Terviklik jõululugu
Jõulud tekitavad meis õrnuse, rõõmu ja armastuse tunded. Ja nagu iga lapsevanem võib tunnistada, kaasnevad üldjuhul sarnased tunded iga lapse sünniga. Muidugi erines Kristuse sünd kõigist teistest. Need armsad üksikasjad – teekond Petlemma; öömaja, kus polnud aset; alandlik sõim; uus täht ja teenivad inglid – teevad Tema sünnist aegade suurima loo. Siiski esindab Päästja sünnilugu vaid osakest põhjusest, miks me jõulukuul Vaimu tunneme. Jõulud ei tähista vaid seda, kuidas Jeesus maailma tuli, vaid ka teadmist sellest, kes Ta on – meie Issand ja Päästja Jeesus Kristus – ning miks Ta tuli.
President Thomas S. Monson on õpetanud: „Kuna Ta tuli maa peale, ‥ on meie elus iga päev rõõmu, õnne ning rahu. ‥ Kuna Ta tuli, on meie surelikul elul tähendus.”1
Isa Esmasündinu
See tähendus saab selgemaks, kui mõtleme jõululoole selle terviklikkuses. Nagu selgitas President Gordon B. Hinckley: „Ilma ülestõusmispühadeta ei tähistaks me ka jõule. Petlemma Jeesuslaps oleks vaid järjekordne laps ilma Kristuse lunastuseta Ketsemanis ja Kolgatal ning ülestõusmise võiduka tõsiasjata.”2
Jeesuse sünd Petlemmas ei ole selle loo algus ja Kolgata ei ole selle loo lõpp. Pühakirjad õpetavad, et Ta „alguses oli ‥ Jumala juures”3 surelikkusele eelnevas nõukogus. Ka meie olime seal, kus me tundsime Teda kui Jehoovat, meie Igavese Isa Esmasündinut.4 Saime teada, et Tema täidab keskset rolli maailma Looja ja Lunastajana. Me hõiskasime rõõmust, kui võtsime vastu Isa suure õnneplaani.5 Kuigi leidusid mõned, kes mässasid Jumala plaani vastu, olime meie nende seas, kes jäid truuks usule Jeesusesse Kristusesse. Me võtsime vabatahtlikult vastu surelikkuse hädaohud, kuna olime kindlad, et Jeesus viib täide Isa tahte – et Tema kaudu saame päästetud.
Jumala Ainusündinud Poja sünd
Siin maa peal varjab unustuste eesriie meie mälestusi varasemast elust. Meie eesmärk maa peale tulles oli õppida, kuidas käia „usus ja mitte nägemises”.6
Et seda usku tugevdada, saatis Jumal prohvetid, kes nägid ette ja kuulutasid lubatud Messia tulekust. Üks neist prohvetitest oli Nefi, kes nägi nägemuses puud, mis oli erakordselt kaunis ja valge. Kui ta soovis teada oma nägemuse tähendust, näidati talle Naatsareti linna ja Maarjat, neitsit, kes oli ülimalt kaunis ja kena. Nefit saatev ingel küsis seejärel kõige põletavama küsimuse: „Tead sa Jumala suurt alandumist?” Ehk teisisõnu: „Kas sa mõistad, miks tuli Jumal ise maailma, miks laskus Ta allapoole kõiki asju?” Nefi vastus oli mõnevõrra ettevaatlik: „Ma tean, et ta armastab oma lapsi; ometi ma ei tea kõikide asjade tähendust.”
Seejärel ütles ingel: „Neitsi, keda sa näed, on liha järgi Jumala Poja ema.” Nefi nägi Maarjat hoidmas kätel last ja ingel hüüdis rõõmust: „Vaata Jumala Talle, ‥ tõepoolest Igavese Isa Poega!” Ühtäkki sai Nefile selgemaks puu tähendus ja põhjus, miks me jõule tähistame. Ta ütles: „Jah, see on Jumala armastus, mis valgub laiali inimlaste südameis; mispärast, see on kõikidest asjadest kõige ihaldusväärsem.” „Jah,” lisas ingel, „ja kõige rõõmustavam hingele.”7
Lõpuks, peaaegu 600 aastat pärast Nefi nägemust, saabus kauaoodatud ja kaua prohvetlikult kuulutatud päev. Jeesus sisenes läbi eesriide maailma abitu lapsena, olles samas erinev kõigist teistest lastest. Jumala Esmasündinud Poeg vaimus sai Tema Ainusündinud Pojaks lihas. See laps, kes sündis alandlikes oludes, pidi kandma oma õlgadel Jumala igavese pere päästet. Tõepoolest Petlemmas, väikeses linnakeses täitusid sel ööl kõik me soovid ja ootused.8
Kuid see lugu ei lõppe muidugi seal. Kui imeline Päästja sünd ka polnud, järgnesid sellele veel suuremad imed.
Selles, mis on mu Isa oma
Me teame väga vähe Jeesuse noorusaegadest. Meile on kirjutatud, et Ta „edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures”.9 12-aastaselt väljendas Ta soovi olla „selles, mis on [Tema] Isa oma”.10 See tähendas näidata maailmale Isa suurt ja imepärast armastust Tema laste vastu.11
„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, ‥ et maailm tema läbi õndsaks saaks!”12
Tema Isa töö oli „[käia] mööda maad ja [teha] head”.13 See oli halastustöö – „haigete tervekstegemine, surnute ülesäratamine, jalutute kõndimapanemine, pimedate nägijakstegemine ning kurtide kuulmapanemine.”14
Tema Isa töö oli avada meie ususilmad, äratada meie vaimsed võimed ja ravida meie valu, uhkust, meie haigusi ning meie patte. See oli aidata meid vastavalt meie jõuetusele. Ja selle täide viimiseks kannatas Jeesus vabatahtlikult igasugust valu, hülgamist, kannatusi ja kiusatusi.15
Tema Isa töö oli aidata meil täita meie maine eesmärk – valmistada meid ette ja [endaga] taeva viia meid.16 Ehk teisisõnu oli – ja on – Tema Isa töö „tuua inimesele surematus ja igavene elu”.17
Jeesuse Kristuse lepitus
Lõppkokkuvõttes on jõululoo tipphetkeks Päästja maise elu kolm viimast päeva. Selle pöördelise aja jooksul läks Päästja Ketsemani aiast ristile Kolgatal ja sealt aiahauda. Nagu vanem Jeffrey R. Holland õpetas, ulatub selle hetke „mõju ja tõhusus ‥ tagasi aegade alguseni ja edasi ‥ läbi kogu igaviku”.18
Kandes endaga iga inimhinge saatust, sisenes Jeesus Ketsemani aeda sisuliselt üksinda. Sellele järgnesid ülekuulamine, piitsutamine ja lõpuks piinarikas surm ristil. Sama alandlikult, kui ta kuulutas alguses „Siin ma olen, saada mind”19, ütles Ta nüüd: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!”20
Maa oigas, Tema sõbrad leinasid ja maad kattis pimedus. Päästja läks vaimude maailma, kus „lugematu arv õiglaste inimeste vaime” – õiglaseid hingi, kes olid surnud – ootasid Tema tulemist. Sarnaselt sellega, mis oli toimunud aegade alguses, hüüdsid Jumala pojad ja tütred rõõmust ning laskusid põlvili, et kummardada oma Vabastajat.21
Maailma Valguse ülestõusmine
Peagi saabus aeg, mil Päästja võttis üles oma füüsilise keha ja viis lõpule oma võidu surma üle. Varasel kevadhommikul, nädala esimesel päeval, läks Maarja Magdaleena Tema hauale ja leidis selle eest tühjana. Maarja oli esimene, kes kuulis Tema häält ja nägi Tema armsat palet. Hiljem ilmus Jeesus oma apostlitele, kutsudes neid vaatama Tema käsi ja jalgu, katsuma Teda kätega ning nägema22, et see oli tõepoolest Tema – et nende Lunastaja tõepoolest elas taas!
Need on need kuulutused suurest rõõmust23, mida me jõulude ajal tähistame – mitte ainult seda, et Kristus sündis vaid ka seda, et Ta elas meie seas, andis oma elu meie eest, tõusis üles ja lõppkokkuvõttes viis lõpuni töö, mille Tema Isa Talle teha andis.24 Me rõõmustame, kuna selle maailma segaduse ja kaose vaigistab lubadus, mis anti meile kõige alguses – lubadus, mille täitis Jeesuse Kristuse lepitus. Seepärast ei ole jõululugu täielik ilma ülestõusmise loota. Just Päästja lepitav ohverdus pühitses selle vaikse öö Petlemmas. Tema lunastuse and põhjustas meie rõõmuhüüdeid surelikkusele eelnevas maailmas – see and, mis tervendab meid meie haigustest, toob tagasi meie nägemise ja pühib ära kõik pisarad.25
Valgus, mida me jõulude ajal naudime, kiirgab maailma Valgusest, Jeesusest Kristusest. See lugu, mida me jõulude ajal kalliks peame, jutustab meile Isa õnneplaanist, mille Kristus võimalikuks tegi. See and, mis jõuluhooaja pühaks muudab, on Tema elu, mille Ta andis, et meie võiksime saada igavese elu. Ma palvetan, et me võtaksime selle anni vastu ja jagaksime Tema armastust ja Tema evangeeliumi kogu maailmaga, eriti sellel imelisel jõuluajal. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.