas supsas jõululoosse rõõmsa detaili, et Tema vastuvõtmine tähendab Ta jagamist, selgitades, et „kui nad [Jeesust] nägid, teatasid nad asjast, mis neile oli öeldud selle lapsukese kohta”.6 Need karjased said taevast selle sõnumi, läksid tõtates ning neist said koheselt siis taevased sõnumitoojad, kes kuulutasid oma „rõõm[u] kogu maal”, et „meil sündin’d Kuningas! Te vastu Teda võtke”.7
Võtke vastu püsiva usuga
Pöörame nüüd oma tähelepanu hommikumaa tarkadele. Nemad paistavad silma Jeesuse Kristuse suurte otsijate seas. Nad veetsid oma elu usinalt, oodates taevast ilmutust, ja kui see saabus, jätsid nad maha kodused mugavused, töökohad, perekonnad ja sõbrad, et järgida tähte ja leida oma Kuningas.
Erinevalt karjastest seisis neil ees pikk teekond, mis võttis aega. Nad pidid otsima, küsima, ootama ja minema ning siis seda uuesti tegema, kuni nägid lõpuks väikest lapsukest Tema ema Maarjaga. Nad tõid kõige kallimaid kingitusi ja heitsid maha ning kummardasid Teda.8
Olen sageli mõtisklenud, kas ka meie otsime Kristust hoolega, kui me Teda vastu võtame, ning laseme Tal juhatada meid oma teekonnal tundmatutesse paikadesse ja võõraste inimeste juurde? Kuidas saame väljendada oma tänulikkust enda kingituste ja oma kummardamisega?
Õndsad on vastuvõtjad
See see on – suur jõululugu.
Mu kallid sõbrad, õndsad on vastuvõtjad. Nii armas ka, kui oli minu isa kingitud mängurong ja kallid aeg ja aarded, mida pered kõikjal üksteisele kingivad, kahvatuvad need kõik jõulude tõelise kingituse – Jeesuse Kristuse anni – kõrval.
„Sest mis kasu on inimesel sellest, kui talle kingitakse and ja ta ei võta seda kingitust vastu?”9
Vaadake seda kirjakohta järgmise igavese tõe valguses: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”10
Mulle meeldib see lubadus, et igaüks, kes võtab tõeliselt vastu selle Kristuse anni, mis anti sel pühal ööl, saab igavese elu!
Seega näeme, et tänu meie igapäevastele jõupingutustele Kristust täielikumalt vastu võtta, võib meist saada, nagu meie prohvet president Russell M. Nelson ütles: „Rahvas, kes on võimeline, valmis ja vääriline võtma vastu Issandat, kui Ta taas tuleb; rahvas, kes on juba valinud Jeesuse Kristuse.”11
Kui imeline on kujutada ette seda päeva, mil me taas koos kuulutame: „Rõõm kogu maal, ‥ meil [tulnud] Kuningas! Te vastu Teda võtke.”12 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.