Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib”
Õhtu vanem Gerrit W. Gongiga
Kõne KHSi usuõpetajatele • 17. veebruar 2017 • Salt Lake’i Tabernaakel
Kallid vennad ja õed, on eriline au täna kokku koguneda. Suur tänu paljudele teist teie lahkete, armastavate ja julgustavate sõnade eest. Täna, kui me räägime Kristusest, rõõmustame Kristuses,1 õpime Kristusest, siis ma palun, et me võiksime Talle aupaklikult ligineda.
Pereliikmed ja abikaasad, on au olla koos teiega. Abikaasa on meie elule sama, mis vürts on meie toidule. Abikaasa ongi meie elu vürts. Te tõusete vara, olete kaua üleval ja elate usuga igal sammul. Suur tänu kõige eest, kes te olete ja mida te teete.
Ma sain selle ülesande osaleda „õhtul üldjuhiga” kirjas, mille olid allkirjastanud president Thomas S. Monson, president Henry B. Eyring ja president Dieter F. Uchtdorf. Ma tundsin armastust, mis Esimesel Presidentkonnal on teist igaühe vastu, kui nad palusid, et Issand õnnistaks ja inspireeriks meie tänaõhtust üritust.
Kui ma selle ülesande sain, palusin vanem Kim Clarkil ja vend Chad Webbil õpetada mulle midagi teie, meie seminari ja instituudi õpetajate, misjonäride ja KHSi töötajate kohta kogu maailmas.
Ma sain teada, et 45 731 kutsutud seminari ja instituudi õpetajat ja misjonäri õpetab 133 riigis: 34 527 teist teenib väljaspool Ameerika Ühendriike; 11 204 õpetab Ameerika Ühendriikides. Üheskoos pühendate te igal aastal evangeeliumi õpetamisele 20 807 605 tundi. Suur tänu teile!
Ma sain teada, et 2878 seminari ja instituudi töötajat teenib 129 riigis: 1849 teist teenib Ameerika Ühendriikides ja 1029 väljaspool Ameerika Ühendriike. Te teenite ustavalt paljudes riikides Albaaniast kuni Sambiani – ja sinna vahele jäävad veel teiste seas Botswana, Bulgaaria, Ungari, Leedu ja Mosambiik. Suur tänu teile!
Mõned teist on õpetanud palju aastaid. Näiteks õde Enid May Briti Columbias vabastati hiljuti seminari õpetaja kutsest, milles ta oli teeninud 35 aastat. Ta õpetas üheksat enda 10-st lapsest, oma kahte lastelast ja oma praegust piiskoppi. Õde May on rääkinud, kuidas ta palvetas, et tema auto igale kooliaastale vastu peaks. Viimasel päeval, kui õde May seminari õpetas ja oma koduhoovi tagurdas, andis tema auto viimaks otsad.
Teised teist alles alustavad õpetamist. Näiteks õde Jang Dongran Koreas ja õde Johanna Mercander Dominikaani vabariigis, kes hakkasid õpetama sel aastal, olles Kiriku liikmed olnud ainult poolteist kuud.
Õde Margaret Masai Keenias hakkas seminari õpetama vaid mõni nädal pärast Kirikuga liitumist. Õde Masai ütles tagasihoidlikult, et tema õpilased, kellest paljud on sündinud Kiriku peredes, on teda õpetanud ja aidanud tal luua evangeeliumile alus, mis on teda õnnistanud 17 aasta jooksul, mil ta on seminari õpetanud.
Te õpetate ja teenite igas kliimas, igasugustes oludes, koos igasuguse taustaga õpilastega nii suurtes kui ka väikestes klassides.
Vend Benjamin Hadfield õpetab North Pole’is (tõlkes: põhjapoolus), Alaska osariigis ja õde Lorena Tossen õpetab Ushuaias, Antarktika lähistel, kus asub lõunapoolus.
Kolmapäeviti õpetab vend Jared Halverson Salt Lake’i ülikooliinstituudis oma 400 õpilast. Ma küsisin vend Halversonilt, kuidas ta seda teeb. Ta vastas: „Ma õpetan gruppi, kuid hoian ühendust igaühega eraldi, üks tekstisõnum korraga.”
Poolas ärkab õde Dagmara Martyniuk, kes on ise alles noor vallaline täiskasvanu, vara, et pagarikojas töötada, ja õpetab õhtul instituuti.
Õde Myra Flores Aguilari seminariklass Hondurases algab kell viis hommikul. Vend Reuben Adroveri instituudiklass San Juanis Argentinas algab kell kümme õhtul.
Samuti teenite ja õpetate te põhi- ja lisaklasse Mehhikos, Kiribatil, Fidžil, Tongas ja Samoas.
Tänu teile loeb rohkem noori ja noori täiskasvanuid pühakirju ja elavate prohvetite sõnu kui kunagi varem.
Tänu teile õpib rohkem noori omandama vaimseid teadmisi ja õpetust mõistes oma küsimustele vastama.
Ja tänu teile toovad põhikursused kõikides meie Kiriku koolides ja instituutides õpilasi lähemale Jeesusele Kristusele, Kiriku nurgakivile.
Veel kord, me imetleme teid ja seda, kuidas te teenite. Kus tahes te olete, milline teie olukord ka ei oleks, suur tänu, et olete kogunenud täna avatud südame ja avatud meelega – üksinda, kahekesi või mitmekesi Tema nimel.2
Kord pärast pikka teenimisülesannet maandusime koos juhataja Packeriga Salt Lake’i lennuväljal. Sooja ootusärevusega ütles juhataja Boyd K. Packer: „Gerrit, minu abikaasa Donna paneb praegu leiba ahju. Kui ma koju jõuan, ootab mind värske ja soe leib.”
Kas oskate ette kujutada või mäletate maitsvat leiba? Kas tunnete selle lõhna – värske ja soe? Kas tunnete selle maitset – ehk natuke magusat, natuke soolast?
Leib on universaalne igapäevatoit. Inimesed on leiba söönud igal ajajärgul ja igas olukorras. Muidugi esineb meie ülemaailmses grupis kõiksugu leiba – eri suuruse, kuju ja koostisosadega ning isegi erinevate nimedega.
Ehk sellepärast, et kõik inimesed kõikjal leiba tunnevad ja sellest sõltuvad, kuulutas meie Päästja: „Mina olen eluleib.”3
Selles maailmas, kesk okkaid ja ohakaid, sööme me leiba oma pale higis, nagu seda tegid Aadam ja Eeva. Moraalne valikuvabadus tuleb koos tõeliste valikutega. Vaimne kasv tuleb tõelistest väljakutsetest. Kuid meie Päästja ei lase meil selles maailmas näha ainuüksi kaikaid ja kive, selle piiranguid ja puudujääke. Meie Issand õnnistab meid mannaga, igapäevase leivaga, Tema sakramendilubadusega, et meil võiks olla elu, lootus, rõõm ja seda kõike ülirohkesti.4
Meie Issand kuulutab:
„Mina, Issand, laotasin taevad ja ehitasin maa, mis on tõesti minu kätetöö; ja kõik neis olevad asjad kuuluvad mulle.
Ja minu eesmärgiks on kanda hoolt oma pühade eest, sest kõik asjad kuuluvad mulle. ‥
Sest maa on täis ja selles on rohkem kui küllalt.”5
Teiste sõnadega ei ole Ta kaigaste ja kivide maailm. Tema maailm on leiva ja kala maailm.
Kas mäletate, kuidas Jeesus toitis rahvahulka mõne leiva ja kalaga? Vaadakem ja kujutagem ette, et olime ise seal.
[Video]
Jeesus: „Vaadake rahvahulka.”
1. jünger: „Paik on tühi ja aeg jääb juba hiliseks; lase nad minema, et nad läheksid ümberkaudu asulaisse ja küladesse ja ostaksid endile leiba, sest neil ei ole midagi süüa!“
Jeesus: „Andke teie neile süüa!”
2. jünger: „Kas me peaksime minema kahesaja teenari eest leiba ostma ja neile süüa andma?”
Jeesus: „Mitu leiba teil on?”
1. jünger: „Viis leiba ja kaks kala.”
Jeesus: „Tooge need mulle siia! Seadke nad maha istuma salkadesse viiekümne kaupa, et nad saaksid söönuks. . . . „Isa, taeva ja maa Issand, ma tänan Sind sinu andide eest. Aamen.”6
[Video lõpp]
Neli kirjakohta Uues Testamendis7 kirjeldavad, kuidas meie Päästja toitis viit tuhandet inimest. Kaks kirjakohta Uues Testamendis 8 kirjeldavad üht teist juhtumit, mil meie Päästja toitis nelja tuhande liikmelist rahvahulka. Need suured rahvahulgad paistavad sisaldavat mehi koos naiste ja lastega.9
Me ütleme mõnikord, et Jumal on üksikasjades. Hiljuti ühendasin ma Päästja viie tuhande inimese toitmise pühakirjaloo detailid Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliumidest ühte pühakirjaloosse.
Palun kutsuge Püha Vaimu avama meie mõistmist, kui me uurime Päästja eeskuju kirjeldavaid pühakirjakohti ja evangeeliumi põhimõtteid.
Meie palve on, et suurem tänulikkus meie Päästja teenimistöö vastu lähendaks meid, meie peret ja meie õpilasi Temaga.
Siin on ühendatud pühakirjakohad:
„Ja apostlid tulid kokku Jeesuse juurde ja kuulutasid temale kõik, mida nad olid teinud ja mida õpetanud.
Siis ta ütles neile: „Tulge teie kõrvale üksikusse paika ja puhake pisut!” Sest tulijaid ja minejaid oli palju ja nad ei saanud mahti süüagi. ‥
Ja paljud nägid neid ära sõudvat ning tundsid tema ära ja jooksid jala sinna kokku kõigist linnadest ja jõudsid neist ette.
Ja kui ta paadist välja astus ja nägi palju rahvast, hakkas tal neist hale meel, et nad olid otsegu lambad, kellel pole karjast. Ja ta hakkas neid pikalt õpetama.”10
„Aga kui rahvahulgad seda teada said, läksid nad temale järele. Ja ta võttis nad vastu ja rääkis neile Jumala riigist; ja kellele oli vaja ravitsemist, need ta tegi terveks.”11
„Ent õhtu tulles astusid jüngrid tema juurde ning ütlesid: „See on tühi paik ja aeg on juba möödas; lase rahvas minna,””12 „et nad läheksid ümberkaudu asulaisse ja küladesse ja ostaksid endile leiba, sest neil ei ole midagi süüa!”13
„Aga Jeesus ütles neile: „Nendel pole tarvis ära minna; andke teie neile süüa.””14
„Nemad ütlesid temale: „Kas me peaksime minema kahesaja teenari eest leiba ostma ja neile süüa andma?””15
„Üks tema jüngritest, Andreas, Siimon Peetruse vend, ütleb talle:
„Siin on üks poisike, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest, aga mis saab sellest nii paljudele?””16
„Kuid tema ütles: „Tooge mulle need siia!””17
„Ja ta käskis neid asetada kõik istuma, salkkond salkkonna kõrvale haljale murule.”18 „Ja seal paigas oli palju rohtu.”19 „Ja nad istusid maha ridamisi, sajakaupa ja viiekümnekaupa.”20
„Ent ta võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole, õnnistas neid ning murdis nad,”21 „tänas ja andis”22 „leivad jüngrite kätte, aga jüngrid andsid rahvale.”23 „Ja ka need kaks kala jagas ta kõikidele”24 „niipalju kui nad tahtsid.”25
„Ja nad kõik sõid”26 „ja kõikide kõhud said täis.”27
„Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles ta oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palukesed kokku, et midagi ei läheks raisku!””28
„Ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi,”29 „siis nad kogusid kokku kaksteist korvitäit palukesi ‥ viiest odraleivast”30 „ja kalust”31, „mis oli üle jäänud ‥ nendelt, kes olid söönud.”32
„Ent neid, kes olid söönud, oli ligi viis tuhat meest peale naiste ja laste.”33
„Ja kui ta lahkumistervituse oli öelnud, läks ta mäele palvetama.”34
„Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „See on tõesti see prohvet, kes maailma pidi tulema!””35
Mida te märkasite või tundsite või õppisite, kui Jeesus söötis meist igaühte ja kõiki viie leiva ja kahe väikese kalaga? Kas see leib oli kui manna, valge kui koriandriseeme ja maitselt nagu mesikook?36 Ja kuidas väikesed kalad meid kõiki ära toitsid – meid täitsid?
Mina märkasin ja tundsin üheksat asja. Ehk aitavad need meil paremini mõista meie Päästjat, lähendavad meid Temale ja kutsuvad meid saama rohkem Tema-sarnaseks.
Esimene teema: Meie Päästja tunneb meile kaasa.
Paljud meie Päästja imeteod saavad alguse Temapoolsest mõistmisest ja kaastundest. Ta tunneb meie südant ja olukorda. Ta on täidetud kaastundega meie lootuste ja meie valude, meie soovide ja meie vajaduste vastu.
Oli olnud piinarikas aeg. Ristija Johannes on hukatud, tema pea toodud kahetseva kuninga lubaduse täitmiseks kandikul õela ema tantsivale tütrele. Meie Päästja ja Tema jüngrid on läinud üksildasse paika, et puhata. Kuid mida teeb meie Päästja, kui ta näeb suurt rahvahulka? Tal „hakkas ‥ neist hale meel.”37 Ta võtab nad vastu. Ta õpetab neid. Ta tervendab neid. Ja väga praktilisel viisil teab Ta, et „neil ei ole midagi süüa.”38
Kogu oma teenimisaja jooksul on Päästja tundnud kaastunnet – kaastunnet pidalitõbise vastu39, kaastunnet mehe poja vastu, kellel oli keeletu vaim40, kaastunnet lesknaise vastu, kelle ainus poeg oli surnud.41 Meie Päästja õpetab meid olema kui hea samaarlane, kes tundis kaasa poolsurnuna maha jäetud haavatule.42
Samuti tundis kaastunnet kadunud poja isa ja jooksis oma pojale vastu, „kui ta alles kaugel oli”.43 Huvitava vahemärkusena leivast rääkides, kui kadunud poeg „keskenes endasse”, ütles ta: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt.”44
Meie Päästja tunneb esmalt kaasa. Viimaks näitab Ta armulikku headust.
Evangeeliumi lugu räägib, et pärast rahvahulga toitmist Jeesus „[lasi] rahva minema”. Kuid järgmine salm Markuse evangeeliumis selgitab, et „laseb rahva minema” tähendab, et Ta jättis rahvahulgaga hüvasti.45 Kas suudate kujutada, kuidas Jeesus kaastundlikult inimestega hüvasti jättis, kui nad lahkusid pärast seda, kui Ta oli neid toitnud?
Teine teema: Meie Päästja alustab sellest, mis neil on.
Soovides rahvahulka toita, küsis meie Päästja alustuseks oma jüngritelt, mis toitu neil on. Tema on maailma Looja, maa ja taeva Issand, kuid Ta teeb algust sellest, mis neil on, alustab nende tasemelt.
„Siin on üks poisike, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest.”46
Meie Päästja alustab sellest, mis neil on: „Tooge mulle need siia!”47
Kas te vaatete mõnikord, kes te olete, vaatate, mida või keda te õpetate, ja mõtisklete, kuidas sellest, mis teil on, võib olla küllalt? Ehk vaatame me jüngrite kombel oma mõnd väikest leiba ja kala ja imestame: „Aga mis saab sellest nii paljudele?”48
Õpetajatena kutsume igat õpilast klassis kaasa lööma. Mõned õpilased pakuvad rohkem, mõned vähem. Õppijate ja õpilastena (ja me oleme mõlemat) alustame sellest, mis meil on, sellega, kes me hetkel oleme. Tema võib meid suurendada ja meie püüdlusi mitmekordistada. See põhimõte, et me kasvame kohast, kus me hetkel oleme, peegeldab Mormoni Raamatu tõde, et meid päästetakse Tema armu kaudu „pärast kõike, mida me saame teha”.49
Ta naeratab, kui me toome selle, mis meil on ja kes me oleme, ja tuleme Tema juurde.
Kolmas teema: Meie Päästja tegutseb korrakohaselt.
Kas olete kunagi sattunud suure rahvamassi hulka, kes tõukleb ja rabab millegi järele? Mina olen. Eespool olevad inimesed ei hooli tagapool olevatest inimestest. Ma kartsin, et kui keegi kukub, siis astutakse talle peale.
Meie Päästja aga „käskis [jüngritel] asetada kõik istuma, salkkond salkkonna kõrvale haljale murule”.50 Need inimrühmad organiseeriti „ridamisi, sajakaupa ja viiekümnekaupa”.51
Kirikus räägime me teerajajate rühmast. Me räägime rühmadest, kes templis Jumalat kummardavad. Meie jaoks tähendab sõna rühm või salk korrapärast gruppi, kellel on kõrgem ühtne eesmärk.
Ja kuigi seda kutsutakse tühjaks paigaks, ei lase Issand rahvahulgal paljale tolmusele pinnale istuda. Tema pani salgad istuma „haljale murule”.52 Tema valis paiga, kus „oli palju rohtu”.53
Neljas teema: Meie Päästja väljendab tänu.
Ta võttis leivad ja kalad ning „vaatas üles taeva poole, õnnistas neid ning murdis nad”.54
Taeva ja maa Looja, kuningate Kuningas isiklikult tegi tänupalve, enne kui murdis leivad ja kalad ning suurendas nende arvu, et kõik võiksid süüa „niipalju kui nad tahtsid”.55
Viies teema: Meie Päästja toidab jüngreid ja laseb neil rahvahulka toita.
See on kord, kuid see on rohkemat kui kord. See on karjaste tugevdamine, et karjased võiksid lambaid tugevdada. See on õpetajate õpetamine, et õpetajad võiksid õpilasi õpetada. See on Piiblis, Mormoni Raamatus ja Tema taastatud Kirikus olev jumalik mudel: ja Ta „andis leivad jüngrite kätte, aga jüngrid andsid rahvale”.56
See on suur vaimse andmise ja vastuvõtmise and. Teadmine, et me õpetame aitab meil õppida. Õpetades teisi õppima, õpime me õpetama. Meie õppimise ja õpetamise eeskuju aitab meie õpilastel teada, et ka nemad võivad õppida ja õpetada.
Kuues teema: Meie Päästja toidab üheaegselt nii 5000 kui ka ühtainust.
Imelisel viisil jagatakse leivad ja kalad ning seejärel nende arvu suurendatakse igale inimesele rahvahulgas: „Ja nad kõik sõid”57 „ja kõikide kõhud said täis.”58
See on ime, mida me õpetajatena otsime – õpetada kogu oma klassi ja igat õpilast klassis. See nõuab, et hoolitseksime nii 5000 kui ka üheainsa eest. See kutsub lahendama üldisi muresid ja isiklikke vajadusi. Ja peale tasakaalu toob see kaasa vaimse ime, et sellest, millega me alustame, saab olema küllalt.
Seitsmes teema: Meie Päästja teeb kindlaks, et midagi ei läheks raisku.
„Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles ta oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palukesed kokku, et midagi ei läheks raisku!””59
Sama tähtis kui alustada tänulikkusega kõige eest, mis meile on antud, on kindlustada, et midagi ei ole läinud raisku, kui me õpetamise lõpetame. Taeva majandus ei raiska. Kõik võetakse kasutusele alguses, midagi ei jäeta pärastiseks, et see lõpu poole kaduma ei läheks.
Vanem Richard G. Scott on jaganud, kuidas me võime saadud muljed kirja panna ja teada, kas meil on veel midagi teada saada.60 See korduv küsimise, saamise, üleskirjutamise, mõtisklemise, kuuletumise ja rohkema küsimise protsess peegeldab meie Päästja sõnu, et neile, kes kuulevad, „lisatakse veel juurde”.61
Ja on veel rohkemat. Kirjeldades ennast eluleivana, ütles meie Päästja: „Aga see on selle tahtmine, kes mind on läkitanud, et ma ühtki ei kaota sellest kõigest, mis ta minule on annud.”62 Ta hoiab alles need, kelle Isa on Talle andnud, et ükski ei läheks kaduma. Kui õpetajad, misjonärid, töötajad teeme me kõik, mis on meie võimuses ja usus, et hoida inimesi, keda on meie hoolde usaldatud, et ükski ei läheks kaduma.
Kaheksas teema: Koos Päästjaga on meil lõpus rohkem, kui meil oli alguses.
Kindlustades tänulikult, et midagi ei läheks raisku, mõistsid jüngrid veel üht imetegu: „Ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi,”63 „siis nad kogusid kokku kaksteist korvitäit palukesi ‥ viiest odraleivast”64 „ja kalust”65, „mis oli üle jäänud ‥ nendelt, kes olid söönud.”66
Vaimse mitmekordistamise ime on see, et koos Päästjaga on meil lõpus rohkem, kui meil oli alguses. Meil on lõpus rohkem armastust, rohkem teadmisi, rohkem inspiratsiooni, rohkem lahkust, kui meil oli alguses. Vaimu täis õpetamine naaseb meie juurde kui vee peale visatud leib – nagu leivad ja kalad, rohkem, kui seda oli alguses.
Võtame kokku, mille üle oleme seni arutanud.
Meie Päästja mõistab meie südant ja olukorda. Teda liigutab kaastunne meid igal moel õnnistada ja täita.
Ta alustab sealt, kus me oleme, sellega, mis meil on, just nagu Ta võttis poisikeselt vastu mõned leivad ja kalad.
Ta tegutseb korrakohaselt.
Ta on tänulik. Ta vaatab taevasse, enne kui Ta õnnistab ja murrab.
Ta jagab esmalt jüngritele ja palub jüngritel anda inimestele.
Ta teab, kuidas hoolitseda ja õpetada samaaegselt nii 5000 kui ühtainust.
Ta kogub tänulikult kokku kõik, mis meil on, et miski ei läheks raisku.
Ta aitab meil mõista, et meil on lõpus rohkem, kui meil oli alguses.
Ja on veel rohkemat. Rahvahulga toitmine ei ole esimene ega viimane kord, kui meie Päästja kasutab leiba ja kala, et õpetada ja tunnistada Tema küllusest.
Seega meie üheksas ja viimane teema:
Üheksas teema: Neile, kel on silmad, et näha, ja kõrvad, et kuulda, õpetab ja tunnistab meie Päästja sakramentaalsest küllusest.
„Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „See on tõesti see prohvet, kes maailma pidi tulema!””67
Hiljem viidates spetsiifiliselt leibadele ja kaladele, küsis meie Päästja oma jüngritelt,
kas nad mäletavad:
„Kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?” Nad ütlesid: „Kaksteist!”
„Kui ma seitse murdsin neljale tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?” Nad ütlesid: „Seitse.”68
Ma kordan: Tema maailm on leiva ja kala, külluse maailm.
Naisele kaevul, millel on kuivas piirkonnas eriline tähendus, kuulutas meie Päästja, et Tema on eluvesi. Jeesus ütles talle: „Kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu!”69
Neile, kes ütlesid Jeesusele: „Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nagu on kirjutatud: ta andis neile süüa leiba taevast!”70 Jeesus ütles neile: „Minu Isa annab teile tõelise leiva taevast!”71 „Mina olen eluleib.”72 „Kes usub, sellel on igavene elu! ”73
Pole midagi elementaarsemat, olulisemat või universaalsemat kui leib ja vesi. Mida me saame, kui eluleib ja eluvesi kokku saavad? Muidugi saame me sakramendi.
Oma maise teenimisaja lõpus, järgides sama mudelit, mida jüngrid olid näinud varem, võttis meie Päästja „leiva, tänas ja murdis ja andis neile ning ütles: „‥ seda tehke minu mälestuseks.””74
Tema ülestõusmise järgse teenimisaja alguses järgides taas kord tuttavat mudelit, seadis meie Päästja sisse sakramendi nefilaste, oma teiste lammaste seas:
Ta käskis oma jüngritel tuua leiba ja veini.
Ta palus rahvahulgal maha istuda.
Ta võttis leiva ja murdis ning õnnistas seda.
Ta andis jüngritele ja käskis neil süüa.
Ja kui jüngrid olid söönud ja nende kõhud olid täis, käskis Ta jüngritel anda rahvahulgale.
Rahvahulk sõi ja nende kõhud said täis.75
Hiljem viis Issand nefilaste juures taas läbi sakramenditalituse, pakkudes imeviisil leiba ja veini:
„Nüüd, ei jüngrid ega rahvahulk polnud toonud ei leiba ega veini;
aga ta tõepoolest andis neile leiba süüa ja ka veini juua.”76
Ta lubas, et need, kes söövad leiba ja joovad veini oma hingele, „ei nälgi ega janune mitte kunagi, vaid on täidetud.”77
Tõepoolest, „kui kogu rahvahulk oli söönud ja joonud, vaata, nad olid täis Vaimu”.78
See on suure sakramendilubaduse täitumine igas vanuses, igas olukorras meestele ja naistele, igaühele meist, kelle elu sõltub leivast ja veest. Ja õnnistatud on kõik need, kellel on nälg ja janu õigemeelsuse järele, sest nemad täidetakse Püha Vaimuga.”79
Vennad ja õed! Suur tänu, et te olete märkimisväärsed õppijad ja õpetajad vaimselt näljases ja januses maailmas. Suur tänu, et muudate iga õppetunni, iga suhtluse õpilasega vaimseks leibade ja kalade pidusöögiks.
Vennad ja õed! Ma olen tundnud, kuidas elava vee allikas minu sees üle voolab armastuse täiusega minu Päästja vastu.
Hiljuti, kui mul oli võimalus teistele leiba ja vett ulatada, tundsin ma meie Päästja suurt armastust nende pühade sakramendisümbolite vastuvõtjate vastu. Ma tundsin samuti suurt tänu meie Päästja vastu sakramenditalituse sisseseadmise eest.
Mõnikord, kui ma mõtisklen (kaasa arvatud hingamispäeval), tunnen ma vaikset kinnitust, et ma teen kõik, mis suudan. Tihedamini tunnen ma lootust ja julgustust, et ma suudan „ tul[la] Kristuse juurde ja saa[da] täiuslikuks temas”80 vaatamata oma puudustele.
Ma loodan, et näete leiba ja kala, leiba ja vett, uuel viisil.81
Ma loodan, et leiate pühakirjalugude, evangeeliumi põhimõtete ja elavate prohvetite ja apostlite sõnade põimumises rõõmu, seiklust ja inspiratsiooni, kui täidate oma püha usaldust aidata meie õpilastel paremini meie Päästjat tundma õppida ja aupaklikult Tema juurde tulla.
Ma loodan, et me peame meeles, et Issanda „päralt on ilmamaa ja selle täius”.82 Tema maailm on leiva ja kala maailm. Tema sakramendilubadus on, et kõike on küllaldaselt ja üle.
Ma tunnistan tänulikult Jumalast, meie Igavesest Isast; Tema pühast Pojast, meie Päästjast Jeesusest Kristusest; ja Pühast Vaimust. Ma tunnistan tänulikult taastatud tõdedest ja preesterluse volituse järjepidevast õigusjärgsusest alates Joseph Smithist kuni president Thomas S. Monsonini tänapäeval, pühakirjadest ja lohutusest, juhatusest ja rõõmust, mida me saame, kui Teda alati meeles pidades on Tema Vaim koos meiega.
Vaatamata sellele, kus te asute, vaatamata teie olukorrale, vaatamata teie rõõmudele ja katsumustele loodan ma, et olete meie koos veedetud aja jooksul tundnud, kui palju Issand ja Tema Kirik teid armastavad. Ta armastab teid. Me armastame teid. Meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.
© 2017. 2017. Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. Ingliskeelse originaali heakskiit: 00/00. Tõlke heakskiit: 00/00. Originaali pealkiri: „And Jesus Said unto Them: I Am the Bread of Life.” Estonian. PD60003279 124