Rahu annid
Olen tänulik, et saan sel jõuluajal koos teiega olla. Meie eesmärk on austada Issandat Jeesust Kristust. Me loodame, et meie ise ja meie lähedased tabame kõik tõelist jõuluvaimu. Seda vaimu iseloomustab rahu – mitte poliitiline rahu, sest Päästja sündis nii suure hirmu ja rahutuse ajal, et Tema pere pidi pagulastena Egiptusesse põgenema; mitte majanduslik rahu, sest Ta sündis tallis ja asetati väikesesse sõime; ning mitte isegi rahu, mis tuleb siis, kui kõik kingid on pakitud, kuusk ehitud ja laud kaetud, kuna selline rahu on vaid ajutine. Jõulurahu on „Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest”.1 See on rahu, mis apostel Pauluse lubaduse kohaselt „hoiab [meie] südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses”.2 Ja Paulusel oli õigus. See rahu, mida meie otsime, tuleb ainult Jeesuse Kristuse kaudu ja Tema pärast.
Osa meist elab ilusas ja rahulikus kohas, kuid tunneb ometi enda sees rahutust. Teised tunnevad rahu ja täiuslikku selgust keset suurt isiklikku kaotust, tragöödiat ja püsivaid kannatusi.
Kõigile, kes on tulnud surelikkusesse, ütles Päästja: „Maailmas on teil ahastust.”3 Siiski andis Ta oma jüngritele oma maisel teenimisajal selle imelise lubaduse: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab.”4 On lohutav teada, et see isikliku rahu lubadus kehtib kõikidele Tema jüngritele ka tänapäeval.
See lubadus anti Tema sünniööl. Kui taevased sõnumitoojad ennustasid Päästja sündi, kuulutasid nad: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu.”5
Sellel õnnistatud jõuluajal otsime rohkem kui kunagi varem rahu kõikide andide Andja vahendusel. Ma soovin jagada täna mõnda viisi, kuidas saame suurendada rahu, mida kogeme sellel jõuluajal, eeloleva aasta ja kogu meie elu jooksul.
Esiteks, nagu inglid, kes laulsid Tema sünniööl, võime tunda rahu, kui peame meeles meie Päästjat Jeesust Kristust. Me võime Teda kummardada.6
Jõulud tähistavad sündi. Kõik meist on tundnud, kui imepärane on näha vastsündinut. Me tunneme alandlikkust, kui näeme imelisi väikeseid näojooni ja tulevikupotentsiaali. Tunneme hellust. Tunneme tänulikkust. Tunneme rahu. Ja meie südamesse tuleb armastus, mis tekitab meis soovi olla õrn, kui mäletame, kelle sündi me tähistame. Sest jõulude ajal tähistame sündi, mis on erinev kõikidest teistest sündidest. Jumala prohvetid nägid Jeesuse sündi ette aastasadu. Selle sünniga täitub lubadus, mis armastav Taevane Isa meile vaimumaailmas andis. See oli lubatud Messia sünd.
Igal jõuluajal tulevad mulle meelde ja südamesse need sõnad. Ma kuulen oma peas suure koori juubeldavaid hääli laulmas: „Sest meile sünnib Laps, meile antakse Poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks: Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst!”7
Esimene mälestus nende sõnade kuulmisest on mul õhtust, kui istusin Salt Lake’i tabernaakli rõdul. Koor laulis Händeli muusikat. Mäletan, et tundsin midagi oma südames. Olin siis noor. Nüüd olen vanem ja tean, mis see tunne oli. See oli Püha Vaim, kelle kaaslust mulle kaheksa-aastaseks saades pakuti. Vaim kinnitas minu südames, et tol õhtul kuuldud sõnad on tõde.
See kaua aega tagasi Petlemmas sündinud laps oli ja on Jumala Poeg, Isa Ainusündinu. Need, kes Tema ees kummardasid, tulid kummardama Päästjat. Ta oli Jumala Tall, kes saadeti murdma surma köidikuid Tema lepitava ohverduse kaudu. Ta tuli väega kanda meie kurbusi ja valusid, et Ta võiks teada, kuidas meid aidata. Ja Ta sündis, et lepitada kõik meie patud, nagu ainult Tema suutis:
„Võitis ära surmavalla.
Sündis, et võiks tõusta me,
Temas elu leiame.
Kuula, kõlab ingli hääl:
„Kuningas meil sündis tääl!””8
Tunne, mida tundsin tol õhtul tabernaakli rõdul, oli usu ja lootuse tunne. Ma tundsin usku, kuna „meile [sündis] Laps”, ja ma võisin tunda lootust, kuna surm ei ole lõpp. Ma tõusen üles ja surmaastel võetakse ära kõikide Taevase Isa laste jaoks.
Ja siiski tundsin ma veel palju enamat. Tundsin lootust, et Tema pärast võisin ma Teda järgida ja teenida ning sündida seeläbi uude vaimsesse ellu. Tänu Tema sünni annile võis minu süda, teie süda ja võisid kõik inimsüdamed muutuda, et saada taas väikese lapse sarnaseks – puhtaks ja kõlblikuks naasma Jumala juurde, kes andis meile Päästja ja tee tagasi Tema juurde Tema taevases kodus. Tundsin tänulikkust ja rahu ning Isa ja Poja anni kaudu võime me kõik seda tunda.
Teiseks, nagu karjased, kes nägid Kristuslast ja „teatasid ‥ asjast, mis neile oli öeldud”,9 rõõmusõnumeid Tema sünnist, võime ka meie õpetada rahu oma perele ja teistele, keda armastame. Me teeme seda kõige paremini, kui avame pühakirjad nende meelele ja südamele.
Kui meie lapsed olid väikesed, panime kokku pere jõuluetenduse, mille kõik sõnad olid võetud pühakirjadest. Me esitasime selle jõuluõhtul. Paljud teist on teinud midagi sarnast.
Meie näitemängu esimesed variandid olid mõeldud vaid mõnele näitlejale, kes kõik mängisid osa pühakirjadest. Mina olin Joosep, minu naine oli Maarja ja nukk oli Jeesuslaps. Aja jooksul tuli näitlejaid juurde. Me lisasime väikese näitleja, kes mängis Jeesuslast, siis tulid karjased – hommikumantlites –, et sõime ees kummardada, järgmisena lisasime kalliskividega kaetud kastikesi kandvad kuningad, kes vastsündinud Kuningat austasid.
Mõne aasta pärast alustasime näitemängu lapsega, kes mängis laamanlast Saamueli ja seisis ning tunnistas prohvetliku väega lubatud Messia tulevasest sünnist. Aja jooksul lisasime uskmatu rahvahulga, relvastatuna fooliumist pallidega, mida nad enda ees seisva Saamueli pihta viskasid. Igal aastal, kui vihase rahvahulga liikmed aina tugevamaks ja täpsemaks kasvasid, pidime neile jõuliselt meenutama, et Saamuelile ei saadud pihta, kuna Jumal kaitses oma teenijat – ning me kutsusime ja tähistasime rahu.
Meil oli vaja osasid väiksematele lastele ja seega lisasime lambad, kes karjaste järel sõime juurde roomasid.
Kuid siis möödus aeg – nagu see alati möödub. Esinejad said täiskasvanuks ja nüüd oleme tagasi alguses. Ma olen näinud, kuidas need Joosepid, Maarjad, karjased, lambad ja kuningad on õpetanud oma armsamatele Päästjast ja rahust, mille Tema sünd võimalikuks teeb.
Nad olid nii õnnistatud, et õppisid meie etendatud näidendis osi täites midagi Päästjast ja sellest, miks me Teda armastame. Olen tänulik, et meie lapsed ja nende lapsed nägid meid austamas Jeesuslast, kes sündis selleks, et olla lõpmatu ohvriand, hindamatu rahuand, mille Taevane Isa andis kõikidele oma lastele.
Kolmandaks võime ülestõusnud Issanda jüngritena hommikumaa tarkade kohaselt anda armastuse ja rahu ande.
Piiskop Sellers Ameerika Ühendriikides Idaho osariigis Rexburgis tegi seda pärast seda, kui teda kaua aega tagasi piiskopiks kutsuti. Tema kogudusehoone asus seda väikest linna läbiva maantee läheduses. Neil tööpuuduse päevil kolisid paljud puudusekannatajad paigast paika, lootuses leida mingit moodust enda ülalpidamiseks. Tihti kontakteerusid nad abi saamiseks viimse aja pühade piiskoppidega. Need piiskopid saatsid nad sageli piiskop Sellersi koju.
Selleks oli hea põhjus. Sellersite pere võttis lahkelt vastu võõraid, kes vajasid abi. Selle asemel, et süüa õhtust vaid oma pere keskel, viibis nende lauas sageli üks või kaks võõrast, mõnikord veelgi rohkem. Kui külalised olid söönud õde Sellersi maitsvat toitu, andis piiskop neile sõjaväelase mantli, mille ta oli armeejääkide laost ostnud.
Sooja mantlisse mässituna, käes õde Sellersi valmistatud toidupakk, naasid nad sooja südamega külma talvepäeva. Sellel õhtul nähtu, kuuldu ja tuntu jäi rännakutel nendega. Kuna Rexburgi kõige külmemad ilmad jäävad jõuluaega ja kuna nende pere aasta läbi heategevusega tegeles, kannavad Sellersite pere lapsed südames mälestust, kuidas tegid seda, mida Päästja oleks teinud – ja kuidas nad tegid seda Temale.
Teie olete oma perega loonud enda jõulutraditsioonid, mis sobivad teie olukorras, kuid mõned asjad on neil ühised. Need suunavad südame Päästja poole. Ja need sisaldavad heategusid, mida kiidab heaks Päästja: Ta ütles:
„Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu;
ma olin alasti, ja te riietasite mind; ma olin haige, ja te tulite mind vaatama; ma olin vangis, ja te tulite mu juurde.”10
Ja Ta ütleb: „Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!”11
Inglid, karjased ja targad hommikumaalt otsisid ja leidsid rahu usus Jeesusesse Kristusesse. Ka teie leiate seda. Päästja sünd on and, mis võimaldab Isal anda meile „rahu selles maailmas ja igavese elu tulevases”.12 Kui me vaimumaailmas sellest lubadusest kuulda saime, hüüdsime rõõmust. Rahu ja rõõm tulevad meile taas, kui me kuuleme laulusõnu, mis kuulutavad, et Jumala armastav lubadus on täitunud:
„Kõik on maas rahu sees. ..
Ingli hääl välja pääl
laulab rõõmustes halleluuja!
‥ Kristus sündinud teil’!”13
Ma palvetan, et rahu tuleks teist igaühele ja jääks teiega, kui me peame meeles, armastame ja kummardame oma Taevast Isa, pidades Temaga tehtud lepinguid. Mäletagem alati Jeesuse Kristuse teenimist ja lahkust Tema sureliku teenimisaja jooksul ning püüdkem talitada samamoodi.
Ma tunnistan, et Jeesus on Kristus ja Isa armastatud Poeg. Ma tunnistan, et president Thomas S. Monson on Jumala elav prohvet. Tema ja Esimese Presidentkonna soov on, et te võiksite tunda sellel jõuluajal ja alati rõõmu, armastuse ja rahu tundeid, mida Päästja on lubanud kõikidele Tema ustavatele ja kuulekatele jüngritele. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.